Reisiseiklused Sitsiilia

 Tere, amsad lugejad! 

Nagu lubatud lähedastele ja sõpradele, siis kirjutan oma reisiseiklustest blogi, et oleks võimalik kõiki kiirelt ja lihtsalt kursis hoida oma tegevustega. Ja noh, tegelikult ju endal ka mõnus tundeid ja seiklusi kirja panna. Ärge siit otsige kõige õigemat kirjapilti, ma annan endast parima aga vahel võib mõni viga sisse tulla :D ja see on okei!

Täna on viimane päev Eestis enne oma suurt seiklust ning hetkel ei ole aimugi millal kodumaale tagasi naasen. Hetkel on reisikava järgmine:

4-15 aug Sitsiilia (avastan omal käel ning käin ka ökofarmis vabatahtlikuks)

15-22 (või oli 23 ma ei mäleta) aug Madeira koos parima sõbranna Cristeliga kes spontaantselt otsustas minuga liituda :)

22-24 aug Porto avastamine

24 aug - 8 sep Camino de Santiago algusega Portost (jalgsi palverännak)

8 sep lend Ecuadori teadmata ajaks (juhheeiii)

Olen pikalt tahtnud üksi reisima minna, aga ei ole varem tulnud sellist võimalust, tunnen et nüüd on õige aeg see ära teha. Eks pisut õudne on tunne on kaa, aga see on tulnud sisse vaid 2 päeva enne lendu. Võimalik on et kuna mu pere on parasjagu kodunt ära ning ma olen täitsa üksi, siis on lihtsalt seda aega ja ruumi ülemõtlemiseks. Aga ega sellest ei ole midagi, see tunne on ka samas elevus, lihtsalt ei ole seda ammu tundnud ja sellepärast võib alguses paista ta ärevusena.

Suure julgustükina müüsin oma auto maha ning lahkusin oma armsast Estraveli kollektiivist. Nüüd ei hoia väga midagi mind siin Eestis, ainult on väga südantlõhestav oma armsa koera Bellaga hüvasti jätta (loodan et mitte päriselt hüvasti aga tegemist on vanaprouaga).

Alguses oli plaanis reis teha vaid käsipagasiga ning suur kohver Eestist Ecuadori saata, aga kuna uurimise käigus tuli välja et selline teenus maksab 600 EUR (kõige odavam), siis saadan koti SendMyBag teenusega Portosse. Seega kohver saab ja korralikult reisida :)

Hetkel on plaanis ööbida hostelites ning majutuse pealt võimalusel kokku hoida, seni olen broneerinud female only tube, see tundub turvalisem. Muidu hostelites on see tore, et seal on teisi minusuguseid rändajaid ning sealt võib häid tutvuseid ja põnevaid reisilugusid kuulata. Olen varem olnud ühes hostelis ja kusjuures samuti Sitsiilias ning sinna samasse hostelissse lähen ma ka oma kõige esimesteks öödeks.

Kätte on jõudnud viimane õhtu kodus üksi. Kott on valmis pakitud ning kõik on nagu valmis. Lihtsalt mina ise olen väga emotsionaalne, kallistan Bellat ja pisardan. Loodan oma koera veel näha ning üleüldiselt on selline tunne et süda läheb kohe pahaks. Olen mitmes facebooki grupis nagu female solo travel jne, seal postitavad osad naised enne oma esimest üksinda reisimist et nad tunnevad end väga ärevil ning on valmis reisi tühistama jne. Ma kunagi ei mõistnud neid postitusi ning mõtlesin isegi et mis teil viga on :D nüüd olen ise täpselt samas olukorras... ma ei ole seda kunagi varem tundnud, sest et alati on reisile minek olnud kambaga või siis kui olen Lõuna-Ameerikasse korduvalt üksi lennanud alati teadmisega et keegi ootab mind lennujaamas. Nüüd pean ise hakkama saama, see on ju kõik see mida ma olen pikalt tahtnud ja oodanud. Sellegipoolest erinevad emotsioonid kipuvad ligi.

Pakkisin koti kokku ning kõik mahtus ära aga vaevu, nüüd pakkisin siiski kõik uuesti lahti ja olin nõus paarist asjast loobuma. Reisin matkaseljakoti ning tavalise seljakotiga, ehk näen nagu kaamel välja lennujaamas, üks seljakott seljal ning teine nö rinnal. On mis on, Lõuna-Ameerikas tihti kantakse seljakotte üldse eespool selleks et keegi midagi ei varastaks, Euroopas ma ei ole seda eriti näinud, vähemalt mitte Eestis, Hispaanias vahel harva.

Viin oma pikaaegsed unistused täide, kõik eelpool mainitud asjad on mu bucket listis olnud aastaid, kõige kauem Sitsiilias ÖKO farmis vabatahtlikuna töötamine, Madeirast olen unistanud ka pikalt aga kunagi ei suutnud ette kujutada et võtan selle ette ning Camino de Santiago on olnud mõtteis paar aastat ning umbes pool aastat tagasi sai korralikult plaani võetud. Alguses pidime Caminole minema koos sõbrannaga, aga ta paraku ei saanud töölt puhkust selleks ajaks. Arusaadav, ta on minu mõtetes minuga kaasa Caminol sellegipoolest! :)

Ootan kõiki reisi osasid, aga kõige rohkem vist ikka oma magusat lõpp-punkti Ecuadoris oma kallima käte vahel. Nimelt minu peika elab seal ning me otsustasime oma kaugsuhte lõpetada ja kokku kolida. Proovima ju peab ning seekord sai valitud tema koduriik esimeseks. Oleme koos olnud pisut üle aasta ning tundnud teineteist umbes aasta ja pool. Olen temaga väga õnnelik ning loodan et kooselu samuti sujub. Eks on ikka hirm et kas ma seal nii kõrge kuritegevusega riigis ära harjun, sest et olen pärit Eestist mis on niiiiiiiiiiii turvaline, saan väljas käia ka pimedas ning ei ole ohte... võinoh eks ikka kui öösel üksi Lasnamäel või Koplis ringi koperdad aga muidu üldiselt on Eesti ikka väga turvaline riik.

Aga samas on olnud ka üheks suureks unistuseks reisida ja elada Lõuna-Ameerikas, see oli mul juba ligi 4 aastat tagasi, oeh mul on palju suuri unistusi aga tuleb kusagilt otsast peale hakata ning kõik laabub nii nagu tarvis. 

Igastahes, homme hommikul tuleb mu õde mulle järele ning viib lennujaama. Siis algab seiklus, jõuan Sitsiiliasse umbes kella 6 paiku õhtul ning siis otse hosteli. Järgmisele päevale olen broneerinud endale korraliku 8h pika tuuri, kus külastan kolme kaunist Sitsiilia linnakest ning vein ja toit on hinnas :) pick up location on ka hostelist 3 minuti kaugusel, sisetunne on hea. Ma ihkan seiklusi, seda peatükki kirjutades läks kõik ärevus mõneks hetkeks ära.

Perega on tegelikult kurb headaega öelda, hiljuti suri paraku mu ema vähki ning peale seda oleme saanud kuidagi oma õe ja isaga väga lähedasteks. Vanasti me väga ei suhelnudki või siis suutsime kiirelt tülli minna, aga viimase aastaga oleme kuidagi palju leppivamad ja kanntalikumad. Isegi nii palju et käisime kolmekesi paar nädalat tagasi reisil mägedes matkamas ja saime kenasti hakkama. Ma jään meeletult oma isa, õde ja ka vanaema igatsema. Kui te seda blogi loete, siis palun teadke et te olete mulle väga kallid!

TERE LÄPAKAS!!!

Mu reis on kestnud juba 11 päeva ning lõpuks on mul võimalus kõik oma Sitsiilia kogemused kirja panna. Nimelt ei olnud see vahepeal võimalik kuna suutsin Sitsiiliasse lennates oma läpaka ära kaotada Oslo lennujaama :D long story short see leiti üles, toimetati Tallinna ning Cristel tõi selle ära ning nüüd ma sain selle kätte. Kõik tänud heade inimeste abiga, aitäh kõigile asjapulkadele!

Nüüd siis on mul palju seiklusi vahepeal juhtunud mille kõik üritan siia kirja saada, enne kui uued seiklused Madeiral peale tulevad. Istun lennukis ning on võimalus meenutada, pea ei ole küll kõige värskem sest et öösel sai vähe magatud, aga eks seda ikka reisides juhtub :)

Alustame algusest - 

1 Päev

Hommikul tuli mu õde Eva mulle Hüürusse järgi ning viis lennujaama, seal jätsin hüvasti nii Bella kui oma õega, veidike oli küll kurb aga kuna piletid olid juba ostetud ja reis planeeritud, siis ega tagasiteed ei olnud.

Jõudsin kenasti oma lendudele ning õhtuks olingi kohal Kataania lennujaamas. Seal otsisin üles lennujaama shuttle bussi mis viis otse kesklinna. Alguses oli päris ebareaalne tunne et ma teen seda kõike üksi ning kas ma hakkama saan, aga tunne oli hea kui õnnestus leida õige buss ning ka pilet osta. Ühtlasi väljas oli palav ja kerge prügi-lille aroom üleval, see oli nii ka esimene kord kui ma Sitsiiliat ülastasin ja veidral kombel ma nii igatsesin seda lõhna :D selle tundmine tegi tuju kohe heaks. 

Sõit kesklinna võttis umbes tunnike ning peagi oli mul aeg hosteli poole kõmpima hakata. 

Kuna reisin kahe seljakottiga, üks on seljal ja teine on ees, siis näen välja nagu totaalne kaamel. Ning kuna käes oli juba õhtune aeg ning pidin ka paaril kõrvalisel tänaval kõndima, siis tegin pähe vihase näo ning vaatasin kõiki inimesi sellise pilguga et teid on märgatud, ärge isegi üritage midagi röövida ma olen teid tähele pannud ja ma hakkan karjuma kui keegi läheneb. Keegi õnneks ei lähenenud, ei tea kas oli asi minu kurjas näos või tõsiasjas et Sitsiilias on tegelikult ikka päris turvaline reisida. Kipun arvama et teine variant on see õige.

Hostelisse jõudes olin pisut arg, jagasin tuba 8 tüdrukuga. Hostel ise oli väga suur, tore ja lahe aga sõpru ma sealt väga ei leidnud. Või ei õnnestunud õigete inimestega õigel ajal kokku sattuda, aga sellest ei ole hullu sest et järgmiseks päevaks oli mul broneeritud 8 tunnine tuur ning toimetamist jagus. Ühtlasi pakuti kell 20.30 iga õhtu hotelli külastajatele tasuta pastat. Ei midagi erilist, lihtsalt pasta ja tomatikaste või pesto + juust, aga tore ettevõtmine sellegipoolest.

Õhtul käisin pesus, tutvusin ühe tüdrukuga kes tuli Hollandist ning oli terve Euroopa parasjagu rongiga läbi sõitnud ning ta ei jaganud enam matsu et mis kuupäevaga tegemist on. Ta oli üpris normaalne.

Samuti kui tahtsin õhtul hakata blogi kirjutama, avastasin et läpakas on oma teed läinud ning sealt algas mu teekond selle üles leidmiseni. Tuju oli kurb aga ma mõtlesin et see ei ole maailma lõpp ning tegemist on vaid elektroonilise esemega. Alguses julgesin sellest vaid paarile inimesele rääkida, perele kindlalt mitte sest muidu oleksin tögada saanud (ja sain ka kui lõpuks neile rääkisin, aga nad said sellest alles siis teada kui kõik oli lahendatud :D).

Öösel oli keeruline magada kuna täpselt meie akna all tegutses tänavamuusik ning leelotas poole ööni. Laulud olid ilusad ja head aga mitte unelaulud. Kui leelotamine läbi sai siis algas tänavakoristajate tööpäev ning korjati kokku prügi (klaasist pudelid mis korraliku häält tegid) ning pesti tänavaid. Seega võib julgelt öelda et peatänaval käis elu-melu 24/7. Aga lõpuks siiski uinusin.

Päev 2

Ärkasin ilma probleemideta ja hea tujuga, valmis avastama uusi kohti ja proovima head toitu. Minu tuur koosnes Taormina, Savoca ja veel ühe linnakese mille nimi kohe meelde ei tule külastusest + lõunasöök, vein ja mandlivein (jah palju veini, ju sellepärast ma selle tuuri valising). Grupi kohtumise alguspunkt oli hostelist 3 minuti kaugusel ning seal tutvusin oma päevaste kaaslastega, 4 liikmeline Austraalia perekond ning 3 liimleline Poola perekond. Ma olin ainus üksik reisija. Saime kõigiga tuuri ajal väga hästi läbi ning mõnus ühtekuuluvustunne tekkis. Austraalia pere tütred olid umbes minuga sama vanad, võinoh pisut vanemad 30 aastased, aga meil jagus juttu pikemaks ajaks sellegipoolest. 

Külastades ühte külakest peatusime väikses poest kus Austraalia pereema ostis küpsiseid ning siis mõistis alles et ta peab neid terve tee käeotsas tassima. Ma ütlesin sellepeale et mul on seljakotis ruumi küll ja pealegi need ju ei kaalu midagi. Ta oli selle peale nii õnnelik et tegi mulle selle peale jäätise välja. Kes mind teavad, siis tasuta toit on parim toit ja päev oli juba korda läinud minu jaoks.

Tuuri giid oli väga tore italiano, Kataaniast pärit ning oli näha et ta tegi oma tööd südamega, teda huvitas ajalugu ning inimestega suhtlemine. Kogu seltskond sellel tuuril oli tore ning minul oli hea meel. Kõige viimane linnake Taormina, mida me külastasime oli väga ülerahvastatud ning seal oli keeruline ringi liikuda. Iseenesest ju kaunis koht, ilusad tänavad ja põnevad kirikud, aga kui iga nurga peal on keegi, siis seda ilu lihtsalt ei näe. Teised 2 linnakest mida enne külastasime ei olnud üldse ülerahvastatud. Ma arvan, et põhjuseks on see, et sinna on keerulisem pääseda. Mõlemad kohad asusid kõrgel mäe otsas. Neid kahte kohta nautisin ma väga.

Lõpuks õhtul sai tuur läbi ning ma olin väga väsinud omadega. Läksin tagasi hostelisse, tegin vaatamata kõigele kiire trenni 30 min cardio video youtubest, käisin pesus ning läksin välja sööma. Isutas pitsa järele, kuna olin juba mitu pastarooga eelnevalt ära söönud ja tahtsin midagi muud. Häid salateid ma ei leidnud ning mõtlesin et kui juba Itaalias, siis söön nagu kohalik.

Restoranid siin on teistmoodi, boss istub kusagil laua ääres või leti taga ning siis sealt jälgib mängu. Ei ole Eestis sellise asjaga harjunud. Kõva häälega hüüab oma töölistele et kus mis laud veel vajab teenindamist. Kui klientideks on itaallased siis hüppas suure kõhuga boss ise püsti ja kukkus neid teenindama ja pakkus maja parimaid roogi. Mulle tundus et itaallased said paremat teenindust ja võibolla natuke erilisemaid roogasid, ühtlasi nägin et neile viidi lauda saia aga teistele mitte (ehk siis mulle, aga mis ma seda saia pitsa kõrvale ikka söön). Muidu oli pitsa maitsev, peale seda jalutasin veel pisikese tiiru et seda jahuhunnikut seedida ning läksin tagasi hosteli pikutama ja tuduma. Järgmisel päeval oli siiski vara äratus ja pidin minema bussile mis mind mu kauaoodatud ökofarmi vabatahtlikuks viib. 

Tollel ööl oli uni magus ning tänavamuusiku laulmine ei häirinud sugugi. Küllaga häiris toakaaslase äratus kell 06.00 hommikul, ta oli ise varem ärganud ning toast lahkunud ilmselt vetsu. Telefoni jättis ta aga voodi peale ja nii see äratus ketras järjest ligi 5 minutit, sest et ei olnud kedagi kes selle kinni paneks. Lõpuks läksin kõik toas närvi ning ma tõusin püsti, otsisin heliseva telefoni üles ning panin äratuse kinni.

Suutsin vaevu uuesti magama jääda kui äratuskell uuesti tööle hakkas, tal oli nimelt 2 äratust pandud, igaks juhuks. Teda ennast ise tagasi tuppa ei olnud jõudnud. Panin taaskord äratuse kinni.

Suutsin jälle vaevu uuesti magama jääda kui kella 7 ajal oli järgmisel inimesel äratus :D ja nii edasi... hosteli elu, eks? Mis seal ikka.

Päev 3

Oligi kätte jõudnud hommik ning pesin hambad, pakkisin asjad kokku ja seadsin sammud suure palavuse ja 2 seljakotiga bussijaama poole. See oli u 25 min jalutuskäik hostelist, minule vanale jalutajale ei olnud see mingiks probleemiks.

Kuna eelnevatel päevadel olin vaid jahutoite söönud, siis hüppasin teepeal läbi kohalikust Fruteriast (värske kraami pood, köögiviljad marjad jne) ning ostsin endale kaasa kotitäie kurki. Lihtsalt igaks juhuks kui seal farmis mulle äkki salatit ei anta, siis saan vähemalt toas kurki närimas käia. Fruterias seletasin ka poemüüale et ma nüüd lähen Sitsiilia südamesse Caltanissetta regiooni farmi tööle, juhuks kui ma teadmata kadunuks peaksin jääma siis mingi suvalise poe onu teab minu olemasolust. Otsin ka sidrunit oma chia-sidruni joogi tegemiseks.

Kurgid purgis jalutasin edasi bussijaama poole, super palav oli ning ma olin end juba korralikult täis higistanud, nii eest kui tagant, sest et üks seljakott oli seljal ning teine kõhul. Aga seal palavuses keegi ei vaata viltu väikestele (või ka tollel hetkel) suurtele higirantidele, kõik korralikud inimesed higistavad seal, see reguleerib keha temperatuuri. 

Õnnestus ka õige buss üles leida (pileti ma olin ostnud juba esimesel päeval lennujaamast). Algas sõit Caltanissetta regiooni, farmi peremehi olin teavitanud oma saabumise ajast ning nad lubasid mulle bussijaama vastu tulla. Buss muidugi hilines 20 minutit, aga jõudis kenasti kohale ning mind oli ootamas Francesca (hüüdnimega Fra). Farmi omanikud on nimelt üks abielupaar Fra ja Salvatore, neil on omal 4 last, aga kõik on parsjagu laia maailma peal kas reisul või ise v abatahtlikeks.

Fra lehvitas mulle ja selle järgi ma sain aru kuhu auto juurde minna. Inglise keel ei olnud tal kõige parem, aga ajas asja siiski ära. Lõpuks ma sain aru et itallase kohta oli tal väga hea inglise keel :), aga selleks pidin kohtuma ka teiste kohalikega. Ta tutvustas end ning me surusime kätt. Panin oma kodinad autosse ning sõit farmi võis alata.

Tegelikult ma olin Eestis olles pisut pabinas just selle farmi osa üle, sest et kunagi ei tea kuhu sa satud, milliseid tööülesandeid sind tegema pannakse, kus sa magada saad ja kellega samas toas, kas söök on normaale jne jne, ühesõnaga ma ei teadnud väga mittemidagi sellest kohast kuhu ma läksin, aga ma leidsn nende farmi läbi WWOOF platvormi ning seal lugesin inimeste tagasisidet ja see oli positiivne. Selle järgi valisin ka selle farmi. Ma olin igasugusteks jubedusteks ning ausalt öeldes kõige hullemaks. Mind lohutas mõte et ma olen seal vaid nädala ning saagu mis saab, nädalakese ma pean vastu. Kui pidasin vastu 3 kuud omal ajal Hispaanias väga jubedas hotellis praktikat, siis see 1 nädal ei murra mind.

Reaalsuses aga sain ökofarmis meeletul vinge kogemuse ning kuhjaga seiklusi. Mitteükski hirm ei saanud teoks, kõik oli hoopis vastupidi imeline. Seikluseid ma ju otsima läksingi.

Istusime autosse ja Fra teatas mulle et nüüd lähme võtame ta sõbranna peale, ta tuleb koos meiega farmi. Okei, ei ole probleemi, seltsis segasem. Siis ta mainis ka nii üle õla et täna ööbime 1000 aastat vanas kloostris, sest et ta abikaasa Salvatorel on seal teatritükk mille direktor ta on. Ma mõtlesin oma peas okei juhhei väga vinge et saan kohalikega kaasas käia nende toimetamistel, näha võimalikult palju kohti ja tutvuda uute inimestega.

Korjasime Fra sõbranna peale (kelle nimi oli ka juhtumisi Francesca) ning sõitsime farmi. Seal oli maja nii eraldatud, et ülemisel korrusel ööbivad vabatahtlikud ehk wwooferid ning alumisel korrusel on pererahvas. Ma sain eraldi oma toa ning seal oli veel 2 magamistuba, üks puhkeruum trenni tegemise võimalusega, vannituba + WC ning pesuruum. Tegelikult oli samal ajal neil ka teine vabatahtlik, aga ta jõudis minust paar nädalat varem ning võeti kaasa kloostrisse teatritrupile süüa tegema, seega temaga ma kohtusin alles õhtul. Ta nimi oli Leonardo aga kutsuti teda Leoks.

Samuti oli farmis omad kanad, 2 hani, 100 oliivipuud, 3 kassi ja palju muud põnevat. Ühisköök oli majast eraldatud ja korralik suur, seal söövad pererahvas ja vabatahtlikud alati koos hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Vabatahtlikud ka tavaliselt pesevad nõud. Toidu aga reeglina teeb pereema Fra. Nad on taimetoitlased ning hindavad puhast toitu, seega kui kapi ukse lahti tegin nägin vaid öko märgisega tooteid, see oli väga vinge sest pean ka mina puhtast toidust lugu. Värske kraam tuli otse nende aiast, oliiviõli oli ka nende enda puudelt. 

Käes oli lõunasöögi aeg ning istusime kolmekesi laua äärde, mina, Fra ja teine Fra (Fra sõbranna). Valmis oli saaud korralik potitäis petso pastat ning laual oli ka kausitäis salatit. Mõtlesin et nii suur kogus toitu on valmistatud, ju ta võta õhtuks teatrisse kaasa või äkki on keegi veel tulemas keda toita. Sõin oma pastataldrikut ning poole pealt sai kõht üpris täis, aga siiski sõin lõpuni. Selle aja jooksul olid nemad juba oma pasta ära söönud ning mugisid juba teist taldriku täit, tuli välja et kogu see potitäis oli vaja siiski ära lahendada meie kolme vahel. Sama käis ka salati kohta, seega tõsteti mulle juurde veel 2 portsu pastat ja 3 portsu salatit. Sõin selle siiski ära, toit oli maitsev, hea täistera pasta ning oma aia kraamist pesto. Samuti oli ka salat oma aia tomatitest, lehtsalatist ning oliiviõlist. Lihtne aga maitsev.

Minul aga käed kibelesid ning mõtlesin et olen juba paar tundi farmis olnud ning ei olegi veel tööd tegema pandud, üritasin välja uurida et mida ma tegema peaksin ning selle peale teatati mulle et neil on üldse siesta ning keegi sellel ajal midagi ei tee, mine tuppa ja pikuta, lihtsalt ole. No selge, ma siis läksin proovisin seda lihtsalt niisama olemist, esimesed päevad olid veidrat ning ma ei olnud siestaga harjunud, aga lõpuks hakkas see rahulik eluviis mulle väga väga meeldima :)

Peale siestat oli aeg väiksem seljakott kokku pakkida ning hakata kloostri poole sõitma. Ma pesin juuksed ja ka sirgendasin need igaks juhuks ära, teater ju siiski. Ma ei teadnud milliseid riideid kanda või kuhu üldse minek on, ma teadsin vaid seda et lähme 1006 aastal ehitatu kloostrisse Salvatore juhitud etendust vaatama, ma ei teadnud milliseid tööülesandeid ma seal tegema pean ja kas üldse. Tegelikult mul oli väga kahtlane kuna õhtu hakkas jõudma ja ma ei olnudki tööd teinud. 

Enne teatrit oli meil seal pisikeses ajaloolises (turistivabas) linnakeses umbes tunnike ja pool aega. Olime endiselt kolmekesi, aga seekord läksime kohale selle sõbranna autoga. Ta oli väga tore naine aga pisut närviline või ärev, ehk ta tagurdas ühele autole sisse. Aga sellest ei olnud hullu sest kõig autod olid seal niigi mõlgitud ning see tundus täitsa tavapärane asi mis juhtus, keegi isegi tänaval ei jäänud vaatama, teine auto jäi terveks. 

Otsustasime linnas pisut ringi jalutada ning siis teatas pereema et läheks õige snäkiks midagi, kuna õhtusöögi saame sellel päeval hilja (siis ma seda ei teadnud, aga kell 1-2 ajal öösel sai alles õhtust süüa :D). Läksime kohaliku restorani terrassile, tellisime kolmepeale ühe lihavaba pitsa kus oli peal ohtralt põnevat juustu, sibulat ja ilmselgelt itaallaste lemmikut baklažaani (seda nad söövad igas vormis ja iga toiduga). Samuti anti meile joogi menüü ning uuriti, et mis ma juua sooviksin. Tagasihoidlikult ütlesin et paluks vett. Sellepeale teatas Fra et ei, võta ikka midagi muud ning tellis meile 3 viinakokteili! Need olid väga maitsvad. Söögilauas sain teada et perenaine Fra on erialalt arst ning umbes 10 aastat tagasi hakkas naturaalse/alternatiivse meditsiiniga tegelema. Samuti teeb ta ka massaaze ning ma ei oska seda sõna kirjutada aga refleksoloogiat? Jala taldadel asuvad punktid jne.

Ta sõbranna, teine Fra on hoopis aga nordic walking professor, ei pidavad mingi tavaline kepikõnd olema vaid mingit muud moodi. Nad tutvusid Palermos ühel konverentsil kus pereema Fra andis loengut. Õhtu oli minu jaoks juba jube põnev ja sündmusterohke. Aga palju palju ootas veel ees. Peale söömist jalutasime pisut ning Fra näitas mulle ühte põnevat kirikut. Küsisin et mis kell teater algab ning vastus oli et kell 21.00, vaatasin kella ja kell oli 21.35. Fra ütles et me jõuame täpselt õigeks ajaks kuna tegemist on pisut teistmoodi etendusega, inimesed sisenevad gruppidena erinevatel kellaaegadel ning ühtlasi pealtvaatajatega suheldakse. Muidugi see kõik itaalia keeles Sitsiilia dialektiga! Selge pilt.

Jõudsime kloostri ette kus oli umbes tosinkond inimest ootamas enda aega et grupina siseneda. Meie ei trüginud kohe esimesteks ning sisenesime ühe viimase grupina. Seal tutvusin ka Salvatorega, kes juhtis seda kogu kremplit. Samuti mainiti, et Salvatore on väga hea kokk ning õhtul (tegelikult öösel) kui etendus läbi saab, siis ta küpsetab kõigile esinejatele ahjupastat. Fra sõbranna Fra rääkis terve õhtu sellest kurikuulsast ahjupastast, mulle paistis et ta tuligi Palermost kohale vaid selle jaoks et seda pastat saada. Ja ma täiesti mõistan miks ta seda tegi, see pasta oli imeline ja ma oleks ka valmist lihtsalt tagasi Sitsiiliasse lendama et seda uuesti saada.

Klooster ei olnudki mingi tondiloss nagu ma olin ette kujutanud, see oli renoveeritud ning üleval korrusel olid magamistoad. Meilegi eraldati üks ruumike.

Peale kohalikega jutustamist oli meie grupil aeg siseneda teatrisse, meid võeti vastu esimeste näitlejate poolt ning jagate kohe veel omakorda kahte gruppi, niimodi et ma jäin täitsa üksi, mõlemad Francescad sattusid teisse gruppi. Ühtlasi toimus see kõik itaalia keeles ning ma olin päevast ülimalt väsinud. See kompott aga tähendas et kõik näitlemine ja efektid tundusid veel enam reaalsemad ja mõjusid rohkem. Vähemalt minule. 

Teater nägi välja nii, et meie grupina liikusime näitleja juurest näitleja juurde kloostris sees ja igaühel oli oma soolotükk. Tihti põhinesid need nende isiklikel päriselulistel teemadel, palju oli religiooniga seotust. Esimene näitleja oli hullusärgis ja soovis et me teda välja päästaksime (vähemalt seda ma arvan, ma ju ei saanud tegelikult aru mida ta rääkis). See ehmatas mind alguses päris palju ära, korraga mõtlesin et ma olen Sitsiilias kusagil suvalises kloostris tundmatute inimestega hullusärgis väga veenvalt siplevat meest vaatamas. See tundus nii uskumatu. Peale seda oli veel mitme noore näitleja etteastet. Ma ei tea kas mul on selline nägu peas, aga mind kaasati väga tihti vaatajate seast näitlejatega suhtlema kuigi ma midagi ei mõistnud. Super õudne aga samas ka lahe.

Üheks viimasteks etteasteteks oli üks tüdruk kes lamas liikumatult pikali maas, mind ja ühte teist tundmatut pealtvaatajat lükati sinna tuppa ja pandi luku taha temaga. JA SIIS TA HAKKAS LIIGUMATAMA NAGU ÕUDUKATES. Ma olin endast väljas ja hirmunud, see kõik tundus nii ebareaalne et ma hakkasin hispaania keeles selgitama et mul on väga õudne :D...

Peale seda sattusime ruumi, kus oli üks tüdruk poisi riietes ja jutustas 'mehelikult', peale seda käis ta ühe paberiga ringi ning palus allkirju. Ma teadsin et see on lihtsalt teatritükk, aga ma ei saanud anda allkirja millelegi mida ma ei tea. Ma ei teadnud millega ma nõustun või ei nõustu. Selle peale võeti mind pakule, pragati itaalia keeles (kuigi ma selgitasin neile et ma ei räägi seda). Siis andsin mõned teised pealtvaatajad oma allkirjad ning see tüdruk võttis end laval paljaks. Aluspüksid olid jalga jäetud aga rinnad olid paljad, siis ta viskas end pikali ja lavastus sai läbi. Hijem selgus, et ta kogus allkirju soovahtuse operatsiooniks. Ma oleksin muidugi allkirja andnud aga ma tõesti ei saanud ju aru. Õhtu lõpus me trehvasime afterpartyl uuesti ning saime omad asjad räägitud, ta oli tegelikult väga tore neiu ja me ei jäänud vaenlasteks.

Kui etendus sai läbi oli kell 12 öösel, näitlejad kallistasid ja põsemusitasid publikuga. Jutustati pikalt ja käte-jalgadega. Nii nagu kombeks. Melu käis, näitlejatel olid näpus veinitopisd ning oodati Salvatore kurikuulsat ahjupastat. Peagi lahkus publik, jäid alles vaid näitlejad ja muud asjapulgad nagu näiteks mina. Siis kohtusin ka meie farmi teise vabatahtliku - Leoga. Tegemist oli 23 aastase Veneetsia regioonist pärit kutiga, pikka kasvu ja väga pikad rastapatsid. Korralik hipi. Tal õnnestus selle nädalase söögitegemise kõrvalt endale isegi etendusse osa saada ning ta näitles seal. Meeletult vinge minu meelest.

Leo rääkis erinevalt paljudest väga korraliku inglise keelt ning me saime omavahel hästi suheldud, ta sokutas ka mulle veiniklaasi kätte. Peagi oli aeg süüa kurikuulsat pastat, see oli tõesti imemaitsev. Rahvas istus ja mugis keskööl. Mina olin joovastuses sellest seiklusest mis kõik toimus vaid ÜHE PÄEVA jooksul. Mulle ei mahtunud pähe, aga kogu mu reisi eesmärgiks oligi ju seiklus ja põnevus, ma olin seda küllaga saanud. Seega ma mõtlesin et kui nüüd pean farmis kõvasti rasket tööd tegema ülejäänud aja, siis ei ole hullu, see üks elamusterohke õhtu on korvanud kõik.

Kui lõpuks oli aeg magama minna, siis saime võtme oma tuppa ning seda ma jagasin perenaise sõbranna Fra-ga. Meie toas oli 3 voodit ning voodilinu ei olnud, vaid 1 padi. Õnneks ma vana matkasellina olin kaasa pakkinud oma magamiskoti sisu-lina. Sain sellega kenasti magatud. Ööuni oli hea ja magus, üllatavalt hästi magasin seal kloostris, üks magusamaid öösid selle reisi jooksul.

Päev 4

Kuna keegi ei maininud mis kell hommikul ärgata tuleb ning milliseid tööülesandeid ma võiksin või peaksin tegema, siis panin äratuse kell 8 hommikul ja läksin ühiskööki eilsest pastarallist küürima. Pesin suuri panne ja potte. Meeldiv oli näha et nad ka prügi sorteerisid. Koristasin u 2h ning kirjutasin ka perenaisele et ma olen üleval ja saadaval erinevateks ülesanneteks. Telefoni aga jätsin endast kaugele sellel ajal kui ma koristasin ning ei näinud sõnumit perenaiselt. Seal ta ei maininud midagi töö tegemise kohta, sõnumiks oli hoopis kutse linnapeale hommikusöögile. Aga kuna see saadeti umbes 1h tagasi, siis nad olid juba läinud. Aga ta ütles et toob mulle ka midagi hamba alla. Tegelikult ei olnud eilsest pastast mul kõht väga tühjaks läinud aga ma ei öelnud ka ei toidule.

Peale köögi koristamist ei olnud perenaine ja peremees linnapealt tagasi veel jõudnud, seega mõtlesin väikse tiiru omal käel ette võtta et ümbrust avastada. Lõpuks avastasin et ühe mäe otsa jalutamast, see oli väga ilus mini-matk ning mul oli aega telefonis muljetada oma perekonnale kõigest mis eile oli toimunud. Mõtlesin et see on väga elamusterohke päev, aga ma ei teadnud et selle perekonnaga oli iga päev väga eriline ja seda väga heas mõtes.

Kui pererahvas tagasi jõudis andsid nad mulle pistaatsiakreemiga sarvesaia, ma tavaliselt ei söö ei magusat ega ka väga saia hommikuks, aga see saiake viis keele alla. Ja kuidas ma saaksin üldse millegi üle viriseda, seni olin ma juba 1 päev olnud oma 'farmitööl' aga tegelikult peale nõude pesemise väga tööd ei olnudki teinud. Tunne oli veider nagu ma ei vääriks seda kõike või et peaks koguaeg midagi tegema, aga kohalik elurütm on ju hoopis palju aeglasem ja mul võttis sellega harjumiseks aega.

Umbes kella 12 paiku asusime tagasi kodupoole sõitma, autos olime mina, Fra, Salvatore ning ka teine vabatahtlik Leo. Leoga saime autosõidu ajal täitsa hästi läbi ning temaga oli väga põnev rääkida, tal oli täitsa teine eluviis ning ta jagas mulle lahkelt oma teadmisi öko kommuunide elust ning kuidas seal asjad käisid. Farm oli umbes 2.5h kaugusel, poolel teel keset lõõmavat päikest keset maanteed oli viga saanud kiisupoeg. Autot juhtiv Salvatore viskas kohe pidurid blokki ja karjus 'esta viva, esta viva' (ta on elus ta on elus), kiisupoeg oli tõesti elus aga autolt hoobi saanud ja maanteele surema jäetud. 

Salvatore hüppas autost välja ning sööstis kiisu juurde, võttis tal turjast kinni ning kiisu pissis/tilkus verd. Ilma sõnagi lausumata toimetasid Fra ja Salvatore koos, otsisid kiisule karbi kusagilt tee äärest, panid ta sinna sisse ja hopsti autosse. Sõidu ajal oli kiisul valus ja ta aina nuttis, nad püüdsid sõnadega teda rahustada ning panid talle nime. Petralia, see oli selle linnakese nimi kus oli teater toimunud. Nad laulsid kiisule maha rahustamiseks Petraliiia Petraliiiaaaaa, see tegi mu südame meeletult soojaks ja ma sain aru et ma olen sattunud väga heade inimestega kokku. Vahepeal käisime ka teeäärses toidukohas salatit söömas, seal salvatore õpetas mulle kuidas saiaviil oliiviõli, soola ja pipraga väga maitsvaks roaks teha. See oli tõesti väga hea, eks tühjale kõhule ka maitsevad kõik toidud. 

Peale söömist ja 1h sõitu jõudsime lõpuks tagasi farmi, kus ma veel ei olnd tööd teinud ega ka ühtegi ööd maganud. JA NII PALJU ASJU OLI VAHEPEAL TOIMUNUD! Farmis lebotasime terve siesta aja, siis Leo seletas mulle et kell 6 tavaliselt vabatahtlikud kastavad taimi ning peale seda lähme valmistume õhtusöögiks ja peale õhtusööki jälle chillime.

Kell 6 Leo näitas mulle kuidas ja milliseid taimi kasta, ning rääkis targalt juurde et ei tohi kasta siis kui päike paistab, see pidavat taime kõrvetama. Ta seletas veel et kui vihma sajab, siis on ju taim varjus kuna on pilve all. Tema teadmised olid väga põnevad. Kastmise ajal ta krooksutas ja lasi värskes õhus kõhutuult. Mul oli elus esimest korda tunne nagu mul oleks väikevend.

Ma unustasin vahepeal mainida, et pererahvaga elab ka 92 aastane La Nonna ehk tõlgituna vanaema. Tegelikult oli ta vanavanaema aga kõik kutsusid teda Nonnaks. Ta on nii vana et enam üksi hakkama ei saa, aga piisavalt okei et kellegiga koos elada. Nonna on väga suure au sees nende peres. Mind hoiatati kohe et Nonna võib rääkida öösiti ning et tal on paar põnevat lugu mille ta on välja mõelnud ning siis kujutab ette et need on reaalsed. Seda kõike Sitsiilia dialektis, kui ma itaalia keelest juba hakkasin aru saama, siis Nonna jutust ma ei mõistnud midagi. Aga tore, armas ja naljakas oli ta sellegipoolest.

Kuna öösel olime olnud kloostris kogu perega, siis Nonna oli viidud Salvatore isa juurde ööseks ning me läksime talle järele ning meid kutsuti õhtust sööma Salvatore isa ja ta pere juurde.

Mõtlesin hoolikalt, et huvitav kumba õhtusöögiks pakutakse, kas pitsat või pastat. Reaalsus oli see, et pakuti mõlemat! Kahte sorti erinevat pitsat (ise värskelt ahjus tehtud muidugi) ja ka pastat. Lisaks veel suvikõrvitsa rulle, kartulit ja veel väga palju asju mida ma ei mäleta. Toit oli rikkalik, nii rikkalik et ma sõin kogemata kalaga pitsat. Need kes mida teavad, teavad et ma kala ei söö.

Ega magustoit alla ei jäänud, kõigepealt toodi lauale oma aia arbuusitükid, ma olin küll juba ääreni täis süüa, aga arbuusi jaoks leian alati ruumi, mõtlesin et rohkem ju midagi rohkem ei tooda. See nii päris ikka ei olnud, siis tõmbas Salvatore ema välja karbist küpsised ja laotas need taldrikule laiali. Need olid erinevate kujukeste ja maitsetega, kas nutella või pistaatsiaga, kas tähekesed või südamed jne. Maitsesid ka imehästi, ma olin kindel et raudselt mingid kallid assortii küpsised, aga siis ütles peremees uhkel et need on ta ema ise küpsetanud! WOW! Ma olin rabatud. Aga see ei olnud veel kõik, siis toodi välja selline sidruni sorbett mida sitsiilia inimesed armastavad nimega Granita, selle jaoks mul enam ruumi ei olnud aga Leo näiteks veel jaksas. Nad kühveldasid selle tavalisse klaasi sisse ning selleks et see veel vedelam oleks, valasid peale limoncellot. Siis sain teada et ka see limoncello oli nende enda käsitöö ning nende enda aia sidrunitest tehtud. Proovisin seda ja see maitses imehästi.

Ühtlasi oli Salvatore vanematel parasjagu käsil päiksekuivatatud tomatite tegemise protsess. Tomatid olid pooleks lõigatud ning kuivasid suure laua peal, kõik mis võimalik on nende majas käsitöö.

Toit on Itaalias tähtis teema, seda tehakse maitsvalt ning südamega. Koos süüakse ning jutustatakse. Inimesed on sotsiaalsed ja räägivad, melu käib ja kõik on lahe. Ma nii naudin seda kõike mis mulle sülle on kukkunud...

SEE OLI NIIIIII LAHE JA MA OLIN OLNUD SEAL FARMIS KOKKU VAID 1,5 PÄEVA NING NII PALJU TOIMUS SELLE AJA JOOKSUL. Seniks ma ei olnud teinud ühtegi kontimurdvat aitööd, vaid nõusid pestnud ning ühe korra õhtul taimi kastunud koos Leoga.

Peale õhtusööki korjasime Nonna autosse ning sõitsime tagasi farmi, ma pesin hambad ja jäin koheselt magama.

Päev 5

Ärkasin hommikul kurbade uudiste saatel, meie päästetud kiisu Petralia oli öösel sussid püsti visanud. See oli küll kurb, aga vähemalt ta ei surnud üksi hüljatuna maanteel, tal oli nimi ning teda üritati päästa.

Sõime kõik koos hommikust ning siis tegime ka LÕPUKS aiatööd. Riisusime mingit risu kokku ning siis viisime selle teepeale aukude täiteks, päris lihtne ja kiire. Peale seda veel rohisime pisut ühte põllulappi, minu meelest oli see täitsa võssi kasvanud ja oleks pidanud palju rohkem rohima, aga Leo ütles et niimodi on piisav, et neil seal ökokülades jätetaksegi umbrohi alles, see pidavad rikastama. Samuti väljatõmmatud umbrohu laotas ta sellele peenralapile 'tekiks' peale et see kaitseks kuuma eest. See peenralapp nägi pärast hullem välja kui see enne oli aga ta väitis tublilt et nii sobib. No ma usaldasin, ta oli ju seal farmis siiski kauem kui mina olnud. 

Siis tegime veel midagi nipet näpet aga väga lihtsat ja oligi lõunsöögi aeg. Sõime taaskord pastat ning siis teatas perenaine et Salvatorel on õhtul esinemine Paceco linnakeses mere ääres ning et me lähme seda vaatama. Seekord oli tegemist 1.5h kestva solo etendusega kus ainsaks näitlejaks oli Salvatore. 

Samuti küsiti et kas oleks okei see öö telkida, sest et kõik toad seal linnakeses olid välja üüritud või väga kalli hinnaga. Mul ei olnud 1 öö telkimise vastu mingit probleemi. Sõime lõuna ära, pesime nõud ning toimetasime vanaema taaskord külapeale, et meie omakorda saaksime minna külapeale. 

Sõit oli umbes 2 tundi ning lõpuks jõudsime Paceco külakesse/linnakesse mis oli väga väike igav ja tühi. Tuli välja et etendus toimus pargis ning selleni oli omakorda veel 2h aega. Seega meil oli palju aega laiaks lüüa. Itaallaste jaoks see ei ole probeemiks, nad oskavad lihtsalt olla ja mittemidagi teha ning jutustada. Seda sain ka mina seal korralikult õppida. Ja see ei olnud lihtne alguses kohaneda.

Salvatore tegi proove ja toimetas, meie lihtsalt istusime seal pargis pingil ja logelesime. Ma helistasin perele ja rääkisin neile maad ja ilmad kokku. Tegelikult ma olin oma perega igapäevaselt telefonis rääkinud (õe ja isaga) ning nad olid väga kursis mu seiklustega, loodan et ka neil oli põnev mu lugusid kuulata.

Salvatore solo teatritükk nägi välja selline, et ta oli kleidis, huuled värvitud ning rääkis mingi vana naise lugu. Ma alguses kartsin et kuna tegemist on pargis toimuva avaliku festivaliga, siis äkki ei tule väga inimesi kohale, aga kõik toolid olid täis ja rahavas isegi seisis sest polnud piisavalt istekohti. Kuna tegemist oli jälle Sitsiilia dialektiga, siis ma väga aru ei saanud, aga ta näitles jube põnevalt, nii et mu tähelepanu oli ikkagist terve aeg teatritükil, vaatamata sellele et ma tegelikult ei mõistnud millest jutt käib. Oli nö naljakaid hetki kus publik naeris, aga oli ka kurvemaid hetki.

Etenduse lõpus tõusis rahvas püsti ja hüüdis BRAVO ja nii väga pikalt. 

Kuna Salvatore esinemine oli korraldatu ühe festivali raames, siis kutsuti linnavalitsuse poolt teda (aga ehk siis ka meid) õhtusöögile. Linna kõige uhkemasse kalarestorani. Minul olid enam-vähem riided seljas, aga Leo oli küll oma katkiste pükste ja sassis rastadega väga naljakas seal :D aga ta tegi laua ääres väga tarka nägu ja sõi siiski ilusti noa ja kahvliga, isegi krooksu ei teinud siseruumis vaid ootas viisakalt et me õue jõuaksime. 

Kalarestoranis olin korraga mina see 'taimetoitlane' kellele eraldi roa pidi tegema. Me olime 10-kesi lauas, meie 4 liikmeline pere (Salvatore, Fra, Leo ja mina), siis üks festivali korraldajatest keegi naine ja siis veel mõned asjapulgad.

Eelroaks saime uhket bruchettat mitme erineva kattega, pearoaks toodi mulle juurvilju ja üks pall mozzarellat. Aga see ei olnud tavaline mozzarella, vaid mozzarella di buffalo ja sellel on väga suur erinevus. See on seest palju kreemisem ja maitsvam. Pisut meenutas isegi burrata juustu. 

Toit oli imemaitsev ning veini valati aina juurde ja juurde, olemine muutus lõbusamaks ja itaalia keel aina arusaadavamaks. Tulin farmi rasket tööd tegema, aga tegelikult reisin mööda Sitsiiliat, käin teatris ja söön uhketes kohtades ja seda kõike oli õnnestunud tasuta teha.

Peale õhtusööki, kella 1 ajal öösel (sest see rahvas elab öösel) oli muidugi aeg kiire espresso juua, muidu ju ei saa. Seekord ma keeldusin, aga muidu minagi olin muutunud kohvifanaatikuks ja ei pannud kätt ette 3x päevas kohvile. Nemad joovad reeglina vaid espressot. Nii veider mõelda, et alles mõni aeg tagasi ma jälestasin kohvi, ei suutnud suhu sissegi võtta ja nüüd tarbin nagu vana loom seda kõige kangemat kraami (ehk espressot).

Seejärel võtsime suuna telkima, jõudsime ühe looduspargini, mis oli iseenesest väga ilus ja seal oli ka järv, aga samuti ka suur kiri et KEELATUD SISENEDA. Umbes taoline ala nagu meil Ülemiste järve äärne, ainult et sinna oli lihtsam sisse saada. See oligi meie öömajaks tollel ööl.

Ma olin aru saanud et telgime kõik koos neljakesi, aga tegelikult oli linnavalitsus sebinud Salvatorele ja Frale siiski oma toa kusagil, meie sinna kahjuks ei mahtunud, seega viidi meid autoga keelatud metsatuka äärde, anti 2 telki ja 4 diivanipatja näppu ning Buena Notte!

Me olime Leoga kahekesi. Leo kohe teatas et tema kavatseb õues värske õhu käest magada, mitte telgis (kuigi meil oli 2 telki et saaksime eraldi olla). Samuti ütles et kui keegi peaks tulem vms siis ta on nö valvuriks. See variant mulle sobis. Ma pisut kartsin keelatud alal olla, aga ta ütles et kõige hullem mis juhtuda saab on see, et meid visatakse sealt välja. Muud midagi.

Panime siis telgi püsti ning 2 diivanipatja mulle ning 2 temale, jällegi päästis päeva mu magamiskoti lina, mille sees ma sain järgneva öö veedetud. Me ärkasime pidevalt öösel üles ja nihelesime. Ma tundsin et sääsed sõid mind (magasin telgi uks lahti kuna nii palav oli). Lõpuks iga asi mis mu keha vastu läks tekitas sellise tune et äkki oli sääsk või sipelgas, seega ma siplesin kogu öö ja uni oli väga katkendlik. Hommikul Leo ütles et ka tema ei maganud kõige paremini.

Päev 6

Hommikune vaade sellele pargile ja järvele oli väga kaunis. Taaskord üks seiklus seljataga. Õhtul sõime nagu kuningakassid linna kõige uhkemas restoranis ja öösel magasime kusagil pargis, tasakaal ju peab siin kusagil olema. :D

Ärkasime üpris samal ajal ning pakkisime telgi ja muud vidinad kokku. Seejärel seadsime sammud tagasi linna ning jalutasime sinna kogu oma kraam näpus, seljakotid, telgid ja diivanipadjad. Minul olid juuksed sassis ja padjanägu, Leo oli katkiste pükste ja muidu niisama rastadega. Meid vaadati nagu kodutuid :D ma ei ole varem sellist asja tundnud, aga ma olin liiga väsinud et sellest välja teha.

Peagi saime kokku pererahvaga ning käisime hommikust söömas, seekord ma tundsin et ma väga tahan maksta, sest et nad on mulle enda poolt nii paju pakkunud. Maksin meie kõigi 4 hommikusöögi eest, see kõik läks kokku täpselt 10 EUR maksma, sigaodav võrreldes Eestiga ja kohv oli ilmselgelt kordades parem.

Peale seda teatas pererahvas et kuna oleme merele lähedal, siis läheks äkki ujuma. Nad mainisid varasemaselt et ma igaks juhuks ujukad ja rätiku kaasa võtaksin, seega need olid mul olemas. 

Minu esimene ujumine selle reisi ajal, vesi oli kaunis ja läbipaistev, kalu peaaegu et üldse ei näinud. Ainult et merirohi või midagi taolist (mitte nagu vetikas vaid midagi muud) kasvas põhjas, see oli iseenesest väga ilus ja ohutu, aga mul on ikkagist mingi refleks et, et kui midagi vees mu jalga katsub, siis ma ehmatan ära. Seega enamus ajast olin ma madalamas vees kus ei olnud seda süütut ja imeilusat rohtu kasvamas.

Veest välja tulles viskasin rätikule pikali ja ilma endalegi mõistmata jäin ma magama, siiski ju väga lünklik ööuni seljataga. Ärkasin üles rantidega ja paar kraadi pruunimana. Peale seda asusime tagasi koduteele (kus ma kõva muusika saatel 2 tundi magasin) ning kuna Leol oli viimane päev, siis viisime ta bussijaama. Enne seda peatusime ühes putkas ja sõime kohaliku fritüüritud riisipalli arancinot, tavaliselt on täidiseks kas liha ja raguu või siis juustu ja või segu. Meie ilmselgelt sõime seda taimset varianti, sest et taimetoitlastest pere. See oli jube maitsev, kusjuures see sammune pallike maksis Taormina turiste täis linnas 5 EUR ning Caltanissetta maakonna putkas 2 EUR.

Jätsime Leoga hüvasti ja soovisime talle head teed. Seejärel oli aeg Nonna külapealt kokku korjata. Käisime Salvatore vanemate juurest läbi, jõime ühe espresso ning sõitsime Nonnaga tagasi farmi.

Ma olin jube väsinud sellest pikast päevast ja ööst. Samuti oli tekkinud ja juba päris palju musti riideid, perenaine näitas mulle kuidas pesumasin töötab ning ma sain lõpuks oma pesu ära pestud. Seal oli nii soe et tunniga oli see ka kusjuures kuiv, eriti mõnus. Värskes õhus ja mõnusalt päiksesoojad riided.

Peagi sai kell 6 ning minul oli aeg taimi kasta, seekord siis täitsa üksinda. Kuna taimi on neil palju, siis see võtab ikka omajagu aega, aga väga mõnus ja meditatiivne tegevus. Soojas kliimas kauni vaatega Sitsiilia mägedele.

Kui taimed olid kastetud ja riided kuivad ning volditud, siis toimetas Fra juba köögis ning vaaritas õhtusööki. Ma olin täitsa üksi esimest korda oma pererahvaga. Ainus vabatahtlik.

Õhtusöögiks oli munapirukas suvikõrvitsa ning salatiga. Samuti on itaallased korralik saia rahvas, seega sai kõrvale ka saia mugitud. Kui me Nonna peale korjasime Salvatore vanemate juurest, siis olid neid parasjagu oma kodused päiksekuivatatud tomatid valmis saanud, saime ka neid oma õhtusöögi laual süüa. Need olid imelise maitsega-  oliiviõli, oregaano (pune meie endi keeles) ja küüslauguga maitsestatud. Panin seda saia peale ja nautisin seda uhket maitsekombot. See on üks mu lemmikumaid toidumälestusi. Aga milline ei oleks, pea kõik toit mida ma sean sõin oli lihtsalt imeline.

Peale õhtusööki oli aeg Nonnaga kaarte mängida, ta nimelt on nii vana et käib vaid toast väljas siis kui söögiaeg on, muul ajal on vist pikali või istukil või magab. Ta ei saa ise üksi käidud, alati peab keegi kõrval olema ja talle tuge pakkuma. Küllaga on ta temperament korralikult säilinud ja alati peale lõuna ja õhtusööki tahab ta kaarte mängida. Tal on alati kaardipakk kaasas, kotis kohe mitu tükki igaks juhuks. Ja kõige rohkem meeldib talle selline mäng nagu Scopa. 

Tihti ta loeb punkte valesti enda kasuks, samuti iga mängu alati alustab Nonna. Kellelgi ei ole midagi selle vastu ning Nonnale vastu ei vaielda, lihtsalt mängitakse tema reeglite järgi. See kõik on jube tore ja armas minu meelest, Nonna ise on väga naljakas 92 aastane vanaproua. Tal on alati mõni põnev väljamõeldud jutt tagataskust välja tõmmata ja siis seda kõigile kuulutada. Üks nendest on näiteks selline et 57 aastat tagasi lõi ta ema teda tooliga selga ja sellepärast on tal nüüd seljavalu. Teine lugu on selline et ta on suuteline trepist üles hüppama 12 astet korraga. Kolmas ja kõige populaarsem lugu oli religiooniga seotud aga sellest ma väga hästi aru ei saanudki. Nonna on alati seltskonnahing ja täielik kuninganna.

Kõht täis ja Nonnaga kaardid mängitud, oli aeg minna magama.

Päev 7

Ärkasin hommikul tavapäraselt ning sõin koos Fra-ga hommikust. Neil on enda käsitöö Ghee (tervislikum variant võist) ning see maitses imeliselt võileiva peal. Peale hommikusööki pesin nõud ning läksin aeda toimetama.

Seekord oli mu ülesandeks korralikult ära rohida see maalapp mille kallal me Leoga eelmine kord nokitsesime. Fra ütles et see ei ole korralikult rohitud ja nii ei saa uusi salatitaimi istutada. Ma täiesti nõustusin temaga aga pisut oli ka piinlik et nii lohakat tööd olime teinud. Mina ju tegelikult tahtsin juba esimene kord korralikult ära rohida aga Leo ütles et nii on OK.

Rohisin ligi 4 tundi, toimetamist seal jagus. Ja seda kõike tugeva löömava päikse käes. Ma sain sellel päeval väga pruuniks :) Mõnus oli üksi toimetada ning omi mõtteid mõelda. Ühtlasi istutasin ka 18 uut salatitaime. Loodan et need endiselt on heas konditsioonis nii nagu mina need sinnna jätsin.

See oli minu jaoks esimene korralikum aiatöö selle terve aja jooksul. Mul oli hea meel et lõpuks sain ka midagi päriselt teha.

Peale rohimist toimetas Fra juba lõunasöögi kallal, sellel päeval sõime pastat mingi põneva juurviljaga mis oli pisut kibe. Nii kibe et Nonna keeldus söömast, aga mulle täitsa maitses koos soolase riccotta juustuga. Nagu kombeks sai Nonnaga kaarte mängitud peale lõunasööki ning seejärel köök ära koristatud.

Oli aeg üheks mõnusaks siestaks. 

Fra teatas mulle et täna õhtul on lähedal asuvas külas Flamenco õhtu mida korraldab ta sõbranna Morena, kes on ka parajasti massöör, jooga õpetaja ja veel 100 ametit. Sissepääsutasu 18 EUR, ehk siis õhtusöök ja tantsutund on hinnas. Õhtu toimus ühes renoveeritud mõisas/lossis/kindluses ma ei saanudki lõpuni aru millega tegemist oli.

Kuna tantsida mulle väga meeldib, siis olin otsekoheselt nõus Fra kutsega sinna minna. Proovisin õhtul kõik oma kleidid ära mis mul kaasas olid, aga mitteükski ei istunud, seega valisin siiski veidike sportlikuma ja mugavama riietuse. Ja sirgendasin ka juuksed selleks korraks ära.

Kohale jõudes oli meile valmis seatud väga ilusa vaatega terrass, mõnus flamenco muusika käis taustaks, Fra tutvustas mind oma sõbrannale Morenale ning ma paitasin kohaliku koera.

Peagi hakkas rohkem rahvast kohale saabuma ning laudu tekitati kiirelt juurde. Toodi välja suurtes anumates Sangriat ning anti näppu anchovise kalaga võileib (ma jällegi ei teadnud et seal kala on ja hakkasin aga nosima, kui kalamaitse suus oli, siis nokkisin ülejäänud kala välja ja andsin kutsule).

Peale seda oli aeg tantsutunniks. Morena näitas meile ette ning meie kõik tantsisime. Alguses ikka lihtsamad liigutused ja siis sealt edasi keerulisemaks. Minul oli jube kodune tunne kuna olen ju varem Lõuna-Hispaanias elanud, sealt on ka see tants pärit. Ma ei ole varem seda tantsinud, aga muusika oli tuttav ning sõnad olid arusaadavad. Nagu te teate, siis nii nagu mu emalegi, armastan ka mina tantsimist ning ma nautisin seda õhtut täie südamega. Vinged inimesed ja vahva ettevõtmine. Vaba õhkkond ning ilus olemine. Mõtlesin et kas ma olen päriselt kohal või see on unenägu.

Mida rohkem sangriat sai tarbitud, seda rohkem hakkasin ka itaalia keeles jutustama. Muidugi hispaania keelega segamini, aga mind mõisteti. Vahetasin numbreid päris mitme kohalikuga (mammidega) kes kõik kutsusid enda juurde õhtusöögile või külla. See oli väga armas, Eestis sellist asja naljalt ei juhtu. Tundsin end eksootilisena aga ka samal ajal kohalikuna. Koos tantsimine oli väga vinge.

Umbes poole peo pealt oli Fra oma kontsakingad nurka visanud ning vihtus tantsu juba paljajalu. Õhtu lõpu poole pakuti hispaaniapärast paella rooga ning peale seda lasti muusikat edasi. Selliseid vanu tantsuhitte. Kõik tantsisid kaasa ja nautisid õhtut. Mina olin väga eluga rahul, aga ei mõistnud et olin võibolla natuke liiga palju sangriat ja liiga vähe vett joonud. See kõik andis tunda järgmisel hommikul.

Päev 8 

Järgmisel hommikul oli tavapärasest varem äratus, sest et meile pidi tulema uus vabatahtlik tüdruk Prantsusmaalt. Ta oli eelnevatel päevadel mitu korda ümbervahetanud oma saabumise kuupäeva, aga lõpuks siis jäi selle pühapäevase kuupäeva juurde. Samuti oli ta ka saabumise kellaaega mitu korda muutnud, aga lõpuks jäi varahommiku juurde.

Seda arvesse võttes otsustas pererahvas et ärkame kõik vara, võtame uue vabatahtliku peale, viime Nonna Salvatore vanemate juurde, sööme koos väljas hommikust ning sõidame kõik koos mereäärde randa nautima. Ilmselgelt mina ja Fra olime eilsest väsinud kuna jõudsime hilja koju, aga olime kenasti õigel ajal üleval ja valmis startima.

Aga keda ei olnud oli uus vabatahtlik tüdruk, ta oli oma kellaaega taaskord muutnud. Esialgse 8.30 pealt kella 11 peale. Pererahvas surus sellepeale silma kinni, tegi plaanid ümber ning ütles, et okei me ootame ära. Möödus pisut aega ning tüdruk teatas, et jõuab siiski päraslõunal kella 14.30 paiku. Pererahva kannatus hakkas juba murduma ning nad andsid neiule teada, et siis meid enam kodus ei ole ning me ei saa teda peale võtta.

Seepeale tüdruk teatas et ta ikka jõuab siis kella 11.30 paiku või on valmis terve päeva bussipeatuses istuma ja ootama et ta peale korjatakse. Ilmselgelt pererehvas ei soovinud et keegi veedaks sellise palavuse ja kuumaga terve päeva bussipeatuses. Viimases hädas tehti kõik plaanid taaskord ümber ning tüdruk andis märku et siiski jõuab kohale kenasti kella 11.30 ajaks.

Viisime Nonna esimesena ära ning läksime bussijaama tüdrukut ootama. Ta kirjutas Fra-le, et on kohal. Meie aga kedagi ei näinud seal. Seejärel Fra helistas talle ning tüdruk väga inglise keelt ei rääkinud, aga ütles et on bussijaamas kohal ning näeb Frad. Otsisime siit ja sealt aga ei leidnud, seejärel helistasime jälle tüdrukule ja tuli välja et ta on hoopis rongijaamas. Siis sõitsime sinna ning leidsime ta sealt.

Autosse tuli väga tagasihoidlik punaste kauboi saabaste ja valesti süstitud huultega neiu. Tutvustasime end ning surusime kätt, see oli väga pehme ja peaaegu olematu käepigistus. Aga mis seal ikka, ju ta oli väsinud kuna ta oli terve öö veetnud bussis. Ta sõitis Sitsiiliasse Kataania linna kohale Firenze linnast. Inglise keelt ta ka eriti ei rääkinud, paar sõna ning ülejäänu jaoks kasutas google translate. Seega ta käis koguaeg telefon näpus.

Ega siis midagi, sõitsime ranna poole nii nagu plaanis oli. Autos palusin ma laulu La Bamba ning siis kõik (v.a uus tüdruk Emmeline) laulsime seda kaasa.

--------------------------------------------------------

Siin mul jäi eelmne kord jutt pooleli ning nüüd lisan jätkuosa:

Üleüldiselt kuna tegemist on väga musikaalse perekonnaga, siis Salvatore pidevalt laulis ja autos sai väga põnevad kohalikku muusikat kuulata. Ise ei satuks selliste laulude peale. Jään neid autosõite alati meenutama, ilusad vaated, käsi aknast väljas tuult kastumas ning mõnus muusika.

Kõigepealt hüppasime ülerahvastatud kohalikust rannast läbi, et end kiirelt jahutada sellest suurest palavusest ning peale seda seadsime sammud lõunasöögi otsingutele. Kuna tegemist oli pühapäevaga, siis ka kõik kohalikud puhkasid ning rand oli itaallasi täis. Lõunasöögiks õnnestus meil leida pood/putka kus tehti paninisid.

Minu ettekujutus paninist oli midagi muud, pigem selline lame sai kokku pressitud juustu ja singigia. Aga seal panini on selline korralik käsitöö kukkel (mitte üldse lame) ning isegi juustu ei olnud vahel. Veidi oliiviõli, mõned salatilehed, paar tomativiilu ja siis ma lubasin ka marineeritud vürtsikaid seeni lisada. Meie mõistes nagu kuiv baguett. Aga kohalikud fännavad ja söövad väga palju paninisid, iga nurga peal sai neid osta. Meie ostsime siis kohe 4 tükki ning kastitäie viinamarju.

Seejärel suundusime ühte 'parki' mis oli kõrgel kõrgel mäe otsas ning seal olid lauad ja grillimisala. Umbes nagu meie RMK ala aga siiski pisut teisiti. Istusime ühe laua taha ja hakkasime saia nosima. Mina toppisin maitse lisamiseks (kuna tõesti maitsetu sai oli) oma panini vahele veel mõned kartulikrõpsud. Pererahvas vaatas kulm kortsus et kas minuga on kõik ikka hästi.

Proovisin ka Emmeliniga rääkida, tuli välja et ta on 24 aastane, tal on 3 aastane tütar kodus ning ta reisib esimest korda üksi ning on üle kuu aja kodunt ära. Seda kõike seletas ta google translate abil, mõned sõnad oskas ise kaa.

Pererahvas teatas et kuna on siesta kellaaeg, siis selle aja veedame seal pargis. Visake pikali, tuduge, passige, tehke mida tahate aga need paar tundi chillime siin. Selge, mina helistasin oma sõbrannale Heilile kellega pea tunnike sai telefonis lobisetud ning helistasin ka oma perele kellega ma niigi igapävaselt juba rääkisin. Nemad olid kõigi seiklustega õigeaegselt kursis. Mul ju ei olnud läpakat kuhu seda kõike kirja panna.

Ausaltöeldes on tagantjärgi nii raske seda kõike kirjeldada, palju informatsiooni jääb jagamata, aga ma annan endast parima et siiski võimalikult palju siia kirja saada. Hetkel ma istun Madeira lennujaamas ning ei ole jõudnud isegi Sitsiilia seiklusi kirja saada. Saatsin just Cristeli oma lennule ning nüüd mul on paar tundi vaba aega kirjutada. Loodan võimalikult palju kirja saada, kuna kõik Madeira seiklused on kaa veel ju vaja üles kirjutada. Ja uksuge, NEID ON NII PALJU!

Jätkan siis sealt Sitsiilia pargist kus paninit sõime ja siestat tegime. Peale siestat oli aeg sõita päris randa kuhu pikemaks ajaks peatuda ja korralikult ujuda. See oli kaljude vahel, väga kaunis koht, aga samuti ka väga keeruliselt ligipääsetav ning seal oli väga palju autosid kes kuidagi ei mahtunud samal teel sõitma ning siis tuututati ning vehiti kätega. Kohalike värk eksole. Minu pererahvas on muidu väga rahulikud inimesed, aga isegi sellises liikluses muutusid nad närviliseks. 

Siis parkimiskohta otsides teatas Salvatore et tal on kohe kiirelt ühte kohvi (loe espressot sest et see on ainus asi mida nad seal joovad) tarvis. Niisis hüppas ta autost välja, andis võtmed Fra kätte ning pani ajama lähima kohviku suunas.

Tagasi tuli ta sealt neli espressot karbi sees näpus ning jagas meile kõigile kuumal päeval kuumad joogid kätte. Ega siis midagi, lürpisin selle juba täitsa tuima näoga alla (hakkan selle kohvikultuuriga harjuma) ning sõitsime edasi.

Lõpuks leidsime ka parkimiskoha ning sealt juba jaluasime mööda kaljuäärt trepist alla randa. See oli IMEILUS! Mõnus ja hea, kuna juba oli kell umbes viis, siis ka päike ei kõrvetanud nii jubedalt. Ujusime vees ja nautisime. Kuna Emmelin oli väga uus, siis ta käis mul igal sammul järel. Iga koht kuhu ma läksin oli ta ka seal mul nagu sabarakk kõrval. Ma ei saa seda pahaks panna kuna kui mina jõudsin farmi, siis ma ju käisin ka Leol sabas, et mida nüüd teha jnejne. Aga erinevus on selles, et Leo rääkis inglise keelt ning ta seletas ära ning me jõudsime teineteisega samale lainele üpris kiirelt, ühtlasi olen ma siiski eestlane ning tunnen piire ja ei roni kellegi 'personal space' sisse.

Ujusime vees koos Emmeliniga ning proovisime kivide otsa ronida. Nägime ka krabisid ning nautisime elu. Peale seda ronisime veel ranna ääres erinevatel kiviel (minu algatusel, mulle jubedalt meeldib igas võimalikus kohas ronida, ning kuna ta käis mul kannul, siis vaeseke pidi seda sama tegema mida mina). Väga suuri vestlusi me ei saanud maha pidada keelebarjääri pärast.

Ühel hetkel nägin et sealt samast kaljunurga pealt kuhu olime auto jätnud, tuli trepist alla inimesi jäätis (nende kohalik sidruni sorbeti moodi asi nimega granita) näpus. Siis nägin et üleval parklas oli jäätiseauto. Haarasin ruttu rahakoti ja Emmelini (nali, teda ei pidanud kutsumagi ta lihtsalt tuli kaasa) ning läksin jahutavat magustoitu ostma nii endale, kui ka pererahvale. See maksis vaid 1.5 EUR. Seal Taormina linnas kus ma oma reisi alguses käisin maksis see 5 EUR turistikas kohas. Pealegi sealt rannast otses oli see maitsvam.

Järjekorda minnes ma hoidsin pikkivahet enda ees ja taga oleva inimesega, mulle ei meeldi väga kellelgi selga ronida või kui keegi mulle selga ronib, aga mul läks meelest ära te tegemist on Itaaliaga. Ilmselgelt said inimesed aru et ma lihtsalt molutan seal ning hakkasid minust kiirelt ette trügima. Seejärel ärkas minus mu vana hispaania karakter, ma ju olen ise lõunamaal varem elanud ning selle trügimisega kokku puutunud. Siblisin end järjekorras oma vanale kohale tagasi ning sain kohe kõige esimesena jäätise löögile :)

Jäätise söömise ajal puhusin pererahvaga juttu, tuleb välja et nad on vabatahtlikke enda koju võtnud juba ligi 12 aastat. Vanasti võtsid kogunisti perekondasid, siis kui nende enda lapsed olid nooremad. Aga nüüd on lapsed suured ja nad väga ei jaksa väikeste lastega tegeleda. Seega eelistavad selliseid noori täiskasvanuid ning 1-2 inimest korraga, nii mahub autosse hästi ning muid tegevusi tegema.

Kui jäätised olid söödud ning rannas korralikult lesitud, siis hakkasime tagasi kodupoole sõitma. Ilmselgelt oli tarvis Nonna veel külapealt üles korjata. Autosõidu ajal lugesin oma raamatut ning peagi olime Salvatore vanemate juures Nonnajahil. Mina olin juba seal majas varem käinud, seega tundsin end mugavalt. Emmelin ei teadnud väga mida teha ning oli mulle kleepekaks. Ma ka ütlesin kõva häälega et ma lähen nüüd vetsu, aga ta vist ei saanud aru ning tuli minuga vetsu kaasa... hahahah

Siis alles kui ta oli vannitoas sees, sai aru et ups ning läks välja. See ei olnud viimane kord kui ta minuga vetsu kaasa ronis :D

Õhtust sõime taaskord Salvatore vanemate juures, mulle üldiselt meeldis seal väga käia kuna seal anti väga palju süüa. Kohalik kodutoit ja suured kogused. Armastus käib kõhu kaudu ning mina armusin sellesse saarde aina rohkem. Kõht täis ja elu ilus.

Peale õhtusööki võtsime Nonna peale ning sõitsime koju. Kuigi kell oli palju, siis ma hakkasin vastu ööd taimi kastma, et need ikka ilusasti elusad püsiksid. Emmelinile ütlesin et ma näitan talle homme kuidas see kõik käib, tal oli väga pikk päev ja öö seljataga ning ta vääris minna asju lahti pakkima. Ühtlasi mulle kulus ka natuke oma enda ruumi ära, terve päev oli keegi kuklas hinganud.

Peale taimede kastmist käisin pesus ning oligi aeg magusasse ööunne minna.

Päev 9

Ärkasin hommikul vara, et oma pagasiasju ajada SendMyBag firmaga ning peale seda läksime hommikust sööma. Näitasin Emmelinile kööki ning sõime kõik koos pererahvaga hommikust.

Peale seda seletas Fra meile, mida me aias tegema peaksime ning me hakkasime aiatöödega pihta. Oli vaja ära rohida üks vääääga korralik aialapp. Aga pole hullu, meid oli 2 ning töö tegemise ajal sai ka ju korraliku päevituse peale. 2 ühes. Seekord olin piisavalt julge et kindaid rohimiseks küsida, paljud taimed olid sellised mis tõmbavad naha katki ning mul olid kätel eelmisest rohimisest haavad.

Emmelin muidugi oli omale kleidi selga tõmmanud ning kukkus see seljas rohima. Ta vist ei olnud väga füüsiliseks tööks valmis. Mina nagu vana põllumees olin seal täitsa kaltsudes riietes, mis võivad katki minna või mustaks saada. Peagi mõistis ka mu ligimees et kelidis ei anna väga toimetada ning ta läks kärmelt tuppa riideid vahetama. Sealt ta väljus kallite spordiriietega ning jätkas toimetamist.

Tööd tegi ta väga korralikult ja ei virisenud kordagi, tegelikult oli ta ju tore tüdruk, ma lihtsalt ei mõistnud teda eriti. Kunagi ma töötasin sellises tehases nimega Ensto, siis kui koroona aeg oli ning turismivaldkonnas tööd ei olnud. Seal ma olin vahetusevanem ning pidin tihti uutele tulijatele tööülesaneid seletama. Sinna sattus igasugu veidraid inimesi, küll kidakeelseid, aga ka muid tegelasi kelle nupp väga ei nokkinud ning pidi nagu lasteaialapsele seletama. Ma võin kõlada väga inetult et ma nii ütlen, aga seal mul sai kannatus otsa seletada kellelegi midagi, nad noogutavad nagu saavad aru ja siis 2 sekundi pärast küsivad täpselt sama asja või nad ei saanud midagi aru mis enne öeldud oli. Sellepärast ma lihtsalt ei jaksa enam väga sellist janti ning eelistan pigem inimesi kellega on võimalik kohe ühine keel leida.

Rohisime ligi 4 tundi löömava päikse käes. Vahepeal jõime ohtralt vett ning siis rohisime edasi. Siis tuli Fra ja teatas meile et neiud, ruttu pessu ja riidesse, me lähme perekondlikule lõunasöögile jaapanipärasesse sushirestorani, kas me oleksime huvitatud. ILMSELGELT JAA, ma kala muidugi ei söö, aga muidugi ma tahan kampa lüüa! Jätsime rohimise sinnapaika ning panime end valmis, Emmeline muidugi ei saanud ööd ega mütsi aru kuhu minek on, aga eks see olegi sedasorti seiklus mille ta endale ise valis, minnes välismaale ilma mitteühtegi muud keelt rääkimata, ta pidi selleks vaimselt valmis olema ning ma arvan et see on ka talle korralik seiklus. Tegelikult ju väga julge ettevõtmine.

Kui olime end valmis seadnud, siis korjasime ka Nonna autopeale ning sõitsime restorani. See oli rahvast paksult täis ning ma ei saanud aru, kes on tavakülastaja või kes on nende perekonnaliige. Või kas kogu restoran ongi nende perekond, rahvas siblis ringi ja musitas-kallistas teineteist. Ma ka siis tegin tarka nägi ning teretasin tuttavaid nägusid. Emmelin tagasihoidlikult mul sabas käies.

Seejärel juhatati meid lauda, meid oli kokku umbes 14 inimest. Tellisime lauale erinevaid asju, nii et kõik said midagi proovida. Mõni asi oli ilma kalata, enamik olid siiski kalaga. Aga kuna sushit ma olen varem kalaga söönud, siis olin ma ka seal vapper ja ületasin end. See kalakogus oli palju suurem kui ma varem söönud olen. 

Nimelt mul on kalafoobia. Kõlab veidralt eks, aga mõni inimene kardab kõrgust või ämblike, mina kardan kalu. See tuleneb sellest, et ma ei tea kas see oli uni või reaalsus aga väiksena ujusin merevees suu lahti ning väike kala ujus mulle suhu ning jäi kurku kinni. Ma ei saanud hingata ja hakkasin lämbuma. Ma olin väga noor kui see juhus, mu vanemad ütlevad et enne seda sõin ma tublisti kala. Põnev on see, et ma ei tea kas see oli päriselt või unes, aga suure jälje jättis see igastahes minu tulevikusuhtele kalade ja muude mereloomadega. Kardan kalu katsuda, nendega koos ujuda ja neid süüa. AGA viimasel ajal olen siiski end kätte võtnud ja suurt läbimurret tegemas. Mu isa on ju siiski hobikorras kalastaja ja kodus vaaritab ta väga häid kalaroogi. Niisis olen ma tasapisi hakanud kala proovima/sööma ning püüan ka nendega samas vees ujuda. Panin isegi oma uusaastalubadustesse kirja, et sellel aastal naudin kala söömist. Mitte ei võta suhu sisse ja ei neela kiirelt veega alla, vaid et tõesti naudin.

Seal sushirestoranis ma seda tegingi, ma nautisin ja see oli maitseev. Aga toitu toodi lauda aina juurde ja juurde. See ei lõppenud ära, ma ei jaksanud enam aga pererahvas aina tellis ja tellis, siis kui kõigil olid kõhud punnis, tellisid 4 inimest veel endale misosupi, kuhu see kõik mahub halloo?? Kokku jõime kambapeale ära ligi 25 pudelit vett :D Kui nonnale taldrikule süüa tõsteti, siis aasiapäraste riisinuudlite asemel öeldi et tegemist on spagettidega ning kui aeg oli pelmeene süüa siis serveeriti talle 'raviolisid' magustoiduks toodi ka mingid hiirenäoga soojad saiapallid.

Kõik oli lahe ja mõnus, ma väga ei saanud aru mida pererahvas rääkis aga olemine oli hea ja ma tundsin end hästi. Kui toit oli lõpuks söödud, siis Nonna tõmbas käekotist välja 2 pakki kaarte ning tegi oma ninaesise nõudest tühjaks. Algas kaardimäng. Lahe, vinge naine, ma olen suur fänn.

Ma käisin ka kiirelt vetsus enne lahkumist, Emmelin oli segaduses ja järgnes mulle targa näoga ka seekord vetsu.

See kõik läks inimese peale kokku maksma 23 EUR. Ainult!? Kvaliteetne maisev toit ja väga hea hinnaga. Ma olin rahul kõigega. Üleüldse mind valdas selline heaolu ja tänutunne kõige eest. Käes oli ju siiski mu viimane päev selles farmis. Homme hommikul oli mul buss Palermosse, Sitsiilia pealinna. Seal ma ei olnud kunagi varem käinud erinevalt Kataaniast.

Peale söömist ja maksmist kogunesid inimesed õue 'headaega ütlema teineteisele' see ei käi neil kiirelt, eestlased lihtsalt ültevad tsau ja kõike head, võibolla tehakse kalli kui on väga head sõbrad/pereliikmed, aga see on ka kõik. Itaalias hakkab siis alles suurem pläkutamine pihta, samal ajal liigutakse tibusammudega auto poole, aga see kõik võib kokku võtta ligi tund, kui on palju inimesi. Ja jah, iga inimesega tuleb eraldi headaega öelda ning teha 2 põsemusi. Samuti on tavaks ka paar sõna vahetada selle käigus, mõni kiire teema välja tõmmata ning nii iga inimesega. Sellepärast võtab ka see nii palju aega. 

Kuna Hispaanias toimib see samamoodi, siis ma olin sellega arvestanud ja harjunud. Leidsin seltskonnas paar last ning sain nendega ka inglise keeles jutustatud, endale ju tuleb siiski tegevust leida. Emmelin seisis kõrval vaikuses ja vaatas seda kõike pealt.

Jõudsime tagasi farmi ning oli käes aeg taimi kasta, näitasin Emmelinile, kuidas see kõik käib. Ta tuli oma punaste kauboisaabastega, ma ütlesin et need võivad märjaks saada, kas sa oled kindel. Aga ta siiski väga tahtis just need saapad jalas aias toimetada. Kastsime koos kõik vajalikud taimed ära ning ma näitasin kõiki nüansse.

Siis tuli Fra ning teatas et naabrid on õhtuks meid endale külla kutsunud, mitte just õhtusööki sööma, aga peale õhtusööki chillima ja jutustama. Nii nagu neile ikka meeldib, nad on sotsiaalsed loomad ja neile meeldib koos olla. Minule kaa! 

Enne õhtusööki istusin oma korruse terrassil ning imetlesin tähti ning seda kõike lahedat kogemust mida olen kogemas. Ma ei suutnud uskuda, et kõik on nii vinge olnud. Samal ajal nägin ka kahte lendavat tähte, hetkel on tähesaju hooaeg. Ma otseselt kiirelt ei jõudnudki midagi soovida, esimese lendava tähe ajal tuli lihtsalt pähe sõna Emme. 

Ma igatsen oma ema väga ning ma arvan et ta saatis mulle sealt taevast tervitusi. Kogu seda rännakut teen ma tema seljakotiga, seega ta on minuga igal mu sammul kaasas. Mu südames elad sa igavesti, kallis ema!

Peagi oligi aeg õhtust süüa, sõime aruusi kuna sushist oli kõht endiselt väga täis. Seejärel korjasime Nonna autole ja sõitsime naabrite juurde, nad olid paarsada meetrit meist allpool mäekünkal, aga kuna Nonna saab vaid paar sammu suure abiga käidud, siis läksime sinna autoga. Ilmselgelt oli meil külakostiks pudel kvaliteetsed Limoncellot kaasas.

Jõudsime naabrite juurde ning istusime õues nende aias plastikust toolidel majaesisel terrassil. Naabrid olid umbes 50ndates aastates abielupaar ning kohal oli ka nende poeg, kes tundus minu ja Emmeliniga samasse vanuseklassi jäävat.

Tutvustasime end ning istusime lauataha. Toodi välja erinevaid jooke, limonaade ja muud põnevat. Aga ma ei ole suur karastusjookide fänn, seega piirdusin veega. Naabrinaine oli ka teinud mandlikooki, ja muidugi oma aias kasvavatest mandlitest. Neil oli mitu mandlipuud mida nad meile suure uhkusega näitasid. Mandlikook (pigem nagu keeks) oli minu maitse jaoks pisut kuiv, aga sellegipoolest imemaitsev. Valati välja ka limoncello. See oli vääga kange ning kui aus olla siis see üks pisike pitsike hakkas täitsa pähe.

Seejärel küsisin ma oma tavapärased küsimused uuelt rahvalt. Mulle meeldib kohalike käest alati uurida, et mis on nende lemmiktoit, soolane ja magus. Milliseid pastasid eelistatakse ja kas üldse on tõsi et itaallased söövad vaid pitsat ja pastat. Pitsat ei valinud pea keegi oma lemmikroaks, aga pasta oli väga paljudel esikohal. Just pasta juurviljadega ja väga tavaline. Ilma kastmeta, oliiviõlist ja parmesani või soolasest riccotta juustust piisab. Lihtne aga maitsev. Magustoiduna oli populaarne Sitsiiliast päris Cannoli mascarpone tuutu. Seda ma maitsesin ka Palermo linnas ning see oli imeline.

Ka Nonnal oli uuele rahvale paar põnevat lugu rääkida, ta oli staar ja seltskonnahing. Kõik kuulasid põnevusega ta lugusid, mis siis et palju võis olla vaid fantaasia.

Kokku olime seal umbes 2 tundi ning siis läksime tagasi farmi. Mina pakkisim oma asjad kokku ning käisin pesus. Leppisin pererahvaga kokku hommikuse kodunt lahkumise kellaaja ning panin end valmis järgmiseks päevaks. Päris kurb tunne oli, aga ma teadsin et palju seiklusi on veel ootamas.

Päev 10

Ärkasin varahommikul ning jätsin Fra-ga hüvasti. Salvatore ja ta bändikaaslasest sõber viisid mind bussijaama, sealt ostsin pileti pealinna Palermosse ning kallistasin Salvatorega. Tänasin teda kõige eest ja soovisin kõike head.

Ilmselgelt olin ma taaskord spordiriietes kaamel oma kahe kotiga, kõik bussis vaatasid mind. Aga mind see väga ei huvitanud. Ma lihtsalt tahtsin oma uude hostelisse jõuda, pesus käia (ma olin uuesti vahepeal üleni higiseks läinud kuna seal on ligi 37 kraadi) ning lahti pakkida ja uut linna minna avastama.

Peagi olin Palermo bussijaamas kohal, hostel oli 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Taasrkod, minu vana jalutaja jaoks ei olnud see probleemiks. Teepeal tundus pisut ohtlike inimesi ja immigrante, neile ma vaatasin ka tõsise näoga otsa ning mõtlesin et, ma oskan nüüd itaalia keeles appi karjuda vajadusel  - ayutooo!!

Peagi olingi kohal hostelis, ma jõudsin sinna küll korralikult enne check-in aega, aga mu voodi oli juba valmis ning ma sain tuppa sisse. Seekord oli pisem hostel ning tuba jagasin vaid kahe tüdrukuga. Kokku oli meid kolm. Käisin pesus ja seadsin end valmis linna avastama. Hosteli töötaja andis mulle Palermo kaardi näppu ning tegi pastakaga ringid kõike põnevamatele vaatamisväärsustele. Nii hea tore ja lihtne.

Ma ei olnud endale eriti plaane teinudki, mõtlesin et küll kõik tuleb jooksupealt. Ja nii oligi.

Ainus plaan mille ma endale olin teinud, oli 3 tunnine pitsa ja gelato kokanduskursus. Ma olen väga pikka aega tahtnud ise korralikku pitsapõhja õppida tegema ning seal kursusel oli ka vein hinnas. Ilmselgelt olin ma müüdud, aga kuna kell oli alles hommik, siis mul oli selleni palju aega, see hakkas kell 15.00 päeval ning kell oli umbes 9.30.

Käisin pesus, vahetasin riided ning läksin kand ja varvas linnapeale hommikusööki otsima. Leidsin mingi koha, kus oli võimalik tellida muna, peekonit ja salatit. Üle pika aja teistmoodi hommikusöök kus oleks carbside asemel ka proteiini.

Hingasin hommikusöögi koos kohviga sisse ning jalutasin linnapeal edasi. Jubedalt palav oli, ostsin endale lehviku ning sammusin vapralt edasi. Käisin lihtsalt erinevaid tänavaid mööda, misiganes parasjagu põnev tundus. Rahvast oli ropult ning tänavad olid räpased, aga seda ma teadsin juba enne.

Samuti tahtsin ma külastada kohaliku toiduturgu. Aga selliseks vaatepildiks ma ei olnud valmis, ma arvasin et midagi Nõmme turu sarnast võiks leiduda, aga reaalsuses läks turg keset väga kitsast tänavat, kõrvuti olid liha ja juurikaleti, juustuputkad ja kalaraiped. Kõik segamini + erinevad toidukohad. Õhku ei olnud, liikumisruumi ei olnud ning igalt poolt tuli erinevaid aurusid. 

Pidin väga ettevaatlikult jalutama et kellelgi mitte jalgu jääda, tihti leidsin end seismast 2 cm kaugusel mõnest kalalaibast, see oli nii õudne. See täna ei lõppenudki ära, ma ei saanud sealt välja. Ma andsin alla ja nägin ühte söögikohta selle kõige melu keskel. Tellisin endale ühe suure õlle, vee ja Arancini, kohaliku fritüüritud riisipalli raguu ja lihaga. Njammu. Sõin sööki, jõin õlle ning rääkisin perega telefonis. Palavaga hakkas õlu pähe ning see turg ei tundunud enam üldse nii õudne, ma hakkasin seda isegi nautima ja kohalikke analüüsima. Kuidas müük käib jne. Tundsin end vabalt. Mõtlesin et olen isegi Araabiasse reisimiseks valmis.

Mõtlesin pikalt, et kas tellida ka teine õlu, hammas juba verel ning pitsakursuseni piisavalt aega. Aga siis ma sain aru, et ma reisin täiesti üksi ning ma pean enda eest vastutama. Vajadusel võibolla ka jooksma või midaiganes tegema, seega lisaõlu jäi tellimata. Ma olin selle üle väga uhke. :)

Teepeal nägin mitmeid erinevaid kohvikuid mis müüsid kohalikku Cannolit, aga üks pisike tuutu maksis ligi 3 EUR. Ma olen seda varem ka proovinud Veneetsias ning siis see oli väga suur pettumus. Aga ma arvan, et seal ei olnud see õigesti tehtud ja müüdi mingit vale kraami turistidele.

Peagi möödusin ühest juustuputkast, kus müüdi riccotta juustu. Kohalikud olid kenasti järjekorras ning tellisid endale kõva häälega üle leti mitu potti riccotta juustu. See oli nii värske, et see võeti otse vee seest, pandi sõelale ning pressiti kokku. Lahee, ma jäin seda kõike pulli vaatama ning nägin, et soolase riccotta kõrval on ka magusa riccotta anum ning seal kõrval tühjad Canoli tuutud, paar tükki olid riccottaga täidetud ning all oli silt, et Cannoli 1 EUR. Ilmselgelt ostsin ma endale sealt pea 3x soodsama suure Cannoli väga kvaliteetse sisuga. Ja see oli imemaitsev, mul oli nii hea meel et sattusin nii õigesse kohta seda magustoitu proovima. Hiljem rääkisin ka sellest kõigile hostelis ning kõik tahtsid minna just sinna seda ostma.

Peale turul käiku hakkas siesta kellaaeg kohale jõudma ning ma tundsin end jube väsinuna. Mõtlesin, et lähen teen hostelis väikse uinaku seni kuni pitsakursus algab. Vaatasin telefoni ning nägin et keegi uus number oli mulle Whatsapis kirjutanud. See oli Fra sõbranna Fra. Kas mäletate, see naine kellega ma kloostris samas toas magasin.

Ta kirjutas, et ta sai Fra-lt (farmi perenaiselt) mu telefoni numbri ning et kas ma tahaksin temaga täna Palermos kokku saada. MUIDUGIII, nii lahe et ta kirjutas, ma andsin teada et olen kella 15-18 kinni, aga peale seda võin temaga kokku saada. Talle see sobis ning ütles et saame Massimo teatri ees kell 18.15 kokku. Super, nii lahe kui saab kohalikuga koos ringi käia, tema teab kõiki paremaid kohti ning oskab ringi näidata. Ma teadsin et inglise keelt ta väga ei räägi, aga selleks ajaks olin ma mingid sõnad ka itaalia keeles selgeks saanud.

Jõudsin tagasi hostelisse ning mu toas oli üks tüdruk. Hakkasime kohe juttu rääkima ning selgus, et ta on Ecuadorist!!! Peale seda oli meil niiiiiii palju ühiseid asju millest jutustada. Aeg lendas ja me aina pläkutasime maast ja ilmast. Ta elab hetkel Hispaanias Barcelonas, töötab Booking.com kodulehe klienditoe osakonnas, seni kuni Ecuadori ülikoolihariduse pabereid Hispaanias tunnistatakse. Ta on nimelt psühholoog hariduselt. Ta oli 32 aastane ja tore naisterahvast. Ta ütles et ka temal on esimene solo reis ning et kas ma tahaksin temaga koos täna midagi teha. Ma ütlesin et muidugi! Aga mul on kokanduskursus ning peale seda saan ühe naisega kokku ning peale seda ma olen vaba, et äkki sööks õhtust. Talle see sobis ja me vahetasime kontakte.

Vaatasin kella ning mu kokanduskursuseni oli jäänud vaid 19 minutit! Aeg lendas nii ruttu, kargasin voodist püsti, sirgendasin kiirelt juuksed ära ning jooksin kokkama. Hostelist kursuse toimumiskohani oli 17 minutit kõndi google mapsi kohaselt, aga ma kõndisin selle vahemaa kiiremini ära ja jõudsin õigeks ajaks kohale kenasti.

Astusin uksest sisse ning ooteruumis oli veel rahvast. Ma ei jõudnud ringigi vaadata, kui üks noor tüdruk küsis et kas ma olen ka siin kursusel täitsa üksi omapäid. Ma ütlesin et jah, sellepeale ta ütles et okei, nüüd oleme siis koos :D. Ja nii lihtsalt see tutvuste tegemine käibki. Ta korjas mu üles nagu pokemonipalli. Istusime kokanduskursuse ajal koos sama laua ääres, ta nimi oli Niki ning pärit Hollandist. 23 aastane ning lõpetas hiljuti ülikooli keemia erialal.

Tegime koos pitsat ning jõime veini. Tore asi selle juures oli veel, et me saime teineteisest pilte teha, muidu üksi reisides saab vaid selfisid teha või peab kellegi vööra käest küsima, et palun tehke pilti. Aga koos temaga oli kõik parem. Teised inimesed seal kursusel arvasid, et me oleme sõbrannas kes reisivad koos. Siis me seletasime et me kohtusime umbes 30 minutit seal selle sammuse ukse ees.

Pitsakursus oli nii lahe, tegime nullist ise taigna. Ilmselgelt oli õpetaja meie kõrval ja juhendas. See koht, kus see toimus oli ka väga ilus. Mõnus muusika ja moodne suur avar köök. Rahvas oli heas tujus ja viskas nalja.

Pitsa peale sai valida erinevaid täidiseid, vürtsikat salaamit, kappareid, kala, basiilikut, oliive jne. Mina tegin klassikalise salaami pitsa, oliivid ja kapparid olid jube soolased ning kala ma ei tahtnud sellel hetkel.

Pitsa oli imeline ning kõik sõime koos õhtust ja jõime veini. Minu ja Nikki kõrval oli ka üks paarike Taanist, nemad olid hariduselt arstiõde ning mees füsioterapeut. Hiljuti nad otsutasid töölt lahkuda ning Taisse kolida pooleks aastaks kuna seal on nii soodne ning selliste ametitega nagu neil on, saavad nad koheselt koju naastes uuesti tööle hakata. Ei pea pikalt otsima tööd. Nad olid väga toredad, ka nendega vahetasime kontakte.

Kui pitsakursus sai läbi, siis ma jäin ootama Fra-d, kes pidi teatri ees minuga kokku saama, aga ta kirjutas mulle et jääb hiljaks. Tavaline värk siin riigis, ma olin sellega arvestanud et ta hilineb ja sellest ei olnud üldse hullu. Õnneks Nikki chillis minuga niikaua kunis ma Fra-d ootasin. Tegelikult ma ei saanud aru et kas Nikki nihverdab end meiega kaasa või et kui kaua ta minuga koos ootab. Nikki küsis veel, et kas ma täna õhtul temaga välja tahaksin minna.

Ma ütlesin et kui ma jaksan siis ikka, aga ma ei tea kui kaua mul läheb. Korraga oli mul plaane ja uusi tutvusi rohkem kui seeni peale vihma. Neid hüppas igalt poolt välja ning ma tundsin end üleplaneerituna. Väsimus hakkas ka ligi tikkuma, hommikul ju siiski väga varakult farmist lahkutud ning ka varasemalt pool päeva linnapeal kooserdatud.

Peale 15 minutit chillimist seadis Nikki omad sammud enda hosteli poole ning ma ootasin Fra-d endiselt edasi. Peamiselt veetsin aega ühel tänaval, edasi tagasi kõndides ning pereliikmetega telefonis rääkides.

Mõni hetk passisin niisama taevast. Ma ei pannudki tähele et olin mitu korda ühest kioskist möödunud ja selle müüale silma jäänud. 

Ta alustas minuga juttu, et kas ma olen Palermost pärit (ma ju olin endale nii korraliku päevituse peale saanud et ma võiksin vabalt kohalik olla). Siis ma seletasin et ei, ma ei ole Itaaliast. Siis ta pakkus Hispaaniat. Seejärel ma ütlesin et jah ma räägin seda keelt küll, aga siiski olen ma täitsa põhjast pärit, Eestist. Puhusime natuke veel niisama juttu ning siis ta küsis et kui kaua olen Palermos. Ütlesin, et homme on viimane täispikk päev, varsti lähen Madeirale. Seepale ta küsis et ahah, mis homme plaanis on. Ma väga süütult ütlesin et ma ei teagi, et eks näis kuhu eluke viib. Selle peale ütles ta, et sõidab homme väga kenasse randa, näitas selle ranna pilti mulle postkaardi pealt ning viipas ka käega oma pargitud autole millega ta sinna sõidab. Seejärel kutsus ta mind endaga randa kaasa. Ma viisakalt keeldusin ja panin padavai ajama sealt tänavalt.

Õnneks selleks ajaks oli Fra juba teatri ette jõudnud ning seal sain temaga kokku. Ta näitas mulle linna ja rääkis ajaloost. See oli nii tore ja põnev. AGA see nägi välja umbes nii, et 2 sõna lause alguses olid inglise keeles ning ülejäänud itaalia keeles, ma pidin meeletult tööd tegema, et see kõik enda peas kõigepeal hispaania keelde tõlkida (kuna need keeled on sarnased) ja siis sealt veel omakorda eesti keelde. Seda kõike väsinud peaga ning suure rahvamassi sees. See oli jube väsitas, aga Fra oli jube tore. Ühel hetkel ta tõmbas oma käekotist väikse kingikoti välja ning ulatas selle mulle. Ütles, et väike kingitus. Kotikeses sees oli väga armas magnet kohalikust kaktusepuust ning sellel kasvavatest marjadest mida ma väga armastasin süüa Fico D'India. See oli nii armas temast, ma tahtsin talle kalli teha aga ta ei lubanud sest et ta oli väga higine. Ja noh arusaadav, higine olin ka mina, aga tal oli väga hea meel selle üle, et mulle kingitus meeldis.

Ta oli nii tore naisterahvas, aga veidike ärev, ehk siis ta peegeldas mulle ka seda pisut ning ma olin juba niigi väsinud. Ta proovis mind õhtusöögile kutsuda aga ma keeldusin viisakalt, ma lihtsalt ei jaksanud enam suhelda ja mu sotsiaalne patarei oli lõppemise äärel. Seejärel pakkus ta välja et kui ma õhtust ei taha süüa, siis võiks vähemalt ühe jäätise koos ära nosida, peale 2 tundi linnapeal kappamist.

See mõte mulle meeldis, me jalutasime tema lemmikusse jäätiseputkasse, ma proovisin meie mõlema eest maksta, aga ei lubanud. Ta ei lubanud mul ka minu eest maksta,  te tegi mulle väga  selgeks et ta tahab välja teha. No okei, las olla, free food jee...

Jäätis oli jube hea, me istusime ühe teise teatri ette maha ning ta rääkis mulle, et tal oli hiljuti olnud rinnavähk ning üks rind on eemaldatud. Rääkisime pisut vähiteemadel, kuna see on ka mulle hingelähedane teema. Seejärel tõmbas ta oma telefoni välja, ning näitas pilte endast alasti kehamaalingutega. Ta käis bodyartisti juures, kus ta keha värviti üleni punaseks ja kirjutati erinevaid sõnumeid täis. Kõige selle juures oli ka seal väga nähtaval ta opereeritud rind. Võimas pilt võimsate sõnumitega. 

Peale jäätise söömist ma teatasin, et ma tahaksin nüüd hostelisse tuduma minna, kell oli päris palju ning ta jalutas minuga kaasa. Korraga tuli kusagilt nurgapealt mingi buss, me ei jõudnud hüvasti jättagi kui ta hakkas liduma. Üle tee väga ohtlikult, ta oleks peaaegu autoalla jäänud. Ta kadus nagu tina tuhka ning ma ei saanud aru mis just juhtunud oli.

Seejärel ta kirjutas mulle Whatsapis et vabandab et niimodi ära jooksis (eks ta olegi pisut kaootiline), et ta buss ei käi just väga tihti ning et kas ma tahaksin temaga homme randa mina. Ma tundsin kuidas ma olen end täiesti üle broneerinud igasuguste plaanidega ning et reaalsuses ma ei jaksa väga kellegagi ei täna või ka homme suhelda. Keeldusin viisakalt järjekordsest kutsest randa minna. 

Jõudsin tagasi hosteli ning tuba oli korra täitsa tühi, oeh vaikus ja rahu. Ma istusin maha ja hingasin. Saatsin paar helisõnumit Cristelile kellega järgmiseks päevaks pidie koos Madeira saarele jõudma (pidime, aga ei jõudnud, ei jõudnud ka ülejärmisel, vaid üleülejärgmisel).

Pakkisin pisut oma kotti kokku ning läksin kööki prügikasti otsima. Köögis aga käis möll, itaallastest hostelikülastajad Napoli maakonnast pärit tegid endale parasjagu õhtusööki, sõbraks nad olid endale leidnud kellegi rändurist hispaanlase kes tegi eelrooga, tortilla de patatas. Astusin kööki üleväsinuna ja täitsa higise tuustina sisse. Koheselt kõlas CIAAOOOO RAGAZZA (tsau tüdruk). Ma võisin väsinud olla aga kui inimesed on toredad ja sotsiaalsed ning mul sisetunne vastu ei hakka, siis ma ikka leian mahti et suhelda. Vastasin samamoodi CIAO ning uurisin, et kus prügikast asub.

Prügikast näidati mulle kärmelt kätte ning küsiti, et kas sooviksin koos nendega õhtust süüa. Ma ei jõudnud väga mõelda või vastatagi, kui juba tõmmati laua äärest tool välja, otsiti kapist lisataldrik ja kõik muu vajalik. Selge, õhtusöök on oli mul siis sellel õhtul hostelis.

Muidugi tõmmati välja ka veinipokaal ning valati täis veini ja õhtu võis alata. Need itaallased ei rääkinud midagi muud peale itaalia keele ilmselget, see hispaanalane rääkis pisut itaalia keelt ning siis sai tõlkida. Inglise keel puudus täiesti lauast. Taldrikule tõsteti Tortilla de patatas ning see oli ülimaitsev. Elu on lahe!

Varsti möödus veel üks tüdruk, minust pisut vanem aga ka korraliku päevitusega. Tema oli prantslane Lucia, aga ta oli koolis itaalia keelt õppinud ning oskas seda väga hästi. Kutstuti ka teda õhtustama, tal ei olnud kõht tühi, aga sellegipoolest istus ta lauataha ning hakkas juttu puhuma.

Nii lahe ja mõnus internatsionaalne õhtu, kõike seda mida ma ootasin oma esimesest hoteslist Catanias, sain ma Palermos. Ja rohkemgi veel.

Peagi oli valmis ka pearoog pasta, see oli kartuli, singi ja juustuga. Ma tean et see kõlab veidralt, aga see oli üliheaaa, endalegi märkamatult valati aina veidi juurde. Juhhei, itaalia keel tundus aina mõistetavam.

Mulle tõeteti ka teine portsjon juurde, itaallased on ikka väga lahked oma toiduga, nii lahdedad inimesed. Lahe elu, lahe seiklus.

Kui toitu enam sisse ei mahtunud ning juttu palju vesteldud, läksin tagasi oma tuppa. Seal oli uus tüdruk, kiire tutvumise käigus selgus, et ta on päris Uruguayst ning me jätkasime oma suhtlust hispaania keeles. Ta oli päris armas ja tore. Rääkis, et tutvus rannas mingi kohaliku kutiga ning see näitas talle õhtul linna ja ostis süüa. Samuti ta ütles et öösel pannakse mingi disco siin üles ning, et soovitab paar pokaali enne magamis juua, siis lihtsam uinuda. Õnneks mul oli selle eest juba hoolt kantud.

Jutustasime veel maast ja ilmast, meil oli hea klapp. Varsti ilmus ka see Ecuadori tüdruk, ütles et ka tema kohtus rannas kellegi sakslasega ning et nüüd lähvad koos välja. Ta ei teadnud mida selga panna, seega me kõik kolmekesi nuputasime kell pool 2 öösel oma toanaabrile sobivat riietust. Kui see oli paigas, siis ta lahkus ning meie jäime magama.

Ta saabus tagasi öösel või varahommikul, ma ei ole kindel mis kell kuna ta tegi seda väga vaikselt (Muchas Gracias! :)).

Päev 11

Ärkasin hommikul taaskord ilma kindlate plaanideta, aga mõtlesin et võiks külastada umbes tunni kaugusel asuvad linnakest nimega Cefalu. Kuna Palermo oli läbi konnatud juba selleks ajaks ning ma tahtsin mereäärde saada.

Panin end valmis, riided selga ja koti kokku. Seejärel läksin hosteli kööki hommikust sööma. Seal oli hommikusöök hinnas ning ei ole mina kunagi varem ühes hostelis nii rikkalikku hommikusööki näinud, seal oli nii palju valikuid, isegi taimseid nagu nt hummus jne. Istusin laua taha ja hakkasin sööma. Peagi liitus minuga Lucia, kellega eelmise õhtusöögi ajal tutvusin. Rääkisime juttu ning ma pesin oma nõud ja hakkasin uksest välja minema. Ütlesin kõigile sööjatele head päeva, Cefalu ootab. 

Sellepeale kargas Lucia püsti ja teatas, et ka tema tahab Cefalusse minna, aga et üksi päris nukker, lähme koos. Mõeldud tehtud, pakkis ka tema ruttu asjad ning hakkasime astuma koos rongijaama poole. Ta oli 32 või 33 aastane ning töötab Prantsusmaal, Itaalia piiri ääres floristina. Elab alpide juures ning armastab sealset loodust. Tema inglise keel oli väga hea võrreldes sellega, mida oli hiljuti kuulnud. Samuti rääkis ta ka Itaalia keelt, see oli suureks abiks erinevates olukordades.

Õnneks rongijaamas oli rong lahkumas 4 minuti pärast ning jõudsime kenasti sellele. Rong oli paksult rahvast täis ning saime viimased 'istekohad' vahekäigu trepile. Peagi siblisid meie juurde ka paar noort (umbes 20ndates) itaalia noort tüdrukut ja pressisid end meie vahele istuma. Meid see sugugi ei häirinud. Me saime hoopis sõbraks nende tüdrukutega ja rääkisime juttu. Võinoh põhiliselt Lucia kuna ta oskas itaalia keelt.

Tüdrukutel oli telefonis lahti ristsõnade mäng, ning nad lugesid küsimused kõva häälega omaseltsis ette ning siis arutlesid. Lucia oskas ka paarile küsimusele vastata, seega loeti küsimusi aina valjemalt ette. 

Seepeale hakkasid ka ülejäänud kohalikud kampa lööma, näiteks autode küsimuste osas hüüdsid tagantreast mingid noored mehed vastuseid. Peagi pool rongi lahendas koos tüdrukute ristsõna. See oli nii tore melu ja kuidas inimesed suhtlevad, see soojus ja avatus. Ma proovin seda endaga kaasa võtta nii palju kui võimalik. Mu reisi esimene osa on olnud imeline.

Peagi jõudsime Cefalusse ning hakkasime mereäärset linnakest avastama. See oli samuti ülerahvastatud, aga kuidagi mitte nii agressiivseid turiste täis. Inimesed olid kuidagi rahulikumad ja lihtsalt kulgesid. See väga meeldis mulle, meie ka kulgesime Luciaga mööda tänavaid, kiikasime paari riietepoodi sisse ning poolel teel ta ostis endale värkse puuviljasalati kausi ning mina pina colada. See ei olnud väga matisev, pigem liiga kange. Aga noh mis seal ikka.

Käisime ka läbi rannast ja sulistasime seal jaglupidi vees, ujumisriided ununesid maha kogemata. Võinoh ma tegelikult ei plaaninud ujuma minna, aga palavaga mere ääres seistes tekkisid teised tunded ja kerge kahetsus, aga mis seal ikka.

Lõuna ajal läks meil kõht tühjaks ning otsisime hoolikalt restorani kus süüa, mina nimelt tahtsin väga burrata juustuga salatit. Seda me kahjuks ei leidnud, aga lõpuks leidsime koha, kus sai burrata juustuga pitsat, see kaa sobis meile.

Enesele teadmata olime meeletult hea toidukoha otsa sattunud, söök oli IMELINE! Hea vein, super hea pitsa ning magustoiduks tahtsin tellida tiramisut. Sellepeale mulle öeldi, et liiga palav ilm on tiramisu tegemise jaoks, see kreemisegu ei tule kuumusega nii nagu peab, seega panna cota ning tiramisu on menüüst väljas. Wow! Sellist asja ma ei olnud varem kuulnud. Teised restoranid võivad isegi kehva kvaliteediga asju müüa, peaasi et saaks turistilt raha. Aga nemad austavad oma toitu ning ei hakka halba asja isegi pakkuma. Respekt, sellepeale meeldis see koht mulle veelgi rohkem.

Peale söömist jalutasime veel ringi ning meie päev hakkas õhtusse jõudma. Olime kuumakäes ära praadinud ning pisut uimased. Võtsime suuna tagasi rongijaama, aga poole tee peal nägime pisikest kitsast tänavat kust oli palju inimesi välja tulemas, aga paljud läksid sisse. Pidime asja ise ka kaema minema. Tegemist oli külmavee 'basseinidega' aga keskaegsed, kunagi pesti end seal. Need olid maa sees ning väga ajaloolised. Me läksime panime oma kuumast paisunud varbad vette ning nautisime varjus olemist.

Peale mõnusat jahutust läksime värskemana rongijaama. Seal tuli rong päris kiirelt, aga siis tuli välja et meid ei lastnudki peale, pidi mingite istekohtadega kohalike rong olema ning meil on pilet mingile muule rongile. Ootasime siis tunnikese järgmist rongi, kuhu meil õnnestus isegi istekohad saada.

Jõudsime tagasi Palermosse ning minul oli aeg taaskord hostelis asju kokku pakkima hakata. Hommikul oli mul kella 6.30 äratus, et jõuda lennujaama bussile ning sealt edasi sõita Rooma, kus ma saan Cristeliga kokku, et koos Madeirale sõita.

Pakkisin oma asjad tasapisi kokku ning sättisin magama. Jutustasime veel Paraguay tüdrukuga hispaania keeles kuniks meie tuppa tuli mingi prantsuse naine, siis läksime inglise keele peale üle aga rääkisime poole vähem. Eks see ole tavaline et hostelites dünaamika muutub koos inimestega. Ecuadori tüdruk oli juba lahkunud ning enam ei olnudki selline Latinade tuba. Aga nende kahe Lõuna-Ameerika tüdrukuga oli mul kõige toredam ning neid jään mäletama kui ühte parimat hosteli seltskonda. Mujal on kaa tore olnud aga nendega oli kõige parem tunne.

Hommikul ärkasin vara üles ning seadsin sammud lennujaama bussi poole. Jõudsin paar minta enne väljumist varem kohale ning sain kenasti istekoha isegi. Jõudsin umbes tunniga lennujaama ning seal oli mul vaba aega ringi uimerdada kuniks uus lend Rooma läks. Mu lendu lükati ka 20 minutit edasi, aga sellest ei olnud probleemi. See ei mõjutanud jätkulendu.

Jõudsin selle aja jooksul meile Madeirale kaasa Limoncellot ja pistaatriakreemi osta. Ühtlasi ka reisisuuruses näohooldustoodete komplekti. Natuke hellitasin end, sest et seljataga oli siiski 1/3 seiklusest.

Aga nüüd armsad lugejad annan ma läpaka taaskord kaheks nädalaks käest ära ning Madeira seiklustest jutustan ma teile siis kui Ecuadori jõuan. Hetkel olen Portos hostelis ja homme algab Camino de Santiago! :)

Hasta luego!