Tai ja Laos

 Taimaa 15.03.2025

Tere maa ja taevas. Olen täielikult tagasi reisilainele saanud. Ma ei ole kindel millest peale hakata, aga olen oma Lõuna-Ameerika avastusretkedelt tagasi, peatusin Eestis mõne nädala ning sõitsime isaga mu õele Taisse külla. Ta on siin elanud vist juba ligi 5-6 kuud ning võtsime ette perereisi.

Mul ausalt ei olnud plaani jääda kauemaks, ostsin endale edasi tagasi piletid ja tulin reisile üldse kohvriga. Oma armsaks saanud seljakoti asemel. 

Sellegipoolest juhtus nii, et tunne oli sees et võiks kauemaks jääda, rahaliselt nibin nabin (vähemalt praeguste umbkaudsete kalkulatsioonide kohaselt) tulen välja kuni oma järgmise tööotsa alguseni ning ega ma ei teagi millal mul elus tuleb uuesti selline aeg, kus ma olen täitsa vaba ja töötu mõned kuud ning ilma ühegi kohustuseta.

Seeeeeeeeeegaaaaaaa otsustasin jääda kauemaks, alguses mõtlesin selle üle korralikult ja ei olnud kindel, kas ikka tulen toime, aga siis sain oma tagasilennu täitsa tasuta ümber muuta ning sain ka tulumaksudeklaratsiooniga päris arvestatava summa tagasi. Igastahes, kõik märgid olid minu poolel ja siin ma olen.

Perega oli põnev ja omamoodi reisida, aga eks üksi seljakotiga rändamine on pisut teisiti. Saatsingi kõigepealt oma isa tagasi Bangkoki, sealt ta lendas koju ning mina jäin veel paariks ööks sinnakanti hostelisse. 

Esimesel päeval käisin oma pesu kusagil nurgapeal asuvates pesumasinates pesemas, seal viskad mündid sisse ja ootad oma saatust. Pidin poest ostma ise ka pesugeeli, aga siin on kõik nii mugavalt olemas, saab täitsa osta paari sendi eest ühekordse pisikese pakendi (muidugi mulle ei meeldi et nii palju asju on eraldi pakendites, aga siin lihtsalt nii see käib). Viskasin siis oma riided masinasse ja käisin lähedal oleval tänaval uitamas.

Korraga jäi mul silm peale ühele toidukohale, kus olid michelini tähed seinte peal ja täitsa kohe mitu tükki. Suure huviga piilusin menüüd ja toidud olid vaid 1.5 EUR, ehk täitsa hea hinnaga. Ma olin müüdud. Samal ajal kui riided kusagil suvalise tänava nurga peal masinas keerlesid, istusin mina rahulikult kohalikus toidukohas ja sõin michelini tähega kohas imemaitsvaid 1.5 euriseid nuudleid. Väga hea algus reisile ma ütleksin.

Kuna Bangkokis on väga palav, siis tegelikult keskpäeval väga ei tahagi nina õue pista. Palju müra ja higistamist. Seega veetsin oma päevase aja väga hea meelega pesu pestes ja kusagil varjulises kohas. Varsti oligi aeg oma riided tõsta pesumasinast ümber kuivatisse, mis kahjuks oli niii jube kuumaks keeratud, et rikkus osad mu riided pisut ära :( tähendab, et mõned riided läksid kahtlaselt kortsu ja need kortsud ei ole ikka veel kandes välja tulnud.

Aga see selleks, kui oli juba jahedam siis ma läksin peatänavale kondama. Õhtusööki ma sellel päeval ei söönudki kuna olin otsustanud järjekordselt mingit sorti vähemat toitumist proovima. Perega reisides sõin palju ja jõin palju magusat kohalikku jääteed. Sellest kosusin imekombel päris kiirelt. Vähemalt ma tundsin seda ise ja noh mu isa ka kommenteeris seda.

Jalutasin ringi lihtsalt avastades erinevaid tänavaid ja nurgataguseid. Kõige suurem shokk oli mulle see, et tänavaputkades müüakse krokodilli liha. Ja mitte niisama, saab lausa krokodilliburgerit osta. Täitsa öövastav minu jaoks aga noh teine kultuur.

Kõige shokeerivam oli see, et nende krokodilli liha putkades rippus surnud krokodilli laip, nahast puhtaks nüsitud ning kui keegi liha ostis, siis lõigati otse selle krokodilli küljest seda. Värske kraam eks? Minul igastahes käisid judinad üle keha.

Jalutasin ka mööda jõe äärt ning komistasin otsa ühele tantsutunnile. Kohalikus pargis mammid tantsisid mingit põnevat väga keeruliste sammudega kardio tantsu. Seda oli pull jälgida ja noh kui aus olla siis ma tegelikult väga tahtsin ka ise kampa lüüa kuna trenni mul väga ei ole olnud võimalik siin olemise ajal teha. Aga ma siiski ei löönud kampa. Asi ei olnud selles, et ma arg oleksin olnud, vaid ma lihtsalt ei tahtnud oma puhtaid riideid täis higistada. Just samal päeval veel pestud. Seega trenn jäi ära.

Samuti teadsin, et mul on vaja mõnes suuremas ostukeskuses ära käia, leida hostelites reisimiseks pisike tabalukk oma kappidele kus asju sees saab hoida. Mul oli väga spetsiifiline soov, tahtsin sellist lukku, kus ei ole võtit vaid et saan koodiga luku lahti. Reisides võib võti nii lihtsalt kaduma minna või peab pidevalt mõtlema et kas võti ikka sai kaasa ja on alles.

Seega peale paari tundi jalutamist, tellisin endale 'takso' ehk kohaliku rolleri järele (see oli kõige soodsam viis) ja lasin end lähedal (aga mitte piisavalt lähedal et jala minna) asuvasse ostukeskusesse viia. See sõit oli ka omaette kogemus, avastada Bangkoki õhtust linna rolleri peal ja ukerdada ummikutes erinevate autode vahelt läbi. Peagi jõudsin turvaliselt ostukeskusesse ja otsisin oma vajalikud asjad välja, mida mul tarvis läks ning tellisin sama targalt järgmise rolleri endale järele et tagasi hostelisse minna.

Ma olin väga väsinud ning viskasin kohe voodisse pikali. Kahjuks ma väga kiirelt ei uinunud, kuna kohe kui magama jäin siis hakkasid hosteli tuppa erinevad inimesed jõudma. Kes tuli niisama väljast, kes jõudis peolt jne, seega 2 tundi oli korralikku sahmimist mis mind üleval siiski hoidis. Kõige rohkem ajas mind närvi, et kell 1 öösel hakkas keegi oma telefonist vaatama videoid ILMA KÕRVAKLAPPIDETTA!!!!!!!!??????????? Halllllllllooooooooooooo

Selle peale ma küll nähvasin, et siin teised inimesed proovivad magada ning siis ta õnneks jäi tasa. Minul aga oli väga lühike öö kahjuks, järgmisel päeval pidin ka varem ärkama kuna olin broneerinud endale ühe 8 tunnise tuuri, kus külastasime jõe kanalites 'ulpivat' turgu ja kuulsat rongi turgu. 

Peagi oli hommik käes ning seadsin oma sammud oma tuuri alguspunkti suunas. Muidugi jõudsin ma sinna täpselt viimasel minutil ning alguses läksin valesse kohta kogemata. Ahh pole hullu, õnneks sain ilusti bussile ja sõit võis alata.

Kui ma Põhja-Tais ka perega ühel tuuril käisin, siis rääkis kohalik giid üpris heas inglise keeles ja jagas põnevat informatsiooni Tai eluolude ja kultuuri kohta. Sellel tuuril aga giid oli pigem vähem jutukas ja tegelikult ega ma midagi suurt ta inglise keelest ka kahjuks aru ei saanud. Ma pidin väga keskenduma, et üldse millegist aru saada. Eks giide ole erinevaid.

Peale umbes 2h sõitu jõudsimegi oma esimesse sihtpunkti ehk ulpivale turule. Mul ei olnud kõrgeid ootusi aga see koht oli ikka nii turistikas, et suisa piinlik oli seal olla. Ma tahtsin turgu näha, aga kõik kraam mis müüd oli täpselt sama mis igal pool mujal, lihtsalt 2x kallim ja pisikeste paadikeste peal. Ei leidnud ma ei käsitöö suveniire (mille eest mul ei ole probleemi maksta kõrgemat hinda) ega midagi muud põnevat. Paadikste peal istuvad müüad püüdsid müüa oma kraami ja miskipärast oli jube piinlik kuidagi mitte osta samas kui sinna turule tuurile tuldud.

Igastahes, väga segased emotsioonid sellega seoses. Ühtlasi sai mul sularaha otsa lõuna ajaks (kuna ostsin enne selle raha eest väga ülehinnatud kookos ühe müüa käest kuna mul hakkas temast lihtsalt kahju). 

Proovisin otsida rahavahetuspunkti, aga sealgi oli töötaja tunniks ajaks lõunale läinud seega nii ma jäingi ilma lõunat söömata sellel hetkel, kaardiga ei saa väga paljudes kohtades maksta. Aga ei ole hullu kuna peagi oligi aeg tagasi bussi minna ja liikuda järgmisesse sihtkohta.

Sõit kestis pea 30 minutit ning peagi jõudsime uude kohta. See rongi turg nägi siis välja selline, et raudtee äärde on pandud palju erinevaid kioskeid, poode ja söögikohti hästi lähedale raudteele ning kui rong mööda sõidab siis see on nagu elamus. Lahe idee iseenesest aga taaskord väga ülerahvastatud ja turistidele mõeldud koht. Eks ma ju ise teadsin sinna tuurile minnes, et tegemist on turistikaga, seega ma olin selleks vaimu valmis pannud.

Kui rong hakkas lähenema, siis kõlasid suured sireenid, et rahvale ja müüatele teada anda, et on aeg tulla tee pealt eest ära. Rahvas muidugi ei tulnud ning kõik passisisd oma telefonid näpus et filmida tulevast rongi. Keegi nagu niisama elamuse pärast ei nautinudki, kõigil telefonid näpus. Rong tuli väääga vaikselt ja aeglaselt, umbes 5km/h kiirusega ja oli kuidagi väga mage värk. Eks ma saan aru, kiiremini ei tohikski kuna rahvas ju ei tule tee pealt eest ära. Ohutus ennekõike.

Mul õnnestus siiski raha lahti vahetada ja endale kohalikke bahte taskusse saada. Lõunaks sõin kõige tavalisemat fried rice mis on siis tõlkes praetud riis kanaga. Mu õde alati tellis seda toitu pea igas toidukohas. See oli väga maitsev ja soodne.

Kui rong oli nähtud ja kõht täis, siis läksin ostsin endale laime oma chia-laimi vee jaoks ja seadsin sammud tagasi turistibussi. Algas tagasisõit Bangkoki. Giid veel bussis midagi proovis rääkida, aga ega ma suurt midagi aru ei saanud, ühtlasi olin ma väsinud eelmistest öödest. Ma ei olnud pikalt hästi maganud.

Jõudsin tagasi hostelisse ja seal vahetasin oma hosteli tuba õnneks. Kuna ma olin eelmisel õhtul oma Bangkoki jäämist pikendanud, siis sain uue toa kus olid vaid tüdrukud juhhei. 

Läksin tuppa ja peagi tuli sinna dushiruumist üks sveitsist pärit neiu. Me tervitasime teineteist ning kuidagi väga loomulikult hakkasime jutustama. Ta teatas, et see on ta esimene reis üldse üksi ning see on ta teine päev. 

Küsisin, et kuidas siis seni läinud on ning ta ütles kurvameelselt, et ta ei kujutanud reisimist nii üksikuna ette. Ta lootis hostelist leida uus tutvusi, aga eelmisel õhtul olid toas olnud sellised tüdrukud kes üldse ei viitsinud rääkida ning ta tundis end väga kurvalt. Üleväsimus, uus riik ja täitsa üksi. Tal tulid isegi paar pisarat silma sellest rääkides.

Ma mõistsin teda ja lohutasin, et iga päev päris selline pole ning meie hostel pole just kõige sotsiaalsem, pigem selline vaiksem ja mugavam koht. Soovitasin tal sotsiaalsemaid hostele vaadata järgmisteks kordadeks. Siis vaatasime koos netist talle sobilikke hostele välja. 

Tuppa tuli veel üks toakaaslane, sakslanna (nime ei mäleta kahjuks, liiga palju inimesi). Rääkisime kolmekesi juttu ja lõpuks tutvustasime ka end pisut. Otsustasime, et lähme kõik koos õhtul china towni ehk Bangkokis asuva hiina linnakest vaatama ja seal õhtust sööma.

Tehtud mõeldud, võtsime pisut aega niisama chillimiseks ja ootasime, et vihm jääks üle ja et me saaksime minna jalgsi. Teekond oli natuke üle poole h. Kui ma oleksin üksi olnud, siis ma õhtul päris jalgsi kusagil vööras linnas ringi ei paarutaks, aga kuna meid oli mitu, siis oli väga mõnus vahelduseks jalutada.

China town oli väga ülerahvastatud ja seal oli kitsas ning muidu väga palju ringi sagimist. Eks see olegi siin Aasias nii ma arvan, vähemalt suurtes ja turistirohketes linnades. Peagi leidsime täitsa soodsa ja enam-vähem väljanägemisega toidukoha tänaval. Läksime istusime laua taha ning tellisime toidud.

Keegi meist liha ei tahtund, seega võtsime kõik lihavabad road. Nemad võtsid riisinuudliroa ning ma võtsin siis hiinapärase nuudliroa munaga. See oli seni üks parimatest toitudes, mida ma terve oma Tais oldud aja jooksul sõin. Väga soodne ja korralik ports kaa. Ülimalt maitsev.

Korraga teatas Austriast pärit tüdruk, et ta päeval tutvus kusagil poes paari teise reisijaga ning nad on samuti samas kandis kus meie oleme, et äkki chilliks kõik koos. Mõeldud tehtud, peagi oli üllatavalt suur grupp inimesi koos. Rahvast kuidagi tuli aina juurde, kes teadis keda kusagilt hostelist või kes reisiline oli lihtsalt kusagilt üles korjatud ja kampa sattunud. Korraga oli meid laua ääres üle 10 inimese.

Jutustasime kõik kõigiga ja juttu jagus. Kõige rohkem jutustasin ühe Kolumbiast pärit aga Usas kasvanud tüdrukuga. Ta andis väga head reisinõu ja oli üldse ka ise lahe hing. Tore on teiste reisisellidega ringi käia, kõik on suurt avastaimshimu täis ja üldse kuidagi palju ühiseid teemasid. Ja noh erinevad seiklused mis reisides juhtuvad, neid on alati super põnev kuulata. Üks mu lemmikumaid asju uute reisisellidega tutvumisel.

Peale söömist jalutasime veel siin ja seal ning lõpuks oli kell juba päris palju. Pool kambast tahtis minna kusagile peole edasi aga mina ja veel mõni otsustasid hostelisse tagasi minna. Jalutasime taaskord oma pool tundi tagasi ning mul oli nii hea meel, et saan end liigutada ja samme koguda. Mulle väga meeldib jalutada :) Samuti oli mul ka väga tore õhtu olnud. Hea meel oli tagasi reisisell olla.

Hostelis magasin lõpuks hästi, tüdrukute tuba oli väga vaikne ja viisakas. Hommikul läks muidugi natuke kiireks äratusega, aga sain end siiski püsti ja kugistasin hosteli poolt pakutava (mitte kõige maitsvama) hommikusöögi endale sisse ja tellisin takso lennujaama. 

Aeg oli suund seada tagasi Chiang Mai kanti ehk Põhja-Taisse. Sealt oli mul plaanis sõita bussiga edasi sellisesse hipi külakesse nimega Pai ning olla seal paar päeva ja seejärel sõita metsas asuvasse templisse vabatahtlikuks teadmata ajaks elama.

Sain kenasti lennujaama kohale ja sealt läks ka väga sujuvalt lend Chiang Maisse. 

Chiang Mai on muidu Tai teine kõige suurem linn. Aga miskipärast mulle jubedalt meeldis seal kui perega käisin. Täiesti teistmoodi eluolu ja olemine. Turiste oli küll, aga vähem ja nad olid kõik kuidagi laiali hajunud. Ühtlasi ei olnud neid rannapeo või alkoholilembelisi turiste, nemad reeglina püsivad Lõuna-Tais mere ääres, kas Pattayas, Puhketis või siis ka Krabi kandis.

Chiang Mai turistid olid kuidagi kultuursemad ja rahulikumad. See mulle väga meeldis. Linn ise ka oli väga rahulik vaatamata oma suurusele, tänavad ei olnud üldse lärmakad ning kohalikud tundusid ka rohkem haritud ja viisakad. Väga paljud kohalikud rääkisid kenasti inglise keeles, seda näiteks Lõuna-Tai kohta väga öelda ei saanud. Igastahes mulle see linn väga meeldis ja ma tundsin end seal väga koduselt.

Mul oli oma bussini paar tundi aega, seega käisin kohalikku suppi nimega Khao Soi söömas. Leidsin koha, millel oli ka Michelini märgid ning supp seal maksis vaid 1.5 EUR. Väga soodne, supp oli kaa üli hea, aga väga vürtsikas. Mul oli vaja tublisti pingutada, et supp ära süüa ja ilma köhimata hakkama saada. Nina jooksis küll vett ja pidin palju nuuskama.

Aga sain hakkama kenasti ja peagi oligi aeg natuke linnapeal oma seljakotiga kooserdada ja tellida motorollertakso ja sõita bussijaama. Bussijaamas leidsin oma marsabussi kenasti üles ning mu seljakott pandi bussi katusele teiste seljakottide hulka.

Bussis oli vaid 1 kohalik, kõik ülejäänud olid turistid ja seljakotilised (nii nagu mulle meid kutsuda meeldib). Bussisõit võttis aega umbes vist 3h. Buss sõitis väga agressiivselt mägedes, eriti kurvides. Nii, et mul läks süda täiesti pahaks ning ma tahtsin oksendada. Aga mul ei olnud paraku ühtegi kilekotti käepärast. Seega pidin end kokku võtma ja keskenduma mitte oksendamisele. Tegin mingeid hingamisharjutusi ja keskendusin erinevatele asjadele. Ma sain hakkama :)

Vahepeal oli ka kiire peatus, saime vetsus käia ning kusagilt kohalikust kohvikust midagi osta. Ma ostsin pomelot. See oli nii ahvatlev, ära kooritud ja puha, soodne kaa veel. Lihtsalt osta ja söö.

Jõudsin tagasi marsasse ning peale seda bussijuht tahtis hakata ära sõitma, vaatamata sellele et umbes pool marsat oli tühi. Teised reisijad nägid seda ja hakkasid karjuma ja joostes tulema bussi poole. Juht karjus midagi vihaselt vastu ja lasi siis ka ülejäänud tegelased sisse ja paarutas agressiivselt mööda kurve edasi.

Lõpuks jõudsime kohale ning bussipeatus oli kohe peatänava juures. Peatänava ehk siis selle walking streedi juures, kus oli palju poode, putkasid ja toitu. Rahvas juba oli tänavatel jalutamas ja korraga sain aru, et hipiküla Pai, kus arvasin, et on väga vaikne, on hoopis rohkem elu käimas kui näiteks Chiang Mai linnas.

Ma olin päris väsinud omadega ning hostelisse oli umbes 20 minutiline jalutuskäik. Teepeal müüdi värskeid maasikaid umbes 30 senti topsitäis, puhtaks pestud ja puha. Ma otsin endale maasikad teepeale kaaslasteks ning liikusin oma hosteli suunas. Hosteli olin ma muideks leidnud väga hea hinnaga. Üldse Põhja-Tais on veelgi soodsamad hinnad võrreldes muude kohtadega, kus seni olen olnud. 

Hosteli sissekäik oli ilus ja retseptsioon kaa. Mõnus vastuvõtt ja kaunis ala. Pildid olid enam-vähem normaalsed. Tuppa jõudes oli aga selline vangla tunne, tuba oli kuidagi väga väga kõle ja väga madalal temperatuuril töötav õhukonditsioneer tegi sellise tunde, nagu oleks vangikongi sattunud. Värvid ka omavahel kuidagi töötasid nii.

Mu voodi oli üleval naris ning kardin, mis oleks mulle pidanud pakkuma privaatsust oli katkine ja pooleks. Seega ma ei saanudki seda kasutada. Ühtlasi vaatasin, et mu telefoni laadija on kaa katki ning saan telefoni vaevu teatud nurga alt laadida. Juhheei, ma olin täitsa väsinud ja mõtlesin, et äkki olen hostelitest välja kasvanud ja ei suuda enam väga nendega harjuda.

Käisin kiirelt pesus ja vahetasin riided. Kõht oli tühi ja ma otsustasin õhtust süüa lähedal asuvas pitsakohas. seal oli väga maitsev itaaliapärane pitsa ja seal sai valida ka väikest suurust. Hind oli ka väga normaalne umbes 3 eur pisike pitsa.

Peale pitsa söömist tahtsin siiski natuke veel jalutada, ning läksin ja vaatasin üle selle põhitänava ehk walking streedi. Seal liikus väga palju rahvast ning turistide stiil oli hipilik, aga mitte sedamoodi hipilik nagu ma harjunud olen. Pigem kuidagi kahtlasem isegi. Ma ei tundnud et sisse sulanduvat. Aga ega ma ei peagi.

Kui tundsin, et olen piisavalt ringi jalutanud, läksin tagasi hostelisse, pesin hambad ja viskasin voodisse pikali. Uni tuli päris kiirelt, aga kahjuks kusagil kõrval toas käis korralik pidu ning see äratas mind korralikult üles umbes iga 30 min tagant. Lõpuks kui pidu vaiksemaks jäi, siis tuli keegi ja koputas mu toa uksele ja küsis, et kas siin on keegi, mul jäi võti tuppa ja ei saa sisse.

Kuna ma olin sellel hetkel ainus toas olev inimene (öösel), siis pidin ma uniselt oma narist alla ronima ja ukse lahti tegema. See äratas mu täielikult üles ja ma ei saanud enam uuesti uinuda. Olin kuidagi nagu pahane ja vihane, et miks ei austata öörahu ja kes võtmed tuppa jätab. Aga okei, eks seda võib juhtuda kõigiga.

Hommikul ärkasin ning käisin ja rentisin endale rolleri. Rollerit rentides küsiti, et kas sõita oskad ja luba on olemas. Targa näoga noogutasin ja sain oma rolleri kätte. Aga ega ma väga sõitmist harjutanud ei ole ja vajalikke lube kaa ei olnud. Aga noh, oligi hea aeg harjutama hakata.

Sõitsin mööda linnakest ringi ja nautisin seda mõnusat vabadusetunnet, mis on rolleriga sõites. Ma sain päris hästi hakkama isegi. Peagi kirjutas mulle mu sõber/tuttav Julian, et ta on Paisse kohale jõudnud.

Natuke sissejuhatuseks siis nii palju, et kui ma Kolumbias ringi reisisin, siis Bogotas linnatuuril tutvusime mu sõbranna Annikkiga ühe vinge reisijatest grupiga (võinoh me kuidagi ise moodustasime selle grupi) ja siis chillisime kõik terve päeva koos ja õhtul käisime veel koos väljas.

Seal me vahetasime kõik omavahel kontakte ning sealt grupist oli üks saksa kutt ka parasjagu Tais ringi reisimas ning ta juhtus samas kandis olema ja ta oli ka huvitatud templisse vabatahtlikuks minemisest. Seega otsustasime pisut aega koos reisida.

Õnneks ta oskas väga hästi rolleriga sõita ning me saime ka kulud pooleks jagatud. Sellevõrra on ikka kahekesi reisides soodsam kui üksi. Käisime erinevaid koskesid ja muid templeid mägedes vaatamas.

Kuna Pais ja terves Põhja-Tais on parasjagu selline hooaeg, et kõik on jube kuiv ja palav, siis ega seda vett niiväga looduses ei leidunud ja mets ei olnud enam ammugi roheline. Pigem meenutas see sügist oma värvide poolest. Lehed olid kollakad punakad ja langesid puude otsast alla. Väga kuum sügis.

Järgisel päeval käisime kanjoni matkarajal ning suutsime ära eksida. Õnneks me ei läinud paanikasse ega tülli. Tegelikult ma ju ei tundnudki teda väga, ma olin vaid 1x elus varem kusagil teisel pool maailma teda näinud ja ei teadnud üldse kuidas ta reageerib sellistes olukordades, kui vööras riigis metsas mägede vahel ära kaod.

Õnneks olime mõlemad rahulikud ja leidsime tagasitee. Tagasiteel kohtusime ühe prantsuse kuttiga, kellega Julian oli eelmisel päeval bussijaamas tutvunud. Rääkisime temaga juttu ning peagi sai meist hoopis kolmene kamp ja jätkasime maadeavastamist edasi kolmekesi.

Prantsuse kutt oli tore, aga tagasihoidlik esialgu kuna ta tundis end pisut ebamugavalt oma napi keeleoskuse töttu. Ma olen näinud muidugi veel kidakeelsemaid prantslasi, seega tema jutust sai täitsa hästi isegi aru.

Käisime vaatamas veel erinevaid koskesid siin ja seal ning siis sõime kõik koos lõunat. Kätte oli jõudnud päeva kõige palavam osa ning selle otsustasime veeta kusagil baari moodi kohas chillides ja õlut juues (ma jõin 2 õlle).

Kui suurem palavus oli läbi, siis sai taas teele asuda ja me läksime kohalikku hiina teekülakest vaatama. See oli päris põnev aga väga vaikne, pea ühtegi turisti ei olnud aga kõik poed ja putkad olid ikkagist lahti ja ootasid turiste. Ühes putkas oli võimalus nooli lasta, seega katsetasime kõik kolm oma täpsust, sakslane oli kõige täpsem, seejärel prantslane, kes sai ka täitsa arvestatava punkti kirja ning kõige viimasena siis mina, minu nool ei lennanud isegi seina pihta.

Jalutasime veel külakeses ringi ja jutustasime, prantslane ütles, et talle tegelikult üldse ei meeldi Lõuna-Tai ning ta ei tahtnud ka sinna reisida, kuna nii paljud 'rikkad valged' mehed on läinud sinnakanti ning võtnud endale kohalikud naised ning seepärast kohalikud mehed põlastavad teisi mehi. Talle ei meeldi, kui mingi vana rikas näss istub väga noor aasia tüdruk külje all.

Ma nõustusin ta vaatenurgaga, ka mina olen palju pannud tähele keskealisi või veelgi vanemaid meesterahvaid kohalike noorte naistega. See küll mind isiklikult ei puuduta, aga pisut ebameeldiv on küll.

Peale seda käisime päikseloojangut vaatamas mäe nõlvalt ning seadsime suuna tagasi hosteli poole ja jätsime prantslasega hüvasti. Meie hostel asus Pai teises nurgas.

Tagasi jõudes käisin pesus ning siis käisime õhtust söömas, seda sama pitsat, mida ma olin üksi käinud hiljuti söömas. See oli imemaitsev ja me istusime ja jutustasime pikalt kuniks oli aeg tagasi hostelisse minna.

Aga kuna ma olen suur jalutaja ja proovin peale söömas käimist ikka kusagil natukenegi jalutada, siis käisime veel lähedal olevas pargis jalutamas ja nägime väga armsat kohalikku paarikest salaja kusagil pargi nurgas pimedas suudlemas. See oli väga nunnu.

Hostelisse tagasi jõudes panime oma järgmise päeva plaani paika. Plaan oli sõita templisse elama ja olema mõneks ajaks. Alguses mõtlesime, et lähme vabatahtlikeks aga see muutus seal kohapeal. Sellel hetkel me veel olime kindlad et oleme seal vabatahtlikena. Mina arvasin, et olen äkki 2 nädalat ning Julien ütles, et tal oleks aega seal veeta maksimum 5 päeva.

Seejärel läksime mõlemad oma tubadesse ja tuttu. Tema juba oli oma seljakoti valmis pakkinud järgmiseks hommikuks ja oli alati varem üleval ja valmis nagu viis kopikat. Sakslaste täpsus vist, ma olen nii ladina ameerikaga ja hispaaniaga harjunud, et kõik jäävad hiljaks ja toimub viimasel minutil kiiruga. Ma reisisin esimest korda koos kellegagi, kes oli päriselt organiseeritud. Väga uus tunne.

Igastahes, hommikul saime taas fuajees kokku. Minul ei olnud veel muidugi asjad koos ja ma olin üldse tudukate väel juuksed sassis. Tema aga vaatas vastu kott pakitud ja isegi veepudelid veega täidetud. Kuigi oli veel 45 minutit aega kokkulepitud kellaajani. Istus rahulikult ja luges oma raamatut.

Ma siis panin ka end valmis ja hakkasime liikuma bussijaama poole, et seal hommikust süüa ja siis bussile minna.

Ma olin nii ärevil ja elevil, et mul ei olnud mingitki söögiisu ning ma ei suutnud oma tellitud kookosepiimaga pudrust väga midagi süüa. Mõned ampsud vaid lahmasin sisse ja süda oli veidi paha. Tegelikult ma ei olnud väga mitu ööd hästi maganud ja mul oli väga käegakatsutav magamatus. Ma olin kuidagi nii uimane aga ärevil, et kohati tundus nagu oleksin purjus (ilmselgelt see ei paistnud välja, aga ma ise tundsin end nii, autorooli ei oleks küll keegi mind sellises olekus tohtinud lubada).

Põhjus, miks ma olin ärevil ja elevil oli seepärast, et see tempel on Vipassana tempel mis siis tähendab vaikuses olemist ja mediteerimist. Mu kaks väga head sõbrannat on käinud 10 päevasel Vipassana vaikuslaagris ning sealne käevakord näeb ette üle 9h mediteerimist päevas ja täielikus vaikuses olemist. Ilma telefoni, muusika ja raamatuteta. Seega minu aju pani end millegiks sarnaseks valmis, see oli mu mugavustsoonist väga väljas.

Andsin ka Julianile teada, et ma tegelikult olen väga pinges ja pabinas sellest templi asjast ning uurisin, et kuidas tema end tunneb. Ta ütles väga rahulikult ja enesekindlalt, et ta väga ei kardagi kuna on varem osalenud kusagil meditatsiooni tundides ning üldse ta on igasuguseid põnevaid asju varem teinud (mitte et ma ei oleks, aga tema asjad on kindlalt kraadi võrra kangemad või ekstreemsemad). Hoopistükis proovis ta mind rahustada ja ütles, et mõtle mõni sisend, taotlus või spetsiaalne asi välja, millele tahad mediteerides keskenduda. 

Eks ma siis mõtlesin, aga tegelikult ma teadsin mida ma sinna üldse otsima või tegema tahtsin minna. Ma tahtsin mõtteselgust oma suhteolukorraga seoses. Süda ütles ühte ja aju teist. Mina aga tahtsin, et ma jõuaksin oma enda jõu toel mingigi kindla otsuseni.

Hakkasime liikuma bussijaama suunas ning leidsimegi kiirelt üles oma kollase kohaliku marsabussi. Andsime oma suured seljakotid pakiruumi (marsa katusele) ja hüppasime sisse. Marsas oli veel paar seljakotirändurit ning ka mõni kohalik. Ja muidugi ka üks rikas keskealine mees noorema kauni tai naisega.

Tuli välja, et kõik seljakotirändurid on samuti teel templisse olema. Tutvustasime iseennast ning sõbrunesime omavahel kiirelt. Marsas oli üks prantsuse tüdruk, tal ei olnud üldse prantsuse aksenti küljes ning prantslase kohta oli ta väga empaatiline ja sõbralik. Ta meeldis mulle väga. Temast kuidagi kiirgas mingit head energiat ja soojust. Tema lähedal oli mõnna ja rahustav istuda. Kuigi ja tema oli pisut pabinas.

Marsas oli veel Juani Argentiinast. Ta oli jube jutukas aga põnev tüüp. Rääkis oma reisiseiklusi ja tema läks templisse kiirest igapäevaelust ja stressist rahunema.

Seejärel tutvustas end üks 21 aastane kutt Jaapanist. Tal oli väga hea inglise keel ning ka tema oli elevil templisse minemisest. Ta rääkis, kui põnev on olnud ringi reisida ja tal silmad täitsa särasid. Minu silmad särasid talle vastu seda kõike kuulates. Me rääkisime täitsa sama hingekeelt selle koha pealt, et kuivõrd vinge on ikka reisimine ja avastamine.

Samuti oli Marsas poolast pärit tüdruk nimega Olivia. Ta oli pisut tagasihoidlikum, aga ka siiski päris tore. Ta ei rääkinud väga, aga ega kõik ei peagi.

Bussisõit oli meil tore ja lustakas, rääkisime kõik omavahel igasugustest erinevatest teemadest ning jagasime põnevaid reisilugusid. Kes kus on käinud ja kuhu suundumas. See rahustas mind väga maha ja elu hakkas aina värvikamaks taas muutuma. Vahva 'kamp' oli kokku saanud.

Juani ütles, et võiks mingi küsimuste mängu teha enne kohale jõudmist, sest siis me ju ei saa rääkida enam. Julien võttis härjal sarvist ja uuris, et kui saaksime lahendada mõne maailma müsteeriumi, siis milline see olla võiks. 

Prantsuse tüdruk ütles, et ta tahaks teada mis saab siis, kui sureme või täpsemini, mis saab meist peale surma. Poola tüdruk ütles, et tema tahaks teada saada rohkem ookeanide kohta, kuna need on nii suured ja me teame vaid 3% sellest, mis elu seal tegelikult käib.

Meie mängu hüppas sisse ka see rikas keskealine mees, kellele kohalik naine käevangus oli. Ta oli Iirimaalt pärit ning tema ütles, et sooviks teada, mis oli enne suure paugu teooriat ning kas suure paugu teooria üldse vastab tõele.

Seejärel hakkas ta Julianiga jutustama ning lõpuks tuli välja, et nad elavad templist umbes tunnikese kaugusel ning kutsusid meid enda juurde külla ja ööseks peale templis elamist. Et seal nende külas ei ole väga palju turiste, hinnad soodsad ning neil oleks hea meel meid vöörustada. Nad vahetasid isegi kontaktid. Julian on sellessuhtes korralik kuldne retriiver, ta saab kõigiga kohe kuidagi nii loomulikult ja lihtsalt läbi. Hea inimene, kellelt seda õppida.

Kuna hakkasime jõudma aina lähemale templile ning ma arvasin, et me enam ei saa omavahel rääkida, siis ütlesin kõigile ka omalt poolt, et tore oli teiega koos sõita ning soovin teile head reiside jätku. Samuti ma ei olnud kindel, et kas minu ja Juliani reisiteed lähevad templis või peale templit lahku. Seega ma jätsin ka temaga igaks juhuks hüvasti. Ma tõesti olin valmis selleks, et templis keegi enam omavahel ei räägi ning et me oleme kõik täiesti eraldatud mingis mõttes.

Jõudsimegi kohale, tempel oli kaunis metsas kaljude vahel aga samas ka piisavalt suure lageda alaga. Igastahes, see oli täpselt ideaalne. Üks kõige maagilisematest kohtadest, mida ma näinud olin.

Andsime oma passid registratuuri laua ääres ning seejärel juhatati meid oma tubadesse või hüttidesse. Mina jagasin kahest hütti poolast pärit tagasihoidliku tüdruku Oliviaga. Magamiseks anti meile põrandale matid, padi ja tekk. Voodeid ei olnud, aga ega me ei läinudki sinna luksust otsima.

Seejärel anti meile kõigile selga valged riided. Osad inimesed olid oma valged riided kaasa võtnud ning panid need selga. Aga enamikel olid kohapealsed riided seljas. Need nägid välja nagu tudukad/haiglariided pisut. Kuigi ma teadsin seda ette, et seal ollakse valgetes riietes, siis ma ikkagist tundsin end alguses jube kahtlaselt ja veidralt, nagu oleks siis mõne sanatooriumi või hullumaja patsient justkui. Või et oleks nagu osa mingist sektist.

Õnneks see tunne läks mõne ajaga üle, aga natuke kahtlane oli kuni lõpuni välja.

Meile öeldi, et meil on vaba aeg ning kell 4 peame kõik tulema sissejuhatusele. Seal templis oli isegi pisike pood/kohvik. Kuna keegi meist ei olnud lõunat söönud ning seal templis oli ette nähtud vaid 2 toidukorda päevas, siis suundusime me 'uued' oma kambaga kohviku poole. Seal sai osta nuudleid ja kuuma vett peale valada. Ega seal väga värsket toitu ei olnudki. Pigem mingid küpsised ja shokoladi jne. 

Ma ei ole suur kiirnuudlite fänn, aga kuna muud paremat ka valikus ei olnud, siis ostsin endale nuudleid ja valasin kuuma vett targa näoga neile peale. Julian ikkagist kookis kusagilt külmkapist värsked puuviljad välja ja jagas neid minuga.

Kohviku istumisalasse jõudsid ka juba need, kes on templis mõnda aega olnud. Mina olin pigem vait ning suhtlesin oma marsasõpradega sosistades ja väga minimaalsete sõnadega. Tegelikult ma ju üldse ei tahtund kellegagi rääkida, jube piinlik ja reeglite rikkumise tunne oli rääkida. Tulin ju siiski vaikuslaagrisse.

Aaaja, me otsustasime siiski kiirelt enne templisse sisse astumist, et ärme lähe vabatahtlikeks vaid tavalisteks osalejateks. Me ju ei tea sellest kultuurist ja religioonist väga midagi ning äkki esialgu oleme niisama ja siis saame kuidagi 'muuta' end vabatahtlikeks.

Igastahes, sinna istumisalasse hakkas jõudma ka nüüd teisi inimesi, kes Vipassanal juba enne meid on. Sinna saab minna nii mitmeks päevaks kui ise soovid. Need inimesed kes tulid, istusid oma telefonides ning rääkisid omavahel valjult juttu. Isegi mitte sosinal.

------------------------------------

Siit jäi mul jutt eelmine kord pooleli. Nüüd ma siis jätkan :D

Ma olin ausaltöeldes ehmunud ja jahmunud. See pidi nagu meditatsiooni ja vaikuse 'laager' justkui olema ja inimesed täitsa räägivad omavahel ja mõni tegi telefoniga isegi videokõne. Mina olin kenasti kohale jõudes oma telefoni ruttu välja lülitanud ja koti põhja pistnud. Samuti ei tahtnud ma väga oma kaaslastega rääkida ja pigem hoidsin neist eemale.

Siis sai mulle selgeks, et tegemist ei ole kohe üldse sellise Vipassanaga. Pigem lihtsalt vahva lastelaager kus erinevad inimesed vahepeal mediteerivad koos ja siis ülejäänud aja chillivad ja leiavad uusi tutvusi ja puhuvad juttu.

Ma olin shokis kuna seal oli nii palju inimesi, kes tulid seda kohta üldse lihtsalt tiktokis või instargamis postitamiseks 'vaatama'. Mina läksin sinna sooviga minna vabatahtlikuks ja õppida midagi uut juurde. Samuti oli mul suur soov just ollagi vaikuses omaenda mõtetega ning mediteerida ja leida siis oma sisemine hääl üles.

Igastahes, peagi oligi käes aeg minna sissejuhatavasse infotundi. Kõik, kes olid meiega samal päeval saabunud tulid sinna ja meid suunati kõik koos ringis põrandale istuma. Sissejuhatuse tegi üks valgetes riietes Bangkokist pärit naine (ma ei tea kas ta oli ka vabatahtlik või hoopis mingit sorti nunn, minule andis ta aga kooli direktori vibe). 

Ta rääkis päris heas inglise keeles, ma sain täitsa aru. Ta juhatas sisse selle, millega tempel üldse tegeleb ning siis mainis ka seda, et neil ei olegi kõige karmim Vipassana vorm. Kui mujal templites korjatakse telefonid kokku ja päriselt rääkida ei tohi, siis neil on vaid soovituslik mitte telefonis olla ja mitte omavahel rääkida. Rääkimine oli keelatud mediteerimise alas ja söömise alas. Mujal ta palus rääkida väga vaikselt.

Siis ma sain aru, miks inimesed telefonides istusid ja omavahel valjult rääkisid ja ma ei olnud nende peale väga enam oma peas pahane. Aga siiski, mina olin sinna läinud põhjusega ning proovisin oma eesmärkidest kinni pidada.

Samuti mainis ta, et naised mediteerivad tagumistes ridades ja mehed esimestes ridades. Naised lihtsalt ei peaks munkadele liiga lähedal olema. Nii on neil kombed ja tavaks. Olime juba mõnda aega põrandal maas istunud ja osad inimesed (kaasaarvatud mina) juba nihelesime pisut ja vahetasime asendit.

Sellepeale ütles naine, et elus on kõik muutuv ja ajutine. Meil võivad hetkel jalad valusad ja kanged olla, aga kui tõuseme püsti, siis see valu on läinud, sest see on ajutine. Seega ta innustas meid mediteerimise ajal mitte liiga tihti oma asendit või positsiooni vahetama, kuna see on ajutine. Mulle kuidagi see mõtteviis väga meeldis ja andis kohe mahti juurde istuda juba seal infotunni ajal edasi oma pigem ebamugavas asendis. Korraga see ei tundunudki nii ebamugav enam. Lahee! Juba nagu midagi uut õpitud.

Siis ta rääkis üldse tegelikult muud teksti, mis mind inspireeris veidral kombel. Ta ütles, et mehed ja naised on eraldatud ja segatube ei ole. Me tuleme siia maailma üksi ja me lahkume siit maailmast üksi, seepärast peab ka Vipassanat üksi tegema.

Korraga mu ajus käis mingit sorti klikk ja ma sain aru, et ma sündisin üksi ja suren üksi. Ja et elus on koguaeg muudatused käimas ning millegist ei saa lihtsalt kinni hoida enam. Siis ma sain aru, et mul ei ole mõtet oma suhtest enam kinni hoida. Ma ju teadsin juba enne, et sellel ei ole enam mõtet ning mõni suhe lihtsalt tuleb ära lõpetada. Aga ma enne ikka maalisin endale ilusaid kujutlusi pähe sellest, mis see olla võiks. Kuigi ma teadsin sisimas, milline see olema saab ja et see ei ole see mida ma soovin.

Seega minu taotlus või eesmärk, mida läksin templisse otsima sai täidetud juba esimesel päeval sissejuhatuse tunnis. Tegelikult terve mu templis oldud aja jooksul oligi see sissejuhatuse tund minu jaoks kõige õpetlikum ja ma võtsin sealt palju endaga kaasa.

Tahtsin tormata oma suhet juba kohe peale infotundi ära lõpetama, aga ma ütlesin endale, et ma pean nüüd selle tundega olema ja istuma kaa mõnda aega. Olen oma aja siin templis lõpuni ja siis vaatan kuidas end tunnen ja siis saan võtta selle kaalutletud otsuse tegemise vastu.

Peale infotundi oligi aeg meie esimeseks õhtuseks tegevuseks. Selleks oli munkadega koos pühakirja laulmine (kõigepeal pali keeles, siis tai keeles ja siis inglise keeles). Peale laulmist 30 minutit meditatsiooni ja siis natuke veel laulmist. Peale seda vaba aeg ja uneaeg.

Istumiseks matid olid juba põrandal olemas, mina võtsin endale meditatsiooni padja kuna ma teadsin, et mu jalad surevad väga kiirelt ära ning mul on natuke kõrgendust vaja.

Kui olime kõik kenasti omadel kohtadel, siis sisenesid mungad kõige esimesse ritta ja mingi aluse peale. Kummardasid Buddha kuju ees 3 korda (meile õpetati kaa kuidas kummardada õigesti) ja siis kummardasime meie. See oli täitsa lahe tunne, lähed kätega täitsa maha välja ja hea sirutus.

Siis võtsime oma 'õpikud' lahti sellelt leheküljelt mis munk ütles ning hakkasime aga laulma. See oli väga uudne kogemus minu jaoks ja mittekunagi oma elus ma ei oleks osanud ette kujutada, et ma laulan kusagil templis tai keeles, valged haiglariided seljas. Veider värk ikka.

Kuna ma olin tegelikult ka väga väsinud ja üleväsinud kui aus olla, siis vööras keeles kooslaulmine tekitas sellise väga uhhuu uugapuuga tunde.

Laulmine tundus lõputu, laulsime vist kokku üle 45 minuti. Vahepeal kadus järg ära aga ega keegi sellest aru ei saanud. Seejärel oli aeg käes mediteerimiseks. Meil paluti võtta mugav asend (istuli) ja silmad sulgeda. Samuti kustutati kõik tuled saalis ära.

Minu kõige suurem hirm oligi see, et kuidas ma nende pikemate meditatsioonidega toime tulen. Kodus olen iseseisvalt varem suutnud mediteerida 5-10 minutit ja ka see on pigem keeruline olnud. Aga üllataval kombel lendas aeg nii kiirelt, et 30 minutit meditatsiooni sai peagi läbi. Ma olin heas mõttes üllatunud.

Peale seda laulsime veel viimased pühasõnad ning siis läks igaüks oma teed. Kes kusagile loodusesse tooli peale istuma ja mediteerima (või telefonis passima), kes oma tuppa, kes sinna kohvik/poodi.

Mina aga käisin ja jalutasin pisut ringi, mul oli vähe füüsilist liikumist päeval olnud ja tahtsin natuke looduses ringi uitada. Seal olid väga korralikud teed kus jaluada. Aaaja ma unustasin mainida seda, et me kõik olime paljajalu, ehk ma olin ikka loodusega täielikus kontaktis (vähemalt ma nii tundsin).

Julian oli ka kusagile omi asju läinud tegema. Eks ta ka püüdis eeskujulikult ikka kinni pidada reeglitest. Kui mul oli oma tiir jalutatud, siis läksin ka kohvikusse ja jõin pisut teed. Istusin eelnevalt marsas tutvutud prantsuse tüdruku kõrvale. Ma alguses ei näinudki teda, aga ta märkas mind ja viipas käega, et ma ta kõrvale tuleksin.

Istusime pisut, rääkisime pigem vähe ning seejärel läksin ma oma tuppa. Mu toakaaslane oli juba pesemas ära käinud ja sättis tuttu. Mina aga alles veel läksin pessu. Temaga me ikkagist hakkasime jutustama ja rääkisime pisut oma riikidest ja reisikogemustest.

Peagi soovisime teineteisele head ööd ja proovisime magama jääda. Ma nii lootsin, et vaikuselaagris saan öösel rahulikult magada ilma teiste inimeste lärmita. Aga kahjuks ei austatud seal reegleid ning mingid briti kutid rääkisid omavahel ja viskasid nalja kuni poole ööni. See väga häiris ja ma kuulsin seda meie hütti liiga hästi läbi.

Ma oleksin tahtnud neile aknast karjuda, et jääge vait. Aga ma ei teinud seda. Küllaga ma olin kurb. Maailmas on selline võimalus inimestel, minna etteteatamata kusagile imelisse metsa templisse lihtsalt olema ja mediteerima ja tasuta sööma. Selleks, et lihtsalt saada paremaks inimeseks. Ja siis on sellised jorsid kes tulevad ja rikuvad selle koha ilu ära.

Seega, koht iseenesest oli imeline ja väga heade kavatsustega, kõik töötajad olid väga toredad ja mungad samuti. Hea süsteem ja mugavad mõnusad võimalused, isegi riided anti selga. Siis võiks ju pidada kinni reeglitest. Aga selle asemel tulevad sinna kohta (mitte kõik) aga väga paljud lihtsalt seda võimalust ära kasutama ja pildistama, et oleks huvitav ja põnev sotsiaalmeediasse postitada ja seejärel dopamiinilaksu saada äkki? Kuigi Vipassana ongi just mõeldud selleks, et oleksid kõigist 'mõnudest' eemal ja saaksid täielikult keskenduda iseendale ja mediteerimisele....

See selleks, ma võiksin pikalt rääkida sellest, kui väga sealsed peatujad lihtsalt ei austanud ega hinnanud seda ilusat kohta. See tegi mu südamele haiget. Suisa väga, kuigi see ei ole minu koorem mida kanda. Ma jõudsin ka otsuseni, et olen templis algselt plaanitud ajast vähem aega.

Aga kõik õnneks ei olnud ära kasutajad ja oli ka inimesi, kes väga austasid ja tegid kõike kaasa ning ei rääkinud kellegagi. Neid leidus, nad olid inspireerivad ja mul oli hea meel neid näha. Neid oli küll vähe aga neid oli!

Nüüd tagasi tuttu minemise juurde. Ma väga proovisin uinuda, aga kuna see oli minu jaoks uus koht, siis aju kohe üldse ei rahunenud maha. Seega lugesin oma raamatut. Pealkirjaga ''Minu Albaania''. See raaamat ka ei aidanud magama minna, kuna seal rääkis väga palju tugevast koduvägivallast ja naise väga madalast positsioonist ühiskonnas. Samuti kahjuks seostustus palju Ecuadoriga ja seal elatud ajaga. Mul ei olnud küll kordagi koduvägivalla probleeme ega midagi, aga pigem naise koht ühiskonnas. Et naisest oodatakse vaid lastesünnitajat ja koduperenaist. Üksi naisterahva väljas käimise üle ka (kui just mitte poes või turul) ei vaadatud hästi. 

Igastahes, lõpuks magasin vist oma esimesel ööl kokku paar tundi ning seejärel ärkasin kell 5 hommikul, et minna appi köögitoimkonda. Sinna võis vabatahtlikuks minna ning mul oli väga suur soov millegist osa saada ja tai roogasid küpsetada koos kohalikega. Mu toakaaslane samuti tuli köögitoimkonda appi. Seega läksime koos.

Köögis töötasid väga armsad ja toredad inimesed. Saime enne hommikusööki köögis niisama muid toiduasju näksida. Peagi jõudis kätte hommikune riisipakkumise aeg.

See siis tähendas seda, et kõik templis olijad kogunesid pühakotta ja istusid maha erinevatesse rividesse. Muidugi mehed ja naised eraldi. Kõigil näpus taldrik, mille peal on kulbitäis riisi.

Seejärel sisenesid mungad ja hakkasid vaikselt mööda inimestest tehtud radasid käima oma riisikogumise anumaga. Meie siis andsime oma taldrikult portsu riisi igale mungale ja kummardasime. Sellel ajal, kui munk meieni jõudis, pidime olema püsti põlvili. Väga uudne ja põnev kogemus.

Kohe googleldasin ka, et mida see riisi pakkumine täpsemalt tähendab - Significance of Offering of rice

According to Purana, offering of rice represents both a significant act of devotion and a means of honoring ancestors. It involves a donation made by pilgrims, which symbolizes the potential for immense spiritual rewards.

Esimesel päeval ma väga ei saanud pihta, kuidas see käis ja olin natuke ärevil, et äkki teen midagi valesti. Aga õnneks kõik läks hästi ja see oli meeletult põnev kogemus. Peale riisipakkumist mungad vaatasid, kui palju riisi nad said ja olid tänulikud.

Seejärel saime minna hommikust sööma. Hommikusöök oli mingisugune sojakrõps, riis ja kapsahautis. Kõike sai eraldi taldrikule tõsta. Kõige lõpus said peale raputada kas chilli helbed või soja kastet.

Ma ei olnud kindel, kui palju hommikusööki ma võtma peaksin, kell oli väga vara hommikul ja mul ei olnud kõht üldse tühi. Aga samas ma teadsin, et järgmine toit on lõunasöök ning peale seda rohkem süüa ei saa (kui just ise ei osta). Kõik kühveldasid oma taldrikud tublisti täis nagu nad oleksid kaua näljas olnud. Ma ei julgenud palju tõsta seega panin taldrikule poole vähem toitu kui teised.

Läksin istusin lauda oma toakaaslase kõrvale ja proovisin süüa. Söök oli väga maitsev, aga ma olin niiiii väsinud ja kuidagi veidras olekus et toit lihtsalt ei läinud alla. Paar ampsu suutsin süüa isuga ja ülejäänud pidin endale lihtsalt sisse pressima kuna alles ka ei julgenud jätta.

See oli raske ettevõtmine ning lubasin endale, et järmine kord võtan veel vähem, ma saan ju alati minna ja juurde tõsta.

Peale hommikusööki oli pisut vaba aega. Kuna öösel oli jube jahe ja külm ootamatult, siis olin oma kampsuniga ja jalas olid mul ka plätud. Läksin oma plätusid otsima, kuna olin hommikul nii unesegasena köögitoimkonda läinud ja ei leidnud neid enam üles.

Lõpuks käisin nagu peata kana ringi, ei leidnud oma Birkenstocki uhkeid ja kalleid (mitte nii mugavaid) jalanõusid. Mõtlesin, et äkki keegi teine on siis kogemata endale jalga pannud ja et polegi hullu kui mul seljakott kergem on. Need ei olnudki mu kõige lemmikumad jalanõud.

Andsin oma jalanõude osas lahti ja lasin neil minna. Läksin paljajalu natuke jalutama ja toitu seedima. Peagi oligi aeg tulla tagasi pühakotta ja algas taas enda kallal töötamine ja mediteerimine. Laulsime hommikul paar laulu ja seejärel asusime kõndivale meditatsioonile.

See siis nägi välja nii, et mungad hakkasid ees jalutama ja meie nende järel. Iga samm väga mõnus ja aeglane. Läbimõeldult ja kohal olles, polnud kusagile kiirustamist.

Eks see nägi natuke sürr välja küll, kui mingid valgetes riietes inimesed riburadapidi kõnnivad maha vaadates väga aeglaselt nagu hullumaja patsiendid oleksid kusagile tuurile saanud.

Hakkasime siis astuma, kõige ees kõndisid mungad, seejärel meesterahvad ja siis taga kõik ülejäänud naisterahvad (naisi oli u 70% osalejatest). Alguses oli jube veider, ma ei osanudki nii aeglaselt kõndida. Kõndiv meditatsioon kestis kokku tund aega. Esimese 10 minutiga olin ma vaid paari sammu kaugusel templist. Mõtlesin, et jõhker kui aeglaselt me ikka kõnnime ja me oleme ikka veel nii lähedal.

Seejärel ma kuidagi unustasin kõik enda ümber toimuva ära ja läksin kuidagi isegi mingisse meditatiivsesse olekusse. Korraga oli jube hea olla ja palju mõtteid ja tundeid enda seest tuli välja. Tuli taas üles mu suhte teema. Seega ma hakkasin siis sellega tegelema ja sellesse tundesse sügavamale sisse minema.

Ma lasin oma endist partnerit justkui lahti oma enda peas ja südames. Lasin seda suhet lahti. See oli kurb ja valus. Pisarad tulid silma. Ja pisarad hakkasid voolama. Neid tuli aina juurde ja juurde. Lõpuks nutsin täiesti (aga vaikselt). Sees ei olnud kahetsustunnet vaid lihtsalt ilus lahtilaskmise valu.

Korraga, panen tähele ühte templi koeradest enda läheduses ja see koer hakkas parasjagu oksendama. Seega ta öökis väga naljakalt. Ma ei tea miks, aga see tegi mulle nii palju nalja et ma purskasin naerma.

Otse keset nutimst, ma ei suutnud oma naeru pidada. Kõige raskem ongi vist see, kui tahaksid kõva häälega naerda, aga ei tohi ja siis see teeb selle naeru justkui veel magusamaks. Pidin panema käe suu ette, et mitte valjut hääl teha.

Siis hakkas see kogu olukord mulle nalja tegema, mõtlesin et ma olen kusagil metsas templis valgetes riietes jalutamas ja nutan oma lahkumineku valu välja ja järgmisel hetkel öögib mingi koer mul kõrval ja ma purskan naerma ja siis ma ei saa pidama. Seega kogu see olukord ajas mind veel omakorda naerma et mul tuli jube hea tuju.

Kahtlased asjad ikka toimusid seal templis minuga... minu tunnetega... 

Lõpuks olin ma isegi päris kurb, kui see kõndiv meditatsioon läbi sai. Aga pole hullu, sellele järgnes istuv meditatsioon pühakojas.

Läksime kõik tagasi pühakotta ja võtsime oma istekohad. Munk tegi sissejuhatuse ja mediteerisime 30 minutit. See oli ka väga mõnus ja hea meditatsioon. Ma kartsin, et ma ei saa nende meditatsioonidega seal hakkama, aga tegelikult ei olnud midagi hullu. Mind aga häiris jubedalt see, et paljud võtsid oma telefonid kaasa ning need tihti helisesid keset meditatsioone. See on kõige lugupidamatum asi üldse nii munkade kui ka teiste kohalolijate suhtes. Häbi neil olgu! Ata-ata! 

Peale istuvat meditatsiooni tuli lamav meditatsioon. See kestis 15 minutit ja oli mega mõnus. Kõik oli kuidagi hea, jalutav meditatsioon, istuv meditatsioon ja siis lamav meditatsioon. Sellega oligi meil tehtud hommikune mediteerimine ja peagi oli aeg lõunasöögiks.

Lõunasöök oli kell 11 ning seda sõid ka mungad. Muidu seal templis sõid mungav vaid 1 kord päevas. Seega hommikusöök oli korraldatud puhtalt vaid meie ehk külaliste jaoks.

Lõunasöök oli juba suurem ja uhkem. Valikus oli muidugi riis ja see sammune kapsahautis. Aga lisaks sai veel muid põneviad köögivilju ja värsket salatit. Liha ma seal menüüs tähele ei pannud, aga vist kapsahautise sees paistis midagi olevat aga ma ei ole kindel. Võis ka vabalt mingi soja laadne toode olla.

Lõunasöök oli imemaitsev, pisut vürtsikas aga sai hakkama. Istusin koos oma tokaaslasega samas lauas. Meile pakuti veel ka arbuusi magustoiduks. Väga tervislik toit ma ütleksin ja ma sain oma kõhu kenasti täis.

Peale lõunasööki oli meil pisut vaba aega enne lõunaseid meditatsioone. Vist äkki tunnike. Sellel ajal jalutasin natuke templi hiiglaslikus metsahoovis ringi koos oma toakaaslasega ja me rääkisime pisut omavahel. Ausaltöeldes kuna keegi ei pidanud väga reeglitest kinni ja mitte rääkimine oli soovituslik? vaid mediteerimise alal, siis ma ei tundnud end halvasti enam oma toakaaslasega tasasel häälel jutustades.

Kui ta tundus alguses väga tagasihoidlik ja vaikne, siis nüüd ta oli end avanud täiesti ja tegemist oli väga vinge humoorika neiuga. Meil oli väga hea klapp ja mul oli nii hea meel et ma just temaga samasse hütti sattusin. Tuli välja, et ta jättis oma ülikooli õpingud pooleli ja sõitis ära Islandile lennujaama tööle head raha teenima. Ta andis mulle ka teada, et kui tahan Islandil kiirelt head pappi kokku ajada siis tal on kontaktid olemas.

Vahepeal õnnestus mul veel Juliani näha. Me ei olnudki väga omavahel suhelnud selle vaikuse laagri ajal. Aga kui saime jutule siis jagasime oma meditatsiooni kogemusi ja üldse oma arvamust selle koha osas. Ta arvas samamoodi nagu mina, et päris inetu teistest inimestest kes oma telefonid meditatsiooni saali kaasa võtavad ja isegi hääletule ei suuda neid panna.

Samuti rääkis ta mulle loo, et Juani, kutt Argentiinast kes meiega samas bussis oli olevat rääkinud et tema mingi tuttav käis ka siin samas templis ning tarbis narkootikume samal ajal. Ta võttis enne kõndimise meditatsiooni LSD-d ja siis olevat tiiki hüpanud ja mungad pidid ta sealt välja aitama. Samuti ütles ta, et ta on selle templi naisdirektorisse armunud.

Ilmselgelt ta saadeti sealt ära. Aga milline lugupidamatus. Meeletult kurb, et on inimesi kes tulevad millegi justkui nii pühaliku asja üle nalja tegema. Kahju oli kuulda.

Veel rääkisime sellest, et kui kaua aega kumbki templis päriselt veel olla tahaks. Tuli välja, et mõlemale on täitsa kolmest päevast piisav ning leppisie kokku et järgmisel päeval lähme templist ära. Mitte sellepärast et meil ei oleks seal meeldinud, vaid lihtsalt meile ei meeldinud kuidas paljud sealviibijatest ei võtnud seda asja tõsiselt.

Peagi oli aeg minna lõunameditatsioonile. Kogunesime kõik meditatsioonisaali ning seejärel algas järgmine kõndiv meditatsioon. Seekord oli natuke teine tiir, käisime täitsa metsas sees ja kaljude vahel. Aga kuna ring oli pikem, siis mungad kõndisid kiiremini. Mulle oli just see väga aeglaselt kõndimine meeldima hakanud ja ma olin natuke pettunud et teine ring oli kiiremas tempos. Aga see selleks, see oli ikkagist mõnus ja hea meditatsioon. Templi koerad muidugi käisid meiega igal sammul kaasas ja valvasid tublist.

Üks koertest kukkus kusagile kraavi ja ei saanud sealt kohe välja vaid ukerdas naljakalt. Õnneks ma seekord naerma ei hakanud. See kõndiv meditatsioon sai minu jaoks kiirelt läbi ja peagi olimegi tagasi meditatsiooni alas. Seejärel oli 30 minutit tavameditatsiooni nagu ikka ja 15 minutit pikali olevat meditatsiooni.

Sellel ajal kui tegime läbi tavalist istuvat meditatsiooni, üks tüdruk otsustas end pikali visata ning üks munkadest pidi teda korrale kutsuma. Päris piinlik.

Seekord ma ei käinud vetsus pissil ära enne meditatsioone ja kui aus olla siis need olid mu kõige ebamugavamad meditatsioonid üldse. Ootasin terve aeg, et need läbi saaksid ja et millal ma lõpuks vetsu saan. Siinkohal soovitus kõigile, kui tunnete enne mediteerimist et veits on pissihäda, siis kindlalt enne vetsus ära käia.

Aga peagi saidki kõik meditatsioonid läbi ja 

-------------------------------------------------------------

Nii, ma ausalt proovin nüüd tublimalt oma blogi kirjutada. Ma olen juba vahepeal jõudnud Laoses vabatahtlik olla, niisama ringi rännanud ja omadega juba pea nädal Vietnamis tuuseldanud. Aga blogiga olen endiselt Tais templis :D

Proovin siis selle kõik kokku võtta et uue seiklused kirja saada. Neid on olnud meeletult palju! Uskumatu kuidas see reis ikka kulgeb. 

Kui ma Lõuna-Ameerikat enam vähem planeerisin ja Euroopasisesed reisid olid paigas, siis siin Aasias on küll kõik üle käte ja reis täitsa juhtub justkui ise. Ma ei planeerinud siia jääda aga nüüd elan siin sellist elu et hoia ja keela. Aga eks see mulle meeldibki, seiklused ja väljakutsed. Kui mitte nüüd siis millal?

Tagasi templisse - peale lõunameditatsiooni oli pisut vaba aega ning siis algas tunni ajane teadlik templi korrastamine. Kuidas see siis välja nägi? See tähendas seda et võtsime kätte kas reha või mõne muu aiatööriista ja hakkasime rahulikult, väga vaimselt kohal olles templi hoovi korrastama. Igaüks tegi seda mida ise tahtis põhimõtteliselt.

Mina leidsin jõe kõrval otse kalju all ühe hea koha, kus oli palju lehti ja asusin seal toimetama. Tund aega rahulikus mõnusas tempos oma mõtetega olemist ja riisumist. Tunne oli hea. Tulin sealkohal tagasi oma lahkumineku mõtete juurde ning sain taaskord iseendalt kinnitust. Idee aina kinnistus ja ma leppisin sellega. Ma olin selle justkui vastu võtnud, et sellest suhtes enam asja ei saa ja nüüd on tarvis edasi liikuda oma eluga.

Samuti oli riisumine nii loodukaunis kohas lihtsalt väga mõnus tegevus. Ilm oli parajalt mõnus ja mitte liiga palav. Samas naljakas oli vaadata kuidas mööda templi hoovi tegutsevad valgetes riietes inimesed. Nagu hullumajas oleks õue lastud. Tegelikult oli see koht hullumajast kaugel.

Peale riisumist oli pisut vaba aega ja siis algas taaskord õhtune programm mida ka eelmisel õhtul tegime. Laulsime hääled lahti kolmes erinevas keeles ja seejärel mediteerisime. Ja siis laulsime veelkord uuesti.

Siis oli jälle pisut vaba aega ning oligi käes tuduaeg. Läksime toakaaslasega oma hütti ja hakkasime end magama minekuks valmis seadma. Aga me pisut ikka jutustasime kaa. Aga läks nii, et jututeemad läksid päris põnevaks selleks ajaks kui me pikali viskasime ja meil jagus juttu kauemaks. Väga tore oli teineteist tundma õppida ja meie huumorimeeled kaa klappisid ehk meil sai väääga palju nalja.

Mõlemad olime sellili oma madratsite peal nurkades ja lihtalt itsitasime lõpuks. Rääkisime suhetest, meestest, naistest, tööst ja millest kõigest veel. Introvertidest ja ekstrovertidest. Psühholoogiast, filosoofiast ja tunnetest. Aeg lendas ja ma tundsin nagu oleksime kaks teismelist kusagil pidzaama peol enne magama minemist ja kihistasime naerda. See oli tore õhtu. Üks mu reisi kõige toredamaid õhtuid. Aitäh sulle Oliivia Poolast! :)

Peagi jäime magama, mina tegelikult mitte kuna ma ei saanud taaskord sõba silmale miskipärast. Aga eks ma ootasin ja lõpuks see uni tuli. Aga ma olin juba korralikus unevõlas omadega ja väsimusest rändasin kusagil teises dimensioonis üldse ma ütleks.

Hommikul ärkasime ja panime end valmis riisi pakkumiseks munkadele. Seekord ma juba teadsin mida teha ja kuidas see käib. See tähendab seda, et ma ei olnud enam ärevil vaid sain täitsa oma sisetundega munkadele riisi pakkuda. Ma tean et see kõlab jube veidralt, aga sellel asjal oli mingi oma võlu ja see oli maagiline tunne nende ees kerge kummardus teha ja riis sinna anumasse poetada. Süda oli soojust täis.  

Peale seda oli aeg hommikusöögiks. Hommikusöök oli sama mis eelneval päeval ja seekord oli mul hommikul rohkem isu ja ma sõin oma taldriku tühjaks ühegi probleemita. Ühtlasi ma olen suureks riisi fänniks saanud siin Aasias (kõige rohkem maitseb see kleepuv riis ehk sticky rice aga sellest räägin täpsemalt kui Laosesse jõuan oma blogi kirjutamisega).

Tegelikult peale hommikusööki oligi meil aeg asjad pakkida ja taaskord teele asuda. Kuna buss läks hommikul vara. Seega jalutasime natuke veel niisama templi hiiglasliku hoovi peal ringi ja siis läksime oma tubadesse kotte kokku pakkima.

Mu väga täpne reisikaaslane oli juba eelneval päeval oma koti ära organiseerinud ning ta oli 5 minutiga valmis, aga mina uimerdasin ja kuna kiiret kaa ei olnud otseselt siis võtsin oma aja ja pakkisin asjad 45 minutiga :D Ma tegelikult oleksin saanud 10 minutiga kaa asjad kokku aga milleks kiirustada, tulingi ju templisse asju rahulikult võtma.

Ühtlasi võtsin ka seljakotist oma väljalülitatud telefoni ja lülitasin selle sisse. Kirjutasin oma pika ja viisaka lahkumineku kirja ära ning saatsin selle teele. Ja nii oligi, see oli tehtud.

Kui seljakott oli koos siis läksingi bussi ootama. Olime otsustanud siiski oma reisimist koos Julianiga jätkata. Meil olid ühised huvid ja sarnane reisistiil. Ühtlasi oli temaga niisama ka tore chillida ja jutustada.

Peagi oligi aeg lahkuda, käisime ja jätsime enda poolt templile annetuse, nii palju kui südametunnistus ja rahakott lubas ning läksime bussi ehk kastiauto kasti ja hakkasime linna nimega Mae Hong Son poole sõitma. Kastiautobussis oli peale meie veel üks väga vana aga lõbus munk ning üks kohalik naine. Nad tundusid sotsiaalsed ja jutukad aga meil ei olnud kahjuks ühist keelt. Sellegipoolest saime nendega natuke suheldud.

Sõit kestis vist umbes tunnike ning peagi olimegi Mae Hong Son linnakeses kohal. Seal võis turistid oma kümne sõrme peal kokku lugeda. See oli väga rahulik ja kohalik koht. Väga Myanmari piiri ääres. Tegelikult suht täpselt oligi piiri ääres. See oli väga soodne aga pigem moodne linnake ja saime hea majutuse soodsalt.

Kuigi enne templit marsas tutvutud mees kutsus ka meid enda juurde külalisteks, siis me siiski otsustasime et ei lähe tema juurde vaid tahame omaette olla. Tegemist ju siiski täitsa vööraga (kuigi ta tundus tore) aga ta inglise keelel oli selline aktsent küljes et ega ma ausaltöeldes ei saanud väga aru kui ta midagi rääkis. Arusaamine võttis meeletult energiat.

Seega ööbisime 2 ööd kohalikus külalistemajas ja rentisime endale motika.

Järgnevatel päevadel tiirutasime sealkandis ringi, käisime kauneid templeid, mägesid, koskesid ja külakesi vaatamas. Üks külake oli hiina küla ja see oli väga kaunis. Kuna tegemist oli juba pigem madalhooajaga, siis seal oli väga vähe inimesi ja rahulik õhkkond. Väga nauditav.

Õhtul läksime kohalikule toiduturule. Mina sõin 50 bahti eest pelmeene ja Julian sõi papaia salatit. Saime väga soodsalt õhtusöögi. Turul nägime palju põnevaid asju, kõige rohkem oli meile kultuurishokiks aurutatud elevandi kõrvad ja sea ajud. Kusjuures sea ajud oli popp kraam ja lett oli peaaegu et tühjaks ostetud.

Järgmisel päeval ka tiirutasime ringi ja käisime ühe väga kauni järve ääres. Seda kutsutakse ka Taimaa Sveitsiks. Ma küll Sveitsis käinud ise ei ole, aga järve ääres olid kaunid rohelised mäed ja järv ise ka oli nii ilus. Sinna sõites sõitsime läbi metsatee ja korraga see mets meenutas mulle Eesti metsa. Mul tulid pisarad silma, ma olen oma kodumaa loodust meeletult igatsenud. Tore on näha teiste riikide loodust samuti, aga oma kodumaa on ikka kõige südamelähedasem. Seega ma poetasin rolleri tagaistmel paar pisarat.

Õhtul käisime taaskord samal turul ja proovisime muud sööki. Tegelikult mina sõin sama toitu aga Julian sõi midagi muud.

Järgmisel päeval seadsime suuna tagasi Chiang Mai linna suunas. Meil oli viimased paar päeva koos reisimist alles jäänud enne seda, kui meie teed lahku läksid. Igaüks omas suunas. Temal oli oma suund ning 10h rongipilet Bangkoki ostetud ning mina olin võtnud oma järgmiseks sihtriigiks Laose kuna olin sinna ühte kohalikku perehotelli vabatahtlikuks osutunud viimasel hetkel ootamatult.

Seega oligi aeg teha plaan, kuidas jõuda kohale oma järgmisesse sihtpunkti mis tegelikult suht asus eikusagil keset Laost, aga sinna ma olin otsustanud minna kindlameelselt. See reis lihtsalt planeerib end ise.

Kõige parem viis oli lennata Tais asuvasse pisikesse linnakesse ning sealt ületada Mekongi jõgi bussiga (kusjuures riigipiir Laose ja Tai vahel lähebki täpselt selle jõega) ja sõita linna Laoses nimega Thakhek ning siis sealt omakorda järgmise bussiga sõita oma vabatahtlikuse kohta.

Lend õnneks ei olnud kallis ning jõudsin õhtuks kenasti kohale. Kui ma seni olin Tais pigem turiste igal pool näinud ja harjunud igasuguste mugavuste ja tõlgetega, siis ma olin ainus 'valge' turist oma lennul sinna linnakesse. See oli pisut õudne kuna keegi väga inglise keelt ei rääkinud, kui ma lennujaamas inimestelt takso kohta uurisin. Midagi ei olnud enam inglise keeles ning nende tähestik on ju ka täiesti teistmoodi.

Korra võttis olemise õudsaks küll, olen korraga täitsa üksi ja peangi nüüd ise hakkama saama siin pimedas vööras linnas. Kuna tegemist ei olnud turisti linnaga, siis ega seal ka ühtegi hostelit ei olnud, pidin endale hotelli broneerima, aga see oli õnneks väga soodne.

Lennujaamas siiski lõpuks kauplesin endale takso välja, hind oli küll päris kallis, sain gringo hinda aga mul oli vaja saada hotelli kohale ja muud võimalust mul ju ka ei olnud. 20 minutiline takso läks maksma ligi 10 eur, see on Tais väga kallis. Aga õnneks mu buss järgmisel päeval Taist Laosesse oli vaid 70 bahti ehk umbes 1.8 eur, seega teadsin et järgmine sõit on soodne.

Lõpuks peale taksosõitu jõudsin oma hotelli kohale. Seal võeti mind vastu väga soojalt ja suure naeratusega. Inglise keelt palju muidugi ei räägitud, aga kõik vajaliku sai siiski ära seletatud. Sain peagi aru, et ma olin taaskord ainus non-asian reisija oma hotellis. Korraga oli nii vööras tunne aga õnneks ma olin kenasti turvalises kohas. Ja noh eks ma olin ju harjunud kellegagi koos ka reisima eelnevatel päevadel.

Aga seda ma ju tahtsingi, ma tahtsin seiklust ja mugavatest olukordadest välja tulla ja üllatuda siin maailmas. Tunda kohalikku kultuuri ja kõike muud sellega seonduvat. Kogeda ja tunnetada. Algus oligi korraks hirmus, tegelikult järgmisel päeval oli korraks veel hirmsam aga mittemidagi hullu.

Õhtul käisin kohalikus toidukohas söömas oma kõige lemmikumat toitu Tais, milleks oli mingi basiiliku värk riisi ja lihaga, see oli väga maitsev ja seal toidukohas olid väga toredad omanikud.

Peale seda käisin veel kiirelt 7eleveni poes, ostsin vett järgmiseks päevaks ja ka päiksekreemi. Seejärel läksin oma hotelli tuppa ja käisin pesus ning uinusin.