Minu Ecuador

 Tere armsad lugejad

Olen oma seiklustega jõudnud Ecuadori. Täitsa teisele poole maakera. Tegelikult on mul veel vaja lõpuni kirjutada Madeira peatükk ning Camino omaga alustada, aga ma pean alustama Ecuadori kirja panemisega kuna muidu seiklused lihtsalt lähevad meelest ära.

Alustame sellest, et peale Caminot oligi plaan otse Ecuadori tulla, et proovida kooselu oma peikaga. Tema on muideks kohalik. Oleme koos olnud ligi 1.5 aastat ning otsustasime kokku kolida. Esialgseks plaaniks sai see, et mina tulen ja proovin siis Lõuna-Ameerikas elada. Olen ju siin varemgi turistina käinud ning olen elevil ja seiklusjanus.

Lend oli Santiagost varahommikul ning eelneval ööl olin ma ilmselgelt kaua üleval olnud ja linnapeal kooseradnud oma Camino sõpradega. Jah, liiga palju õlle sai joodud, aga jube tore oli ja ma väga nautisin oma viimast ööd.

Mul oli ühendusega lend Santiago de Compostela - Madrid - Ecuador. Santiagost Madridi sain kenasti ilma probleemideta. Madridis oli mul ligi 2h vaba aega, selle aja jooksul jõudsin endale osta väga kalli ja rõveda kolmnurkse võileiva. Ma teadsin, et lennukis antakse süüa, aga kõht oli lihtsalt nii tühi ja olemine oli hõre. Eilsest oli veel nõrkus sees. Ja eks peale pikka matkamist on keha üleüldiselt väsinum.

Läksin oma lennu väravasse ning peagi algas pardale minek. Sain kenasti lennukisse ning minu istekoht oli täpselt lennuki kõige viimane kahene rida. Sattusin istuma ühe 47 aastase Ecuadori naisega, kes elab Hispaanias viimasd 15 aastat ning seal kasvatab ka oma 24 aastast tütart ning 3 aastast lapselast.

Ta oli väga kaunis ning tal oli seljas kleit ning üleüldse oli ta väga üleslöödud. Latinade värk ju siiski. Alguses ütlesin lihtsalt Hola kui ma ta kõrvale istusin. Olime juba ligi 10 minutit vaikuses istunud ning siis keeras ta minu poole ning ulatas mulle ühe oma kõrvarõngastest ning küsis et kas ma saaksin selle talle kõrva panna kuna ta ei leia ise oma kõrvaaguke üles.

See oli nii veider aga ka naljakas samal ajal. Ma ei olnud valmis ning keegi ei olnud varem midagi sellis küsinud. Ilmselgelt olin ma nõus ning panin talle kõrvarõnga kõrva. Siis kookis ta kotist välja ka teise ning palus ka teise kõrvarõnga panna kõrva. Siis panin ma talle ka teise kõrvarõnga kõrva.

Väga veider viis ühe suhtluse alguseks aga okei, ma olin just Caminolt tulnud kus juhtus väga veidraid asju pidevalt. Seepeale jutustasime selle naisega veidi, et mis riigist oleme pärit jne. Latinod ei jäta kunagi oma pere mainimata. Ta rääkis mulle oma tütrest ning lapselapsest. Nad elavad kõik koos ning ta aitab oma tütrel jalule saada ning lapselast hoida. Samuti oli ta väga uhke selle üle et ta on nii noor vanaema. 

Hispaanias saadakse lapsi tänapäeval aina hiljem ning tihti on emad 35-40 aastased. Ta ütles, et kui ta oma lapselapsega väljas käib, siis tihti arvatakse et ta on ema, kuigi on tegelikult vanaema. Siis ta teatas mulle et ma olen juba 26 aastasena laste saamisega hiljaks jäänud ning võiksin hakata järglasi saama nii kiirelt kui võimalik, ikka selleks et ma oleksin noor vanaema nagu tema. Mis siis, et ta oli üksikema ning ta enda tütar on kaa üksikema. Ei ole vahet, lapsed tuleb noorelt saada vaid selleks et olla noor vanaema. Muud pointi siin elus ei ole - see oli tema vaatenurk elule.

Ma kuulasin huviga pealt ning ei nõustunud ega ka mitte nõustunud. Lihtsalt vaatlesin ja kuulasin. Põnev, inimesed on ikka väga põnevad. Sellepeale olime me paar minutit vaikuses ning ta teatas mulle, et ta annab mulle ühe nõuande mu edaspidiseks eluks. Ära kunagi usalda lõpuni välja ühtegi meesterahvast, usalda ainult iseennast. 

Kuulasin ta lõpuni ning selle aja jooksul olime juba tunnikese istunud lennukis ning kõlaritest tuli teade, et me ei ole saanud lendu alustada kuna lennujaama liiklus on väga tihe olnud, aga et nüüd võiksime alustada, aga on leitud üks tehniline viga lennukil mis ei kujuta endast ohtu, aga on vaja kindlalt kohe ära parandada, sest et muidu ei saa piloot oma tooli peal istuda.

Seepeale kupatati meid oma kodinatega lennukist välja ning öeldi, et peame ootama kuniks viga on ära parandatud. Kui küsisin, et kui kaua see võiks umbes aega võtta, siis üks lennujaama töötaja ütles et 1 tund. Teised töötajad ütlesid et maksimum 3 tundi läheb. Inimesed läksid sellepeale väga närvi ning hakkasid lennujaamatöötajate peale karjuma. Üks tüdruk hakkas isegi nutma ning ütles, et tal on Ecuadoris hotell broneeritud ning et kes talle selle kinni maksab, kas need samad lennujaamatöötajad. Osad inimesed on ikka nii reisikauged.

Ma oma peas mõtlesin et johhaidii, esiteks peab reisides reisikindlustus olema ning teiseks me jõuame kella 5 asemel kell 9 õhtul, sa saad oma hotelli kenasti. Aga eks latiinod ongi temperamentsemad. Mina vana lendude hilinemise veteran ei lastnud sellel üldse end häirida ning läksin hoopis end ühe maistva burgeriga premeerima, kuna teadsin et kui lend hilineb üle 3h, siis on mul õigus kompensatsiooniks.

Burger oli imehea ning kõht sai väga täis. Peale söömist seadsin sammud tagasi värava poole. Need sammused inimesed, kes olid lennujaama teenindajatega leti ääres praganud seisid seal ikka veel väga ustavalt. Ma imetlesin, et küll neil on südikust mitu tundi seal seista. Aga eks igaüks ise teab.

Mina võtsin rahulikult istet ning minu kõrvale tuli üks noor latiina tüdruk, kes parasjagu seda maitsetut võileiba mugis. Tegin ta jaoks ruumi ning ütlesin et ta võib mu kõrvale istuda. Ta tänas, suu toitu täis ning istus maha.

Rääkisime paar sõna juttu, ütlesin et kolin Ecuadori ning sellepeale ta ehmus ja ütles et nii ohtlik ning et ei tasu. Siis ma ütlesin, et pole hullu mu elukaaslase kodu on väga turvaline, tal on isegi ümber maja elekrtitraadid nagu vanglates ning samuti palju kaameraid, seal on turvaline.

Sellepeale tegi see neiu suured silmad pähe ning ütles, et see on väga kallis lõbu, su poissõber peab palju raha teenima, kus ta töötab? Mis ta nimi on äkki ma tean teda? Ilmselgelt ei ütle ma mingile suvalisele latiina tüdrukule oma peika nime, mul ei ole vaja rivaale ning ma ei jaga enda ega enda lähedaste kontakte suvaliste kahtlase inimestega.

Sellepeale ma temaga rohkem rääkida ei tahtnud. Möödusid veel paar tundi ning lennuk oli kokku hilinenud pea 5 h. Siis lubati meid tagasi lennukisse ning pakuti vabanduseks tapase snäkke. Ma võtsin selle hea meelega vastu. Aga teised inimesed olid endiselt väga solvunud lennu hilinemise pärast ning sõimasid vaid pardateenindajaid, nagu see hilinemine oleks nende süü olnud.

Üleüldse me peaksime siin maailmas tänulikud olema selle üle, et eksisteerib selline võimalus ligi 10 tunniga lennata üle ookeani nii vinge ja mugava masinaga, kus saab süüa ning filme vaadata. Ja sellisel kiirusel sõita ning sellise hinnaga et ka tavainimene saab seda endale lubada. Täielik luksus, paljud inimesed unustavad ära olla tänulik selle üle mis meil siin maailmas juba olemas on.

Igastahes saime lõpuks tagasi oma istekohtadele ning sõit võis alata. Minu kõral oli endiselt sama naisterahvas. Tema oli sama meelt mis mina, et pardateenindajad ei ole süüdi ning et need inimesed kes nendega riidlevad nii inetute roppude sõnadega on ise kibestunud ning ka nende elu on kibestunud maiguga.

Lennuki õhku tõustes Jimena (mu kõrval istuv naistervahvas) krabas mu käest kinni kuna tal oli suur hirm. Ilmselgelt enne lendu ta palvetas korralikult ja pöördus jumala poole, et meie reis ikka kõik hästi läheks. Ta hoidis mul käest tugevalt kinni umbes 5 minutit ning siis leebus. 

Peagi ta teatas, et tal on unerohi kaasas ning, et kui meile on esimene toit ära serveeritud, siis ta võtab selle sisse ning teeb ühe korraliku uinaku. Varsti serveeritigi meile esimene toit ning Jimena võttis oma tableti sisse. Peagi norskas ta mul kõrval lokirullid peas. Ta oli nii naljakas tegelane, aga samas sõbralik ja tore. Lisaks kõigele ta veel sonis midagi väga dramaatiliselt hispaania keeles ning siis vajus tagasi sügavasse unne.

Mu sõbranna hoiatas mind muidugi, et ma peaksin igaks juhuks vöörastega ettevaatlik olema. Nad võivad lennujaamas paluda et ma korra nende kotti kannaksin ning siis võin iseendalegi teadmata olla muulaks ning lõpetada kusagil vanglas.

Ma võtsin oma sõbranna sõnu väga tõsiselt ning olin siiski skeptiline iga inimese osas. Parem karta kui kahetseda. Õnneks minu kõrval istuv tegelane ei palunud mul oma kotti üle piiri tassida.

Lend oli pikk ning magada oli väga ebameeldiv, aga lõpuks sai seegi läbi ning oli aeg lennukist lahkuda ja võtta end migratsiooniosakonna järjekorda. Ma tegelikult väga kartsin, kuna mul ei olnud lennupiletit tagasi. Ning osad riigid ei luba inimesi sissegi, kui ei ole tagasisõidu või riigist väljuva lennu piletit.

Järjekord oli pikk ning selle aja jooksul jõudsin korralikult end üles kruttida. Lõpuks seal laua taga seistes mul käed täitsa värisesid aga ma pidin tähtsat nägu tegema. Ma siin Ecuadoris kohe kõigile ei taha näidata, et ma hispaania keelt räägin ning alguses üritan paista veidike tagasihoidlikum, olen aru saanud, et inimesed on minuga siis mõistlikumad.

Migratsiooni onu vaatas mulle karmi näoga otsa ning küsis, et millal tagasi lendan. Ütlesin, et 14 oktoober. Sellepeale ta küsis, et okei mitu päeva sa siis Ecuadoris oled, sellepeale ma vastasin et ma ei tea nii palju kui on tänasest kuni 14nda oktoobrini. Siis ta muutis teemat ning vaatas tõsise näoga mu passi ja mõtles mis minusugusega peale hakata. Seejärel küsis ta uuesti, kui mitu päeva täpselt plaanin Ecuadoris olla ning ma vastasin samamoodi nagu enne, et 14ndal oktoobrini ning et tulin oma peikale külla.

Peika mainimise peale ta kohe leebus, küsis kas peika on Ecuadorist, mina noogutasin. Siis naeratas onu pisut ning pani mulle templi passi ning ütles buenas noches. Ma olin läbi saanud! Juhhei, nüüd oli aeg kõigi oma kodinatega oma peika üles leida rahvahulga seast ning saimegi minna kodu mängima.

Nii tore oli oma partnerit üle mitme kuu taaskord näha. Samuti ka veidi harjumatu, kuna olen pikalt üksi olnud ning üksi olemisega ka tegelikult harjunud. Aga nüüd see kõik on muutumas. Minust saab koduperenaine seniks, kuniks ma endale töö leian.

Aga see selleks, sõidsime koju ning kuna kell oli palju, siis oligi aeg koheselt pessu ja tuttu minna. Kuna mu kaaslane on meremees ning hetkel läbib koolis astmekõrgenduse koolitust (ma tõesti ei tea kuidas seda õigesti selgitatakse), siis ta on ligi 4 kuud laevalt maas ning see ongi meile hea võimalus kooselu proovida.

Ta peab hommikul kella 5 paiku juba ärkama ning lahkub kodunt vara ja tuleb tagasi ka päris hilja õhtul. Tuleb välja, et ta kursusel on pisikesed teised kursused sees. Nii nagu umbes meil on kui autojuhilube teha, siis peame ju eraldi esmaabi ja libedasõidu näiteks tegema. Nii ka temal ning mõni kursuse osa on intensiivsem kui teine. Mina jõudsin täpselt väga intensiivse kursuse osa aja..

Seega ma olin päris kurb, kui sain Ecuadori jõudes teada, et hommikul kell 6 mu kauaoodatud partner lahkub kodunt ning jõuab alles kella poole 11 ajal õhtul tagasi. 

Siin on nii ohtlik et üksi välja minna ning ma pean üksi terve päeva kodus passima. See tundus nagu õudusunenägu, kuna olin just tulnud Caminolt. Selline kontrast vabaduse ja mittevabaduse vahel.

Esimene päev Ecuadoris möödus mul pigem keerulisemalt, ma leinasin oma suurt reisi ning mõtlesin, et kas see kõik on ikka minu jaoks ning miks ma siin olen. Kas mul ei oleks olnud lihtsam mingi eesti mehega asja ajada.

Aga kõik mu muremõtted said pühitud kui peika koju jõudis, siis kõik loksus tagasi normaalsusesse ning ma olin nii õnnelik, et ma olin tulnud. Kuigi olin terve päeva üksi kodus veetnud, siis jõudsin ma lahti pakkida, pesu pesta, koristada ning head värsket toitu teha. Ühtlasi olin ma endiselt ajavahe töttu väga väsinud ning mul oligi rahuliku keskkonda vaja.

Peika jõudis koju juba siis kui mina magasin, ma ärkasin üles ning tegin talle õhtusöögi soojaks ning läksin tagasi tuttu. Ma ei ole selline koduperenaine varem olnud aga ausaltöeldes mulle täitsa meeldib (ma olen siin ainult 5 päeva selle teksti kirjutamise ajal olnud seega võibolla varsti ma enam sama emotsiooniga ei ole, aga eks näis).

Läksime tuttu ning hommikul kella 5.30 paiku äratus. Minul läks niigi uni see kell ära, aga samuti tahtsin üleval olla sellel ajal, kui peika ära läheb et talle toit kaasa anda ning uksel headaega öelda. Samuti mõtlesin, et kuna kell on nii varajane, siis äkki on mul ohutu väiksele jalutuskäigule minna kodutänavatele. Meie tänavad on siin väravatega piiratud ning meil on ka oma 'turvamees'. Seega iga suvaline inimene sisse ei saa. See ei tähenda et siiski oleks täiesti ohutu. Aga ohutum võibolla kui mujal. 

Seega panin juba eos spordiriided selga ning saatsin peika õue auto juurde. Samal ajal parasjagu sõitsid naabrinaised autoga mööda ning lehtivasid meile ja tervitasid. Fer (peika) küsis et hei kuhu te lähete. Naabrinaised vastasid et me lähme parki trenni tegema. Sellepeale Fer hüüdis, võtke Maarja ka kaasa. Nad olid väga hea meelega nõus ning ma jooksin kiirelt tuppa et spordijalanõud jalga panna.

Mul oli nii hea meel, ma saan värske õhu kätte end liigutama minna ning siit majast välja. Ja turvaliste inimestega. Seiklus algaab. Tõmbasin oma tossud ruttu jalga ning hüppasin majast välja naabrinaiste autosse. Lihtsalt teadmiseks et ma ei tundnud kumbagi naisterahvast enne ning see kõik oli väga mu mugavustsoonist väljas. Mul ei olnud õrna aimugi milline trenn või aktiivne liigutamine mind ees ootab. Tegelikult arvasin et lähme lihtsalt parki jalutama.

Parki jõudes oli see paksult rahvast täis ning igas nurgas käis erinev trenn. Pealaval oli muidugi tantsutrenn kus kell 6.30 hommikul vanaprouad salsat vihtusid. Vägev!

Meie läksime esialgu pargi üthe tühja nurka, panime sinna oma madratsid (tähendab, et minul ei olnud midagi kaasas ning naabrinaised panid sinna omad madratsid ja kotid). Nad ütlesid, et meie trenn hakkab varsti siin, aga meil on ligi 10 min aega ning läheks õige tantsiks niikaua.

Mulle sobis kõik. Olin veidi üllatunud, et nad siin Ecuadoris julgesid omad asjad lihtsalt kusagile pingile jätta. Mina oma koti igastahes võtsin tantsuplatsile kaasa, saagu mis saab. Tantsusammud olid ladina rütmidega ning väga mõnusad. See äratas keha kenasti üles ning sai soojaks. Mind tutvustati erinevatele mammidele ning need, kes oskasid mõni sõna inglise keelt, proovisid minuga inglise keeles rääkida.

Kui tants oli tantsitud, siis oli aeg minna oma pargi nurka enda trenni. Sinna oli kogunenud ligi 20 naisterahvast, kõik vanuses 40-60. Mõni võibolla ka 35, aga pigem vanemad. Taaskord mind tutvustati kõigile ning tegin kohustuslikud kallid ja põsemusid oma tulevaste trennikaaslastega.

Kõigil olid kaasas matid, hantlid, treeningkummid ja vesi. Minul ei olnud mittemidagi, aga sellest ei olnud üldse hullu. Ja kui aus olla, siis mul ei olnud aimugi mis trenn mind ees ootama hakkab, aga ma olin energiat täis. Need kes mind hästi tunnevad teavad, et ma armastan erinevaid trenne ja füüsilist aktiivsust.

Treener oli selline natuke trullakas aga väga saledate jalgadega mammi. Ma ei osanud midagi oodata sellest trennists. Võtsime kõik oma kohad sisse ning hakkasime treeneri järgi tegema. Kõigepealt oli soojendus, tavaline käeringid, puusaringid jne. Ei midagi rasket ja päris leebe. Muidugi kõik lobisesid omavahel ning see ei olnud nagu tavaline Eesti rühmatrenn kus kõik on vaikuses ja viisakalt treenerit jälgivad.

Ma juba mõtlesin, et see ongi väga lebo liikumisega trenn ning tore et proovisin aga järgmine kord ei tule siia lihtsalt leelotama. Aga peale soojendust pandi muusika käima ja oi kus treener ja mammid hakkasid kargama. See oli väga korralik kardio. Ma higistasin nii palju. Mu pulss oli laes ja tuju oli laes. See oli nii korralik trenn et anna olla. Ära hinda raamatut tema kaane järgi eksole. Mis siis, et treener ise kogukam oli, see ei tähendanud et ta ei jaksa väga korralikku trenni anda. 

Korraga keset trenni oli ühel naisel vaja salajuttu teisele rääkida ning kuna paar inimest kuulsid seda pealt, siis nad tahtsid ka osa saada. Seega umbes 10 naist korraga keset trenni läksid puu taha salajuttu vestma. Siis tulid tagasi ja jätkasid trenniga, see siin on üks telenovela.

Osad, kellel hantleid ei olnud, treenisid veepudelitega. Ühel tüdrukul olid veepudelid liivaga täidetud. Väga osavad ja leidlikud. Samuti oli enamikul treeninglint. Mulle andis treener lindi ja naabrinaine ühe 2 kilose hantli. Kui joogipausid olid, siis üks naine valas vett mulle oma joogitopsi korgi sisse. See kork oli päris suur, nagu pisike tass. Kõik hoolitsesid mu eest.

Ma olin kusagilt suvalises pargis suvaliste inimestega väga heas trennis ning nii lõbus oli. Elul on ikka seiklusi pakkuda. Mulle nii meeldivad sellised ootamatud olukorrad, ma kaifin neid. Tuleb olla avatud kõigele ning siis ka põnevad asjad juhtuvad.

Trenni lõpus oli üks seeria treeningmattidel ning üks naine kutsus mu oma matile. Seal oli meil väga kitsas aga saime siiski hakkama. Muidugi kommenteeriti ka mu jalgu, et need on nii ilusad ja vormis. Muidugi need on seda hetkel, sest et ma olen just tulnud pikalt seljakotimatkalt ning kõndinud iga päev väga pikalt, kui mu jalad ei oleks heas toonuses siis kas ma oleksin üldse caminol käinud. Ma ei tea kaua see kaunis vorm kestab, aga seni kuniks ma iga hommik pargis treenimas käin, võib loota et pikalt.

PS: see jutt käis mu jalgade kohta vaid, käed ja kõht on täitsa teine teema ja need vajavad veel korralikult treenimist :D

Trenni lõpus ütlesime hasta luego (näeme varsti) kõigile ning läksime naabrinaistega autosse. Ma arvasin, et sõidame tagasi koju. Aga tegelikult teatas üks naine, et tal on vaja riisi ostma minna ning et kas võiksime autoga väikse peatuse teepeal teha.

Minul isiklikult ei olnud kiiret kusagile seega väike peatus kõlas hästi. Aga sellest väiksest peatusest sai korralik hommikusöök kohvikus ning shoping kohalikul turul. Tulime kõik mitme kotitäie kohaliku kraamiga koju.

Kohvikus tellisime kohaliku hommikusöögi, mis on Bolon. See kujutab endast kõigepealt searasvas fritüüritud jahubanaani, siis see tambitakse püreeks, lisatakse sealiha ning juust ja vorbitakse palliks. Osad tellivad veel peale pooltoore praemuna, see on nagu 'kaste' sellele toidule.

See kõlab veidralt, aga tegelikult oli üli maitsev. Hommikusöögi ajal naabrinaised uurisid, et kuidas Feriga tutvusin ning et mis tööd ma varasemalt teinud olen.

Kui hommikusöök söödud, siis seadsime sammud 'kiirelt riisi ostma', aga tegelikult peatusime kohalikul turul. Mul oli kaasas vaid pangakaart, kui küsisin naabrinaistelt, et kas siin kaardiga saab maksta, siis nad puhkesid mõlemad naerma ning ütlesid, et võivad mulle laenata kui ma midagi soovin.

Kuna kõndisime mööda imeilusatest mahlastest arbuusidest, siis teatasin tagasihoidlikult, et ma tahaks arbuusi. Naabrinaised ütlesid et jah, lähme valime sulle hea arbuusi välja, aga proovi mitte rääkida, sest et muidu nad saavad aru et sa ei ole kohalik ning küsivad rohkem raha. Las meie räägime. 

Selge, ma ütlesin et ma proovin tasa olla ning lihtsalt kaasas. Aga asi lõppes ikka sellega et me kõik kolmekesi mulisesime ja karjusime üle teineteise (heas mõttes, siin on inimesed väga valjud ja temperamentsed, tihti karjumine ei tähenda midagi paha). 

Minu proov olla tasa katkestati juba alguses, kui naabrinaine valis mulle sobiva arbuusi välja ning karjus üle terve turu, et kas mulle meeldib see arbuus. Ma proovisin mitte vastat ning põidlaga näidata, et sobib, aga ta ei saanud aru ning karjus uuesti. Siis ma lihtsalt pidin rääkima hakkama.

Aga kuna mulle anti võlgu 10 dollarit, siis ma mõtlesin et ostan natuke rohkem asju. Lõpuks ostsin lisaks arbuusile sibulat, tomatit, avokaadot, maitsetaimi ja maracuya vilja. Kokku läks kogu see krempel vaid 4.96 dollarit.

Nii soodne ning hea värske kraam.

Peale seda läksime päriselt koju ning mul oli nii hea meel, et sain trenni teha, head hommikusööki ning pealekauba veel turult värsket kraami. Ma ei oleks osanud hommikul Feri autosse saates oodata, et minu päev niimodi läheb.

Elule hakkas taas mõte tulema ning naabrinaised teatasid, et nad käivad iga hommik pargis trennis ning et ma olen alati teretulnud koos nendega trenni. See tegi tuju nii heaks.

Kui ma olin tagasi koju jõudnud, siis ma jätkasin asjade lahti pakkimise ning pesu pesemisega. Aeg lendas kiiremini ning peagi jõudis ka mu kaaslane koju. Läksime varakult tuttu, et järgmine päev taaskord vara üles ärgata ning ma olin valmis uueks trenniks.

Ärkasime hommikul ning ma tegin meile hommikusöögi ning kiirustasin õigeks ajaks õue. Naabrinaine ütles, et iga päev kell 6.45 me lahkume, ole siis valmis. Trenn algab kell 7.00

Ma kiirustasin oma toiduga ning hüppasin majauksest täpselt kell 6.45 välja, aga kedagi ei olnud. Ootasin paar minutit, aga kedagi ei tulnud. Olin juba kurb, et kas mind on maha jäetud. Mu kaaslane sellepeale teatas, et kuna neil on koolis kursusega probleeme ning nad tahavad juhtkonnale sõnumit edasi anda, siis just sellel hommikul nad teevad kõik koos koolist poppi. Seega ta sai mu autoga trenni viia.

Ma lihtsalt tahtsin majast välja saada, et liikuda. Jõudsime parki ning seal olid ka naabrinaised ning vabandasid ja ütlesid, et tegelikult nad stardivad iga päev kell 06.30 ning ütlesid mulle vale kellaaja. Aga väga hea et ma siiski jõudsin.

Tervitasin kõik trennikaaslased ära ning seekord oli mul kaasas oma matt. Eks seda ka kohe pandi tähele ja kommenteeriti, et kui palju maksis ja kust ma selle ostnud olen. Sellepeale vastasin et see on mu peika oma ning see on meil kodus olemas. See omakorda avas uue jututeema, et mul on peika uuuuuuuuuuu, kes ta selline on ja kas kohalik. Õnneks ma ei jõudnud sellest pikemalt seletada kuna trenn algas täpselt.

Mul olid eelmisest trennist jalad ja terve keha väga kanged. Aga vot see trenn oli veel hullem. Jalad + kõhulihased (ma armastan jalgade treenimist ning kõige vähem meeldib mulle kõhulihaseid teha). Higistasime kõik korralikult ja tegime tublisti trenni kaasa. Mul oli nii hea meel, et eelmisel hommikul olin läbi naabrinaiste avastanud hommikuse trenni võimaluse. Muideks see trenn on iga päev 7x nädalas ning nädal maksab vaid 2 dollarit.

Peale trenni tuli mu kaaslane mulle autoga järgi ning võtsime ka naabrinaised peale, et nad koju viia. Nad olid parasjagu ilma autota tulnud. Sõitsime koju ning ma arvasin, et Fer läheb nüüd tagasi kooli. Aga hoopis ta küsis, et kas ma tahaksin temaga koos pangast läbi käia. Muidugi ma olin nõus.

Ükskõik mis tegevus majast väljas, ma olen nõus. Peaasi, et olen kellegagi koos ja et on turvaline. Pangas järjekorras istudes rääkisin Ferile oma camino seiklustest ning isiklikest taipamistest. Ma rääkisin seda hispaania keeles ning arvan et nii mõnigi teine inimene kuulas huviga pealt.

Peale pangas käiku käisime kiirelt poes ning ka telefonioperaatori poes, et mulle teha kohalik sim kaart, et saaksin väljaspool maja ka inimestega ühenduses olla.

Peale seda tulime koju ning tegin kiirelt lõunasöögi soojaks. Kuna ma olen parasjagu 'dieedil' (caminol sai meeletult palju õlle joodud ja saia söödud), siis on meie külmkapp täis salatit ja värsket kraami. Tegin suvikõrvitsapüreesupi soojaks ning kõrvale avokaado-munavõiga sepikuid. Väga mõnus kerge lõunasöök, ainult et paari tunni pärast oli kõht jälle tühi. Ju siis ei olnud piisavalt proteiini toidus, kuna olen aru saanud, et kui ei ole piisavalt proteiini ja rasva, siis ei püsi kõht väga kaua täis.

Fer oli tagasi kooli läinud ning teatas mulle, et õhtul tulevad meile külalised koos õhtusöögi ja tordiga. No palju õnne, nii palju siis sellest dieedi pidamisest. Aga hea meel oli kuulda, et tulevad külalised. Ma hakkasin kiiruga elamist koristama ning ootasin oma tühja kõhuga külaliste saabumist.

Kuna tegemist on Ecuadoriga, siis inimesed ei tule kohale tavaliselt kokkulepitud ajaks, tihti tunnike hiljem ja see on väga normaalne. Seega kella 6 asemel jõudsid meie külalised seekord kell 8 kohale. Ja hommikusöögi olin ma söönud kell 12. Kõht oli väääga tühi. 

Külalisteks olid Feri parima sõbra Viktori (keda mul ei ole õnnestunud näha veel kordagi) ema ning õde. Nad on nagu Feri perekond siin Guayaquilis. Kuna Feri pere elab Quitos ning on kaugel, siis nemad on teised kõige lähedasemad inimesed. Ma olen nendega varasemalt tutvunud ning saan hästi läbi. Nad tulid külla, et tähistada Viktori õe hilist sünnipäeva. Aga tegelikult oli neil veel lisaüllatus. Nad tahtsid tähistada ka minu hilist sünnipäeva ning nende kaasa võetud tordi peal oli kirjas ka minu nimi. 

Nii tore ja armas üllatus, istusime laua taha ja hakkasime sööma. Kuna mul oli pikk päev seljataga ning Viktori ema rääkis väga kiirelt ja tugeva aksendiga, siis ma ei saanud kohe üldse aru mitteühestki sõnast mis ta suust välja tuli. Mul läks ligi pool tundi, et temaga samale lainele saada. Mu aju lihtsalt lõpetas hispaania keeles funktsioneerimise selleks päevaks. 

Kui soolane söök oli söödud, siis lõikasime lahti koogi, puhusime ära küünlad ning tegime paar pilti. Siis sõime kooki, see oli imehea, shokoladikook. Aga me ju oleme dieedil seega küsisime väiksed tükikesed. Kook oli hiiglaslik, aga tuli välja et Viktori emal on veel teisigi sünnipäevalisi keda ta läheb tervitama ning tal oli tarvis selle koogiga veel pool küla läbi käia. Ma mõtlesin peas et jess, siis nad ei jäta seda kooki siia meile ja ei loo lisaahvatlusi. Aga ma eksisin rängalt. Viktori ema läks kööki, tõi ühe taldriku ning tuimalt lajatas väga suure osa koogist meile taldrikule. Kuigi ma olin just rääkinud, et me nüüd piirame pisut suhkru söömist ning üritame tervislikumalt süüa. 

Enne seda, kui külalised lahkusid, pesid nad kõik nõud ära. Ma ei jõudnud reageeridagi ning end ise nõusid pesema pressida. Ja kui aus olla siis ega ma tahtnudki, ma olin nii väsinud ning mul oli ammu ammu käes uneaeg. Teatasin naabrinaisele et järgmine hommik ma trenni ei tule, keha oli nii väsinud ning tahtsin oma une lõpuks täis saada.

Läksime tuttu ning hommikul ärkasin pisut hiljem, siis kui Fer oli juba kooli läinud. Aga kuna ta hilines pisut, siis ei lastud teda kohe uksest sisse.

Kuna ma tahtsin end siiski liigutada, läksin jalutasin meie naabruskonnas, mis on siis kinniste väravatega piiratud. Üks ring on 1 km ning minul oli plaanis vähemalt 3 kilomeetrit jalutada. Seega ma jalutasin ning mõistsin, et väga paljudel majadel on videokaamerad. Ühel majal suisa selline süsteem, et kui keegi mööda läheb siis mingi masin teeb piiksu.

Inimesed vaatasid mind väga veidralt nagu uustulnukat. Kui ma olin juba mitu korda neist mööda kõndinud, siis nad arvasid et ma olen varas. Üks naine hüüdis oma tütrele väga hirmunud häälega, et ta tuppa läheks kui ma lähenema hakkasin. Pole midagi parata, mina omakorda tõmbasin nokamütsi pähe ja panin päikseprillid ette, et ma tunduksin võimalikult vähe teistsugune, aga asi lõppes sellega, et inimesed pidasid mind vargaks või lapseröövliks.

Mul oli endal nii paha tunne ning mõtlesin, et kolmandat ringi ma ei jalutagi. Siis sain aru, et Ecuador kas neelab mu alla või ma neelan ise Ecuadori alla. Valisin selle viimase variandi ning läksin julgelt kolmandale tiirule. Inimestest möödudes jäin seisma, võtsin prillid peast, tutvustasin end (varinimega mida ma siin vöörastega kasutan) ning ütlesin, et olen uus ja elan siin, te hakkate mind iga päev nägema. Kõik leebusid selle peale ning soovisid mulle kena päeva. Nii ma sain rahulikult oma kolmanda tiirugi ära jalutatud.

Koju jõudes oli hea meel, et sain end liigutada. Kuna õhtul olid naabrinaised külla kutsutud, et kohvi juua ja tutvust teha. Siis pidin alustama küpsisetordi tegemisega, ma tahtsin et nad prooviksid ühte eestipärast kooki. Mu ühel sõbrannal oli ka samal ajal koristus pooleli, seega rääkisime telefonis pikalt.

Aga suureks üllatuseks tuli Fer koolist varem koju. Neil oli jälle mingi streik olnud ning nad otsustasid viimastesse tundidesse mitte minna.

Seega sõime koos lõunat ja valmistasime elutoa naabrite tulekuks valmis.

Kuna meil oli veel ligi pool tundi naabrinaiste jõudmiseks, siis viskasime korra voodisse pikali, aga peagi helises uksekell. Väga mitte traditsionaalselt otsustas üks naabrinaine varem kohale tulla. Aga tal oli ka põhjus, ta tahtis meile väga tarka elunõu anda.

Lasime ta uksest sisse ning ta tormas meie poole, võttis meil mõlemal käest kinni ning lajatas - istuge maha ja kuulake mind nüüd.

Ta andis meile väga põnevad elunõu suhete ja muude asjade osas ja ütles et me selle enda teada hoiaksime. Aga siiski mainin siin, et üks tema nõuandeid mulle oli, et kui sa oled oma mehe valinud ning temas kindel, siis usalda teda alati, ära kunagi kahtle temas. 

See oli nii veider kuna paar päeva tagasi oli lennuksid üks teine daam mulle just täpselt vastupidist elunõu andnud. Eks ma nüüd saangi ise valida mida ma usun ja mitte usun, aga põnev see eluke siin Ecuadoris on.

Varsti saabusid ka ülejäänud naabrinaised ning nad tegid mulle väikse kingituse. Uue roosa rahakoti, see oli neist väga armas. Mul oli just rahakotti vaja. Külalisi tuli kokku 6. Kahte ma neist juba tundsin kuna käime hommikuti koos trennis. Ülejäänud olid uued näod, aga ka siiski väga toredad inimesed.

Istusime maha, ma keetsin vett, et teed ja kohvi pakkuda. Tõin ka suure uhkusega oma küpsisetordi välja. Tõstsime koogi kõigile taldrikute peale välja ning mina ootasin huviga kohalike tagasisidet oma kaua tehtud kaunikesele. Minule suureks üllatuseks hakkasid nad küpsisetorti sööma laual olevate krõpsudega. Kasutasid krõpsu nagu lusikat, kuigi lusikad ma olin ju kõigile andnud. Appi mis siin toimub!? Ma ei ole sellist asja varem näinud.

Kes sööb kooki kõrpsudega??? Juustukrõpsud... Aga oi kuidas neile maitses ja nad kiitsid kooki terve õhtu. Mina olin lihtsalt rabatud sellisest veidrast kombost, aga eks elu üllatab. Seda ma tean, et kohalikele meeldib soolast ja magusat segada. Näiteks kui kunagi turult tellisin juustuga empanada (nagu juustu tseburekk meiekeeli), siis küsisi mult, et kas soovin suhkrut ka sellele peale. Ma kohkusin ning küsisin, et see on ju soolane söök kas seda süüakse suhkruga. Sellepeale mulle vastati, et jah kohalikele maitseb nii. Ma siis lasin ka enda juustupirukale suhkrut peale raputada ja tõesti oli maitsev. Veider, aga maitsev.

Külalistega jutustasime maast ja ilmast, aga kuna vanusevahe on meil väga suur ning 5 naist neist on lesed, siis oli ühiseid teemasid keeruline leida. Aga vähemalt on kohalikega tutvust tehtud ning see on kõige tähtsam.

Nemad lahkudes enda järelt nõusid ära ei pestnud. Aga ei ole hullu, pesin need ise ära ning siis läksin kiiruga magama, kuna järgmine hommik oli plaanis vara ärgata, peikale ja endale korralik hommikusöök vaaritada ning siis trenni minna.

Fer oli üleval kella neljani öösel oma koolitöid tehes, lõpuks sai ta magada vaid 1.5h. Mul oli nii kahju, sest et see mis neid seal koolis toimub on tõesti ebainimlik. Euroopas oleks selline asi juba ammu kusagile edasi kaevatud, aga kuna tegemis on Lõuna-Ameerikaga, siis siin kedai ei huvita ning asjad on teisiti.

Hommikul ärkasin üles, tegin mõnusa hommikusöögi ning läksin koos naabritega parki trenni. Selle päeva trenniks oli kardio ning ei matti ega hantleid ei läinud vaja. Selline korralik aeroobne kargamine. Mulle taaskord väga meeldis. 

Peale trenni tuli välja, et terve trennigrupp käib nädalas 2 korda koos hommikust söömas ning täna oli üks nendest päevadest. Hüppasime mitmekesi autosse ja sõitsime kohvikusse, et ikka seda sama vana head boloni süüa. See oli imemaitsev ning peale hommikusööki tulime otse koju tagasi.

Mina istusin läpaka taha, et lõpuks oma Ecuadori seiklusi kirja panna. See kõik võtab nii palju aega kuna ma ei oska oma toimetusi lühidalt kirjeldada. Aga siin ma olen ja omadega järje peal. Täna on mu viies päev Ecuadoris ning elu on lill. Nüüd lähengi jalutama ning teen ekraanist väikse silmapausi ning siis jätkan Madeira seikluste kirjutamisega. 

Kõike head! :)

---------------------------------------

Matk 14 September 2024

Tere taas, mõtlesin et panen kõik tähtsad sünmused nüüd kiiremini kirja, siis ei lähe nii palju meelest ära. 

Fer tahtis jubedalt nädalavahetusel telkima ja matkama minna, aga kuna ma nägin kui väsinud ta koolist ja kõigest sellest stressist oli, siis ma keeldusin kategooriliselt. Ütlesin, et on vaja see nädalavahetus puhata ning alles siis kui tunned end paremini, saame mõelda matkamise peale.

Muidugi seda öeldes tilkus mul süda verd, kuna ma armastan matkamist ja telkimine kaa meeldib. Ja see koht kuhu Fer minna tahtis oli väga ilus ja kutsuv. Aga siiski pidi kusagilt piiri tõmbama ning tähtis on ka puhata.

Reede õhtul juba teatasin peikale, et võtame rahulikult, täna varakult magama et sa saaksid lõpuks puhata. Sellepeale ta nõustus ning mainis, et me ei pea minema suurele matkale ning ta mõistab, aga et üks grupp aktiivseid inimesi, kellega ta hiljuti tutvus lähevad umbes tunnikese kaugusele meie linnast ühele jalutuskäigule metsa, see on väga lihtne rada ning kõigest 1.4 km pikk, aga kaunid vaated, palun lähme. Veel mainis ta, et ta saabki puhata ja rahuneda loodusega kontaktis olles. 

Selline mõte mulle veel sobis, kuna tegelikult tahtsin ka mina saada linnast välja loodusesse. Ma olin nõus ning ütlesin, et siis peame ruttu asjad valmis pakkima ja tuttu minema, kuna äratus oli meil kell 5.30 hommikul (nii palju siis välja puhkamisest).

Käisime veel kiirelt bensiinijaamas tankimas ning Fer ostis mulle lilli. :)

Hommikul ärkasime vara, sõime korraliku ja tervisliku hommikusöögi ning panime end valmis. Ilmselgelt jõudsime me kõige hiljem kohale kuna oleme suured uimerdised, aga meie kamp ootas meid kenasti ära. Kõigepealt saime linnast pisut väljas asuvas bensiinijaamas kõik kokku, Fer tutvustas mind ning siis jätkasime sõitu metsa poole.

Teepeal oli politseikontroll ning mina olin parasjagu roolis. Mul olid kõik vajalikud paberid olemas ja korras. Kaasas oli mul oma juhiluba, rahvusvaheline juhiluba ning ID kaart. Esimesest politseikontrollist sain ma läbi kiirelt vaid rahvusvahelist juhiluba näidates. Teises kontrollis aga nii libedalt ei läinud.

Nimelt on mu rahvusvahelise juhiloa peal kirjas mu passiandmed, aga kaasas oli mul vaid ID kaart. Ma ei tulnud selle pealegi. Ma ei taha ka absoluutselt kõiki oma dokumente pidevalt kaasas tassida, kuna kui mu pass (mu kõige suurem vara) ära varastatakse, siis siin riigis puudub Eesti saatkond ning mul oleks väga keeruline tagasi oma kodumaale (või ükskõik kuhu) saada.

Politsei aga nõudis passi ning tahtis juba hakata mult raha välja kasseerima. Mitte mingit legaalset trahvi, vaid ikka lihtsalt pistist tahtsid. Sellepeale ütles Fer, et vahetame kohad ning tema sõidab. Politseile see variant sobis, aga raha tahtsid nad minult ikkagi. 

Fer ei olnud nõus ning ronis autost välja politseihärradega rääkima. Ma ei tea millest nad täpsemalt rääkisid, aga paari minuti pärast nägin neid väga sõbralikult rääkimas ja teineteise kätt surumas. Fer tuli naeratusega autosse tagasi ning ütles et sõidame.

Küsisin, et mis nipiga ta meid 'trahvist' välja rääkis. Ta ütles, et näitas vaid oma meremehe passi ning kuna ta on laevas ohvitser, siis ta lubati kohe kenasti läbi. Tore, kui ametikoht eeliseid toob. Mina ikka veel jorisesin pisut kuna mulle ei meeldi pistise maksmine. Ma olen nõus et tegin vea ning vajadusel võin trahvi maksta, aga ainult siis kui kõik on legaalne, miks ma peaksin raha kellelegi otse taskusse maksma.

Sõitsime edasi ning jõudsime oma matka alguspunkti. Kuna tegemist oli rahvuspargiga, siis meid üksi uitama ei lubatud ning pidime oma andmed kirja panema ning giidile maksma. Seda me teadsime juba enne ning olime valmistunud. Kokku oli meid 7 matkahuvilist.

Kohe autost välja astudes ründas meid sääskede parv, ma arvasin et Eestis on agressiivsed sääsed, aga seal metsas olid palju palju hullemad. Õnneks meil oli küll sääsetõrje vahend kaasas, aga ega see meid täiest ei päästnud, pidime umbes iga 5 minuti tagant seda endale uuesti peale panema ning sääsed ikka sõid meid. Mind küll pisut vähem, aga vaene Fer sai ikka korralikult hammustada, nii kätelt kui ka näost.

Kuna meil oli giid, siis saime korralikult informatsiooni kohaliku taimestiku ja loomade kohta. Metsa nägime kahte oravat, kolme ahvi ning ühte öökulli. Keegi neist inimesi ei kartnud kuna inimesed ei ole neile seal halba teinud ning neil ei ole põhjust.

Giid mainis, et väga ebatavaline on nii palju ahve näha ning et me olime väga õnnelikud. Tegelikult see oli tõesti korralik hulk loomi 1.4 kilomeetrise ringi ajal näha. Lihtsalt sääsed võtsid kõik tähelepanu endale ning päris keeruline oli keskenduda ja nautida, kui koguaeg pidid kätega vehkima.

Kuna ma olin valmistunud vaid väikseks jalutuskäiguks, siis ma ei pannud selga ega võtnud kaasa oma täielikku matkavarustust. Tulin kohale tavalistes jooksutossudes. See oli suur suur viga, aga sellest räägin varsti peagi.

Peale tuuri teatas üks matkalistest, et ta valmistas meile kõigile kaasa võileibasid. Ta nimi on Armando ning tal on kodus rase naine (see on kõik mis ma temast tean, aajaa IT valdkonnas töötab kaa). Ta tõmbas karbi võikudega kotist välja ning pakkus meile kõigile. See oli temast nii armas, tahaks ju midagi vastu pakkuda aga ei olnud valmis selliseks asjaks.

Teisest küljest Fer on alati kõigeks valmis. Tihti mind häirib, et ta alati pakib nii palju asju kaasa ning on nagu tigu kes oma seljakotis tervet oma kodu kaasas kannab. Aga on ka olukordi, kus see ennast ära tasub. Fer oli võtnud väikse külmikuga kaasa kõigile matkalistele õlle ja coca-colat. Siis oli mul hea meel jällegist et ta alati nii palju asju kaasa võtab.

Sõime võileiba ja jõime õlle kella 10-11 ajal hommikul. Peale toidupausi teatas üks tüdruk nimega Silvia (36 aastane üksikema aga väga suur matkahuviline ja põhiline asjade korraldaja), et umbes tunni kaugusel on looduslikud kuumaveeallikad ning sinna ümber on ehitatud suplemiseks kohad. Sissepääs on 2 dollarit ning meil on aega, võiks sinna minna.

Me kõik olime nõus ning seadsime autole hääled sisse ja sõitsime järgmisesse sihtkohta. Kohale jõudes sõime taaskord uuesti, aga seekord juba lõunat. Osad tellisid kala ning ülejäänud 'chuleta' ehk mingisugune filee, aga mis filee seda keegi mulle ei maininud. Ma lihtsalt teadsin, et see ei ole kala ning tellisin selle endale. Tegemist oli siis seafileega. Taldik nägi välja selline, et üks supilusikatäis salatit, 2 plõnni praetud jahubanaani. Teise taldriku peal oli pool talrikut riisi ja ülejäänud pool taldrikutäit ube koos kastmega. Selle nimi on menestra (oad + pruunikas kaste). Riis ja menestra käib siin iga toidu juurde nagu meil sool ja pipar. Tihti on veel lisaks kartuleid või makarone. Eestis on reeglina siiski üks süsivesik taldrikul, aga siin on alati riis ja oad ning siis võibolla midagi veel juures.

Ports oli väga suur seega nihverdasin oma riisi ja oad Ferile. Tema kala tegemine võttis ligi pool tundi seega ta oli väga näljane. Siin üleüldse ei tooda toite samal ajal lauda, vaid siis kui midagi valims saab ning jooksvalt. Kunagi ei tea, millal on sinu käes järg.

Peale söömist teatas meie elutark Silvia, et enne ujumist võiks veidike jalutada ning toitu seedida, ei ole hea täiskõhuga otse vette hüpata. Me olime igati nõus. Ta teadis, et termide juures on ka üks pisike matkarada ning sinna pääseb vaid giidiga, kuna matkarada tegelikult ei eksisteeri ning giid tunneb metsa ja teab läbi millise võsa meid juhatada.

Silvia läks piletimüüa juurde ning palus kohalikule giidile helistada. Selleks oli üks noor kutt kes nägi välja umbes 16 aastane. Tuuri hind oli 1.5 dollarit inimene ning ma ei teadnud milleks end valmis panna kuna pidime taaskord lihtsalt väiksele jalutuskäigule minema.

Giid jõudis kohale, hakkasime metsa poole sammuma. Giid oli väga vaikne ning väga mingit informatsiooni ei andnudki, ainult et olge ettevaatlikud madude ja ämblikega. Okei, milliste madude ja ämblikega???? Ma ju ei tea sellest loodusest midagi, aga seiklushimu aina kasvas.

Jõudsime metsa sisse ning seal olid mingid kokkuvarisenud kivid kuhu alla olid tekkinud kaljud ja käigud. Ja tegemist ei olnud mingi tähistatud metsa/matkarajaga, me ronisime lihtsalt kusagilt suvalisest pisikesest august kivide alla (jumal tänatud, et mul oli pealamp kogemata kaasa pakitud). Ja siis giid näitas näpuga millisest august välja ronime. Mu klaustrofoobia sai uue tähenduse aga seal ei olnud aega põnnama lüüa.

Maapind oli märg ning muda libises nagu savi. Väga väga libe oli ning minu jooksutossudega veel eriti. Ma olin nagu lihtsalt jääpinnal ning me olime mägisel alal. Osad oksad ei kandnud ning ma kukkusin tihti pikali. Tegelikult me kõik olime matka lõpuks pealaest jalatallani mudaga kaetud, seal lihtsalt muudmoodi ei saanud.

Kukkusin paar korda ka kivide peal ning põlved olid marraskil ning veidike verd voolas. Aga need ongi sõjahaavad ning kuna adrenaliin oli laes, siis ma ei tundnud mingit valu. Tihti pidime kätega end kusagilt august üles tõmbama. Ja kui laskumised olid, siis ma lihtsalt käisin kükakil käed maas, sest et kui kukun siis ei ole väga valus. Üks kutt oli teksades kohale tulnud ning ka tema vist kahetses oma matkavarustuse valikut nagu minagi.

See matk oli ütlemata tore, ohtlik ja põnev. Ma nautisin iga hetke sellest. Me kõik tundsime end nagu kangelased kui lõpuks metsas välja saime ning ronisime otse mudaste jalanõude ning riietega jõkke. Jalanõud olid niigi märjad ja mudased, keegi isegi ei viitsinud neid enam jalast ära võtta.

Siinkohal tuletan meelde, et selline ekstreemne sigalahe ja palju pikem tuur maksis vaid 1.5 dollarit inimene ning eelmine tuur oli väga kallis ja palju lühem. See koht, kus looduslikud termid olid, oli ka uus seega see ei olnud üldse populaarne veel ega ka turistikas.

Tore on käia kohtades, kus ei ole horde inimesi. Vähem ärevust ning rohkem nautimist.

Õhtul peale ujumist käisime ka ühes kohalikus söögikohas kakaojogurtit mekkimas. See oli imehea... Tahaks veel ja veel aga söögikoht on meie kodunt kaugel. Toidust jäi väga hea mälestus.

Koju jõudes olime väga väsinud. Käisime pesus ning läksime koheselt tuttu. Fer veel pesi meie riideid aga mina juba pöönasin magusat und. Vahepeal ärkasin üles ning määrisin sääsehammustuse kreemi pea tervele Feri kehale kuna ta vaeseke oli lihtsalt nii ära söödud sääskede poolt.

Siis magasin edasi kuni järgmise päevani ehk pühapäevani. Pühapäeval me käisime jõe ääres restoranis kohtingul ning jõime sangriat ja tähistasime koosolemist. Peale seda tegime väikse jalutuskäigu ning tulime koju.

Esmaspäeval läks Fer tagasi kooli hommikul ning mina koos naabrinaistega hommikul trenni. Rutiin jätkub.

Kõike head! :)

Maarja

-----------------------------------------------------------------------------------------

Esmaspäeva keskpäeval teatas Fer mulle, et tema parim sõber Viktor kutsus meid endale külla õhtusöögile. Lõpuks on mul võimalus ära näha kauaoodatud Viktor. Ma olen ta emaga kohtunud (väga vinge ja energiline naine) ning samuti ta õega (ma arvan et ta on depressioonis parasjagu kahjuks).

Viktori ema Jenny tuli ja korjas meid õhtul peale Feri kooli autoga peale. Enne ta tormas tuppa sisse kimbu lilledega ning teatas, et need on mulle kingiks kuna ma olen talle nagu teine tütar. Meeletult armas, Eestis naised teineteisele väga lilli ei kingi, aga siin vist ei ole see eriline tabu. Minul oli igastahes hea meel.

Ma olin ka terve maja (väljaarvatud 2 tuba mis on nö kolitubadeks muutunud) suutnud ära koristada, seega head värsked lilled lauale oli väga ilus žest. Mainisime talle kiirelt, et meil pesumasin natuke jumpsib (tegelikult väga palju) ning et mõtleme uue masina ostmist. Sellepeale Jenny teatas, et ei ole vaja uut kohe osta tal on keegi tuttav kes oskab korda teha.

Seejärel ilma sõnagi lausumata läks ta pesuruumi läbi selle toa mis mul ei olnud parasjagu koristatud ning mul oli nii piinlik. Ma ei olnud valmis et keegi sinna satub (nüüd on see tuba juba korras aga ma lihtsalt ei jõudnud sellel päeval sellega tegeleda). Tahtsin pisut jonnida et keegi tuleb lihtsalt külla (jah lilledega ja väga armas), aga siis marsib lihtsalt pesuruumi sisse. Ma ei tahtnud, et ta näeks neid kuhjasid Feri kokku kogutud kraami hunnikutest mida ma veel lammutama pean hakama.

Igastahes, see selleks. Hüppasime autosse ning seadsime suuna Viktori ridaelamuboksi poole. Viktor elab koos naisega, kellel on 4 last. Viktor ei ole ühegi lapse isa, aga on vist kasuisaks nendele lastele. Viktori tüdruksõber on üles kasvanud väga rikaste vanematega ning harjunud, et tal on teenijad ja teenijannad siin ja seal. Ta tüdruksõbra vanematel oli põllutööde firma, aga see läks pankrotti ning tüdruku vanemad surid ära. See jättis Viktori tüdruksõbra korraga suurtesse võlgadesse.

Aga Viktor hea südamega poiss aitab teda hädast välja, ajades paberimajandust advokaatidega ning müües maha traktoreid ja muud vara võlgade katteks.

See siiski ei muuda fakti, et ta tüdruksõber on harjunud luksusliku eluga ning ootab seda enda praeguselt partnerilt samuti. Seega oli minule suureks kultuurishokiks näha nende tavalises (Eesti mõistes tavalises, Ecuadori mõistes väga luksuslikus) kitsas ridaelamuboksis teenijannat. Küsisin, et mis kellani tal tööpäev on ning sellepeale mulle vastati, et ta elab seal koos nendega ja aitab lastega toimetada.

Mõtlesin kohe, et nii väikses elamises, kus tal on ruumi üldse olla, trepi all nagu Harry Potter? Aga kui asja lähemalt uurisin, siis sain teada, et tal on oma tuba täitsa. Need ridaelamuboksid on ehitatud juba sellise kujundusega, et oleks tuba teenijannale, kes perega sama katuse all elab.

Nii harjumatu, kui õhtusöök oli söödud siis ma tahtsin aidata nõud kokku korjata ning neid kööki minna pesema. Sellepeale mulle öeldi, et mis sa siin rapsid istu maha. Ja kutsuti teenijanna (Andrea) nõusid kokku koristama. 

Veelkord - nii harjumatu minu jaoks. Mulle ei mahtunud see pähe. Siis sain teada, et kui Fer oli väike, siis nende perel oli kaa teenijanna/lastehoidja. Feri peres oli samuti 4 last (mu peikal on 3 õde ning ta on ainus poeg). 

Viktor ise oli väga tore, sõbralik ja haritud kutt. Väljanägemisel ei olnud kaa probleemi. Täitsa nägus teine. Aga kuna ta ise paraku lapsi ei saa, siis ta on valinud endale sellised üksikemadest tüdruksõbrad. Nemad on aga paraku tema heatahtlikust palju ära kasutanud, just nimelt raha eesmärgil. See ei ole tal esimene tüdruksõber, kellel lapsed. 

Tegelikult juba mõnda aega siin elades, olen kuulnud ka teisi lugusid, kuidas naised väga jõhkralt mehi ära kasutavad rahaliselt ja tõmbavad naha üle kõrvade. Üks päev arutasime Feriga seda teemat ning ta ütles, et kõik tuleb kodusest kasvatusest. Tihti lasevad osade laste (siinkohal räägin täpsemalt tütardest) isad jalga ning seejärel ema kasvatab üksi oma lapsi selle teadmisega, et mehed ongi pahad ja halvad ning ei vääri midagi. Nendega võib mängida ja lollitada. ''Mind on kunagi üksi jäätud ning kõik mehed on halvad''.

Selline mentaliteet aga parasjagu kandub lastele ja eelkõige tütardele edasi ning edaspidises elus ongi nad paraku tihti samasuguse suhtumisega nagu nende ema neid on kasvatanud. Tervislike peremudeleid olen ma siin vähe näinud, aga ma tean mõnda kes ikka eksisteerivad.

Igastahes oli Viktor väga tore ja ta tüdruksõber selline keskmisest tore. Ei midagi erilist, vist võltsrinnad ning valget saia ta ei söönud. Siin on väga paljud naised opereeritud. Kas nende rinnad, tagumik või nina. Seega see on täitsa tavaline nähtus. Süstitud huuli ma eriti tähele ei ole pannud ning iluoperatsioonid on pigem kenasti välja tulnud. On küll võlts kehaosad, aga ei ütleks et silma häirivad või koledad. Eestis näeb vahel ikka väga korralikult ära süstitud huultega neidusid ning see ajab täitsa hirmu peale.

Õhtusöögiks olid erinevad lihad ning toit oli väga maitsev. Kui söödud oli, siis peagi seadsime suuna tagasi kodupoole. Kõik olime väsinud. Minul on ju nüüd uus rutiin iga päev kell 5.30 äratus. Teha korralik ja tervislik hommikusöök ning seejärel naabrinaistega trenni minna.

Jõudsime koju tagasi ning sättisime tuttu.

Kuidas minust korraks treener sai

Järgmisel hommikul läksin koos naabrinaistega parki trenni, aga keda ei olnud oli treener. Kõik muud asjapulgad olid kohal, sealhulgas treeneri abikaasa ning nende koer. Treeneri abikaasa tõi meile kõlari ning ütles, et Margot (treener) on täna arstil. Tehke ise trenni, näe siin on teile kõlar. Võtke.

Sellepeale läks lahti üks suur mokalaat ning meie grupi kõige kogukam naine otsustas treeneri ameti vapralt üle võtta. Asi oli aga selles, et ta väga ei jaksanud liigutusi kaasa teha ning tal said ideed kiirelt otsa.

Seejärel võttis üle üks teine naine, samuti ähkis ja puhkis nii kuis suutis. Temal tuli päris hästi see välja ning ta andis treeneri möödu välja küll. Aga ka temal said ideed otsa, osad trennilised olid juba selleks ajaks lahkunud, kuna neile ei meeldinud selline segadus ja pausi harjutuste vahel.

Minul oli aga päris mitu ideed millist harjutust võiks järgmiseks teha. Seega jooksin kiirelt esiritta 'treenerite' juurde ning teatasin neile oma ideedest. Neile kõik sobis ning mind ei lubatudki enam tagasi omale kohale. Pandi samuti esiritta ning korraga olin mina mõneks ajaks treener.

Alguses oli päris hirmus ja ma läksin näost punaseks. Ma olin ainult teist nädalat seal pargitrennis käinud ning juba juhatasin vägesid. Aga lõpuks, kui hakkasime mati peal harjutusi tegema, siis õnnestus mul tagasi oma kohale end nihverdada. Oeh seda elukest.

Saime lõpuks tunni ära korraldatud ilma treenerita. Palju korralagedust ja mula, aga jalad olid järgmine päev siiski valusad.

Päev Senjora Jennyga

Hommikul teatas Fer mulle, et tal on läpakas katki ning tal on seda kiirelt korda vaja koolitööde tegemiseks. Ta ise oli kooli juba läinud ning jättis arvuti koju. Ta palus mul otsida keegi, kes ta läpaka korda teeks. Küsis, kas võiksin Viktori emalt ehk Senjora Jennylt uurida.

Mina ise olin trennist tulnud ning pisut koristanud. Kirjutasin Jennyle, et kas ta tunneb mõnda mehhaanikut ning, et kas oleks võimalik kontakti saada. Jenny vastas mulle kibekiirelt, et tal on kontakt olemas ning helistab koheselt oma sõbrale.

Paar minutit hiljem helistas Jenny mulle juba tagasi, et anda teada, et mehhaanik on leitud ning täna saame juba minna arvutit näitama. Ta ütles, et on autopesulas, aga peale seda käib kodunt läbi ning siis saab mulle ja arvutile järele tulla.

Vahepeal suutsin ma Feri läpaka ise korda teha. Nimelt ta klassivend proovis mingied kõrvaklappe ühendada ning seepeale viskas läpakas sussid püsti ja ei läinud enam uuesti käima. Mul on endal sama juhtunud üleelmisest töökohas ning siis vaid aitas mitmeid kordi süütenupu vajutamine. Ja palju kannatust. Aga Feri arvuti sain ma korda ilma mehhaanikuta.

Helistasin Jennyle tagasi, et teada anda, et nüüd on läpakas korras ning kõik on okei ja vabandasin et teda ilma asjata tülitasin. Ta ütles, et ei ole probleemi ning tühistab mehhaanikuga kohtumise. Aga samuti ta mainis, et ta on täna tegus autoga meie linnaosas ning kui tahan majast välja saada, siis võin temaga koos toimetusi teha.

See plaan mulle sobis, kuna ma just hakkasin tundma, et lähen siin nelja seina vahel vaikselt hulluks. Päeva tipphetked on pargitrenn ning õhtul hilja kui Fer koju jõuab ning me võibolla 2 tundi jõuame koos olla enne magama minemis. Nädalavahetustel oleme tavaliselt teiste inimestega või oma matkagrupiga, seega kahekesi meil väga aega ei olegi. Aga see selleks, Jennyga oli võimalus turvaliselt kodunt välja saada. Ma tundsin end nagu Bella, keda viiakse ja tuuakse ühest kohast teise.

Jenny jõudis umbes kahe tunni pärast maja ette ning ma läksin välja ja hüppasin autosse. Kuna ta on väga jutukas naine, siis ta hakkas kohe rääkima. Ma ei tea kuidas tal jaks otsa ei saa, aga ta võiks lihtsalt tunde järjest rääkida väga kiirelt. Ma tihti ei saa aru, mida ta üldse ütleb. Vahepeal noogutan kaasa, aga vahepeal kui päriselt tahan aru saada, siis küsin üle.

Esimene ülesanne oli minna ostukeskusesse, sularaha välja võtta ning siis minna kusagile putkasse Jenny nõbu trahve maksma. Jenny nõbu ise oli tööl, aga keegi pidi aitama trahvid ära maksta. Sularaha Jennyl ei õnnestunud välja võtta kuna Nõbu oli unustanud selle teha. Seega läks Jenny oma olemasoleva sularahaga ostukeskuse kioskisse trahve maksma. Ta küsis, et kui tal puudu jääb siis kas saaksin talle laenata. Ütlesin, et mul on 10 dollarit, aga kui on tarvis siis muidugi saan anda.

Õnneks ei läinud minu raha tarvis ning Jenny nõbu lubas ülekande mõnel muul ajal teha. Kas ta selle ka päriselt tegi, seda ei tea. Aga Ülesanne üks oli täidetud. Jenny pakkus välja, et kell on 12:30 võiksime äkki midagi süüa ning hiljem lõunat sööma minna.

Ma ei tahtnud toidukordasid poolitada ning ütlesin, et ei ole väga näljane ning sööks lõuna ajal korraliku söögikorra. Ta oli nõus. Ütles, et sellisel juhul umbes kahe tunni pärast saame süüa. Mulle see sobis, kuna ma ei olnud väga näljane veel tollel hetkel.

Järgmiseks ülesandeks oli minna Jenny hea sõbra venna matustele ja seal missal osaleda. Jenny ei tundnud seda venda, aga kuna tegemist oli ta hea sõbraga, siis lihtsalt viisakuse pärast tuli kohale minna. Mina olin jällegist elevil, et sain näha kuidas kohalik matus käib.

Ecuadoris on surnuaiad teistmoodi, inimesi enam ei maeta maha kuna ruum on otsas. On ehitatud hiiglaslikud seinad ning nende sees on omakorda kastid. Igal inimesel oma kast, nii ma olen aru saanud. Hispaanias ja Itaalias on ka sarnase süsteemiga surnuaiad.

Jõudsime surnuaeda. See oli väga uhke ja hiiglaslik kompleks. Ma ei ole elusees nii suurt surnuada näinud. Need seinad ja korrused olid hiiglaslikud ning neid ehitati aina juurde. Eespool oli suur maja, kus olid kolme korruse peale missade ruumid. Nagu üks suur suur tavandimaja aga mitmekordne. Alumisel korrusel oli valvelaud ja infopunkt. Samuti ka üks kohvik.

Meie läksime kolmandale korrusele nimega Fe (usk eesti keeles). Leidsime õige ruumi ning astusime sisse. Surusime kätt lahkunu lähedastel ja avaldasime kaastunnet. Ilmselgelt ma ei tundnud seal kedagi. Jenny ütles, et ka tema ei tunne kedagi peale oma sõbra. Ta sõber tuli istus meie juurde ning nad rääkisid juttu.

Eespool kirstu juures olid vist lapselapsed ma usun, noored täiskasvanud ning nutsid kirstu ääres. Nad olid üleni mustas riides ning käisid kordamööda nutmas. Aga peale nutmist istusid tagasi oma pere juurde ning jutustasid edasi näod naerul. Kõik emotsioonid korraga.

Ruum hakkas rahvaga täituma, missa pidi kell 13 algama, me jõudsime kell 13.15 ning Jenny ütles, et jõudsime väga heal ajal. Reaalsus oli see, et pidime tunnikese niisama istuma, et kõik inimesed kohale jõuaksid ning et siis missa pihta hakkaks.

Jenny on väga usklik ning missa ajal luges ja väga ilmekalt ja tublisti kõik palved kõva häälega kaasa. Samuti oskas ta ka kõiki laule peast. Teised inimesed saalis nii hästi ei osanud. Mina kaasa ei palvetanud, soovisin lahkunule oma mõtteis rahu ja häid soove, aga usklik ma ei ole.

Põhjus, miks inimene ära suri oli kummaline. Tal oli diabeet ning tänud sellele ta hakkas kaotama oma silmanägemist. Ta soovis silmaoperatsiooni teha, et nägemine korda saada. Arstid ütlesid talle, et ta süda ei pea vastu ning et ta on liiga nõrk. On väga palju ohte, et ta ei ela seda operatsiooni üle ning nad ei soovitanud riskida. Aga patsient siiski oli väga kõikumatu ning nõudis operatsiooni. Ja operatsiooni ajal ta surigi...

Missa oli põnev, Ecuadori preestrid on teistmoodi kui Caminol nähtud preestrid. Ilmekam ja lõbusam. Või lihtsalt meile sattus selline. 

Jenny aina korrutas, et me tulime väga korraks ning kohe kohe hakkame liikuma. Kõht oli juba päris tühi, kuna viimane söök mis ma olin söönud oli kell 5.50 hommikul enne trenni ning kell oli juba 15.00. Ma olin ligi 9h söömata. Peale missat hakkas keegi teine onu mustas särgis vägesid juhtima ja jutustama lahkunust. Tema taustal oli ka käimas powerpoing lahkunu piltidega.

Aeg aina tiksus ja tiksus aga matus ei hakanud läbi saama. Jenny tahtis oodata selle hetkeni, kui kirstu hakatakse viima 'hauaplatsile'. Inimesed lihtsalt istusid ruumis ning keegi ei liikunud. Jennyl oli kaa kõht väga tühi ning ta tegi ettepaneku alla kohvikusse sööma minna. Ma olin nõus, tellisime spinatipirukad ja mina võtsin kummeli tee ning tema rohelise tee.

Peale piruka söömist läksime tagasi matuseruumi. Inimesed endiselt istusid ühe koha peal ning keegi ei liikunud. Korraga hakati lahkunule muusikat mängima. Jennyle see üldse ei meeldinud, ta arvas, et see on aja raiskamine ning lahkunu ju ei kuule seda muusikat.

Sellegipoolest istusime väga viisakalt edasi kuniks olime juba kokku üle 3 tunni istunud. Siis ma teatasin, et pean kell 5 kodus olema, et õhtusöök selleks ajaks valmis oleks kui Fer koju jõuab. Me pidime liikuma hakkama, Jenny üritas veel nii palju kui võimalik viivitada, et me ikka matuste lõpuni oleksime, aga aeg oli minna. Kui ma oleksin teadnud, et peame ligi 3h niisama istuma, siis ma ilmselt ei oleks läinud.

Lahkusime matustelt ning kutsusin Jenny ja ta tütre ehk viktori õe Geanella samuti meie juurde õhtusöögile. Fer jõudis oodatust varem koju üllatusena ning ma tegin õhtusöögiks kotlete. Nad ei olegi varem kotlete söönud, siin selline asi ei ole populaarne. Juurde tegin keedukartulit ja värsket salatit. Toit söödi laualt kiirelt ära ning kõigle maitses.

Peagi läksid külalised koju ning saime Feriga pisut omaette olla.

Järgmisel hommikul saime taaskord Jennyga kokku ning käisime Feri autoga pesulas ja rehvirõhku kontrollimas.

Jenny teatas mulle, et matus oli peale meie ära minemist veel pikalt kestnud. Inimesed kartsid lahkuda matuseruumist, kuna kusagil kõrvaltoas oli palgamõrvar ning keegi ei olnud kindel, keda ta röövima tuli. Seega kõik püsisid koos ühes ruumis ja ei väljunud sealt pikat. See seletas kõike, meie seda eile ei teadnud ning lahkusime varem kui teised, jumal tänatud et me oleme elu ja tervise juures ning et meiega midagi ei juhtunud.

Mini puhkus mereäärde ja telkimine mäe peal

Nädalavahetusel võtsime plaaniks pakkida kokku oma telk ja matkatarbed ning sõita umbes 4 tunni kaugusele Guayaquilist et veeta üks öö ranna lähedal mäe peal telkimisplatsil. Alguses pidime neljakesi minema, aga üks tüdruk viimasel hetkel hüppas alt ära ning siis kolmekesi oleks ka veider olnud minna. Otsustasime kahekesi minna.

Minul oli ainult hea meel selle üle, kuna meil ei ole väga palju aega olnud koos olla. Hommikul enne minemist magasime sisse mõnusalt. Mina vähemalt ei olnud nõus ka nädalavahetusel taaskord kell 5.30 ärkama ning panin oma äratuse meelega alles kella kaheksaks. 

Fer muidugi ärkas varem üles ning pakkis meie asju ning pesi oma vormiriideid. Kuigi ma olen siin täiskohaga koduperenaine, siis Feri vormiriidei ma veel ei ole pestnud ega triikinud. Need on jube kallid ning kui midagi pekki peaks minema, siis kahju on suur. Meil on kokkulepe, et ta näitab mulle täpselt kuidas see käib ning siis ma proovin, aga meil ei ole selleks seni aega olnud.

Mina puhkasin rahulikult välja ning ärkasin natuke enne kella kaheksat. Fer juba tegi hommikusööki ning ma läksin talle appi. Sõime hommikust ning lahkusime majast. Kõigepealt tankisime auto bensiini täis. Kusjuures Ecuadoris on bensiin väga soodne ning Feri auto on ka väga ökonoomne. Paagitäis bensiini maksab 18 dollarit ning eurodes oleks see 16.08 EUR. Soodne, või mis.

Seekord läksin mina rooli, kuna mul tuleb pikemate maade sõitmine paremini välja imekombel. Eestis ma olin pigem tagasihoidlik autojuht, aga Ecuador on mind muutnud. Siin ei peeta liiklusseadustest ega märkidest kinni ning igaüks teeb täpselt nii nagu ise heaks arvab. Liiklus on super kaootiline.

Siin peab olema selgeltnägija, ette tundma, millal su ees olev auto soovib rida vahetada või ära keerata. Samuti kunagi ei tea, kui su ees olev auto korraga peab oluliseks keset teed seisma jääda. Siis lihtsalt visatakse peale ohutuled ning ongi kogu moos. Väga keeruline, aga nagu arvutimängus oleks. Nagu taksitusrajal sõidaks Mario Karti.

Teekond oli pikk, vahepeal tegime kiire peatuse, et empanadasid süüa. Need olid väga maitsvad. Põhimõtteliselt nagu Lõuna-Ameerika tseburek, aga veidike teise täidise ja teiste kastmetega. 

Lõpuks jõudsime kohale, telkimine asus mäe peal ning sinna üles sõitmiseks oleks kõige mugavam maastur olnud. Aga ei ole hullu, saime oma enda autoga ka hakkama. Omanik oli eakas Šveitsi hära ning tema töötaja juhatas meid kenasti telkimisplatsile. 1 öö telkimist maksis 8 dollarit nägu, aga oli olemas elekter, pesemisvõimalus ja väliköök. Ühtlasi oli ala turvaline ning vöörad sisse ei saanud. Turvalisuse eest tuleb Ecuadoris kõva hinda maksta.

Kohapeal olid veel telkimas 4 kohalikku ja 2 turisti. Me nendega väga kokku ei puutunud. Panime oma telgiplatsi püsti, Feril oli igasugu põnevaid vidinaid kaasas. Telgi alla panime ka ühe spetsiaalse aluse, juhuks kui sadama hakkab.

Kui asjad olid lahti pakitud, siis avasime ühe õlle ning nautisime elu. Peagi seadsime sammud mereäärde. See oli umbes 15 min jalutuskäik mäest alla sinka vonka. Ma ei teadnud, kas võtta matkajalanõud kaasa või minna plätudes, teeoludest ei olnud aimugi. Aga mõte, et panen soolaste ja pisut liivaste jalgade otsa sokid ja siis veel matkajalanõud tundus ebameeldiv. Seega otsustasin plätudes selle teekonna ette võtte.

Fer võttis veel kaasa rannavarju (päikest enam ei olnud kuna oli õhtu), rannatooli, rannalina, snorgeldamise tarvikud, ujumise jalanõud, lestad, pudeli vett ja rätiku. Minul oli kaasas lihtsalt rätik. Muudeks asjadeks ma ei näinud põhjust.

Teekond oli läbitav plätudes, aga kuna meil oli veel mööda veeäärt ligi 300 meetrit vaja kivide peal kõndida, siis seal oleksid küll matkajalanõud kasuks tulnud. Aga see selleks, saime hakkama. Leidsime liivalapi, võtsime asjad kotist välja ning oligi aeg ujuma minna.

Vesi ei tundunud väga kutsuv, prügi oli siin ja seal ning kalapüügi laevakesed olid väga lähedal. Vees ulpis palju plastikut. Kui ma varem olen mõelnud, et kuidas need kilpkonnad siis selle plastiku endale jäsemete ümber keerutatud saavad, siis nüüd ma saan 100% aru. Ka minul vees olles haakus plastik keha külge ning käis minuga kaasas kui ujusin. Väga rõve tunne oli, kurb oli ka olla.

Merevesi ei olnud läbipaistev. Mina tegutsesin peamiselt kaldal. Fer snorgeldas pisut eemal, aga hiljem ütles et väga kalu ta ei näinudki. Ligi pool tundi sulistasime, 10 minutit kuivasime ning siis pakkisime jälle kõik asjad kokku ja tagasi mäest üles.

Nüüd olid mu jalad märjad ja libisesid plätude sees. Palju keerulisem, aga sai siiski käidud ning läksime tagasi oma telgi juurde. 

Ma jubedalt armastan Eestis ujumas käimist, eelistan ujuda järvedes, rabalaugastes, jõgedes ning kõige lõpuks meres. Mulle väga ei meeldi soolane ja liivane olla pärast. Aga Eestis ei ole kõige soolasem merevesi, seega ma saan hakkama.

Mujal maailmas, kus on soolane, pean ma esimesel võimalusel pessu saama. Seega seadsin sammud kohe pesukabiini. See oli selline kabiinike keset teed, vett tuli endale ise peale tõmmata mingist nöörist. Ilmselgelt ei saa siin rääkida soojast veest. Vesi oli täpselt nii soe, kui õues ilm oli. Aga pestud sai kenasti.

Peale seda hakkasime õhtusööki valmistama. Meil oli kaasas väikses külma kastis natuke liha. Ning see oligi kõik. Mõtlesime tee peal, et ostame kusagilt kartulit ning siis keedame kartulit juurde, aga see ununes ning saimegi õhtusöögiks vaid paar ampsu liha süüa.

Samuti oli meil kaasas pudel 8 aasta vanust veini, millega tähistasime taaskohtumist. Kuna õhtusöök oli väga väike, siis vein hakkas ka kiirelt pähe ning tuju oli lõbus.

Kui olime liha ära söönud ning oma mini matkaköögi kokku lappinud, siis tegi Fer lõkkeplasil lõkke ning istusime selle ääres. Lasime maailmalõpu raadiost mille Fer kaasa võttis muusikat ning nautisime olemist. Kell oli alles 8-9 õhtul, meil ei olnud veel und, aga kõik toimetused olid tehtud ja vein oli otsas.

Fer käis ka pesus ning pakkus välja variandi, et meie lähedal asub üks mereäärne külake nimega Puerto Lopez. Võime teha autoga seal kiire tiiru, kell oli vähe ning kõik kohad olid endiselt avatud. Ma olin nõus, ma ei võtnud küll erilisi linnariideid kaasa, aga tõmbasin kotist kõige viisakamad riided selga ning panime autole hääled sisse.

Sõit sinna võttis ligi 10 minutit. Fer oli roolis, kuna ma jõin meie veini 1 pokaali rohkem kui tema. Linna jõudes proovisime bensiinijaama leida, et auto homseks sõiduks taaskord täis tankida, aga bensiinijaamad olid küll kinni.

Peagi jõudsime peatänavale, mis oli mere ääres ning parkisime auto ära. Kõndisime mööda promenaadi ning ranna alal olid kohvik/restoran/baar/disko kohad, muusikat tuli siit ja sealt ning inimesed tantsisid. Mina tahtsin kaa tantsima minna. 

Fer valis välja kõige sobilikuma koha ning tellis mulle Caipirinha kokteili. See on küll orginaalselt pärit vist Brasiiliast, aga seda juuakse üle terve Lõuna-Ameerika. See on üpris sarnane maitsel Mohjitoga, aga pole ikkagist päris täpselt see sama. Minu kokteil oli väga hea, aga väga kange. Tantsisime Feriga salsat ja kõike muud põnevat. Jumal tänatud, et ma olen Zumba tundides ja Salsarengue tunnis vanasti Eestis käinud, muidu ma jääksin siin tantsupõrandal täitsa hätta.

Kõigil teistel peolistel olid uhked riided seljas ja meik peal. Ka ühed noored tüdrukud olid kodunt välja hiilinud, ühel ema kleit seljas, sest see oli talle väga suur. Aga sellegipoolest oli ta peole kohale tulnud ning tantsis ümbert kinni ühe kohaliku poisiga. Sõbranna tal valvas aga seljatagust, et keegi neid ei näeks. Seda oli väga pull vaadata.

Peale tantsimist ja seda väga kanget kokteili, olin ma küll juba täitsa kännuämblik omadega. Vähe toitu ning alkohol. Ma kusjuures ei joonud suuri koguseid, aga pähe hakkas ikkagist. Fer otsustas mind sööma viia selle peale. Läksime kusagile tänavaäärsesse toidukohta ning ta tellis meile 2 burgerit. Kusjuures burger maksis 3.5 dollarit ja friikad olid sisse arvestatud. Ma tean, et see ei ole väga tervislik, aga siiski see oli väga soodne.

Lisaks tellis ta veel 2 maracuya mahla, mis olid imehead! Parim mahl, mis ma seni Ecuadoris proovinud olen. Võibolla sellepärast, et olin purjakil või siis tõesti oli parim. Seda enam teada ei saa.

Seejärel seadsime sammud tagasi auto poole ning sõitsime 

----------------------------------------- Kohe jätkan selle osa kirjutamist

Raskemad päevad

Proovin endast kõik anda, et kohaliku eluga harjuda, aga mõni päev on raskem kui teine. Ma olen väga üksik. Mu ainus päeva tipphetk on see, kui naabrinaised võibolla pargitrenni lähevad. Aga vahepeal nad ei lähe ega ei anna mulle sellest teada. Täna oli üks järjekordne päev. Ma olin valmis kodunt lahkuma ning ootasin neid, aga kedagi ei tulnud.

Mind väga ei huvita need naisterahvad, aga ma ei saa üksi parki minna kuna ma näen liiga mitte kohalik välja ning mind on väga lihtne röövida. Feri ühtel endisel tüdruksõbral prooviti käekotti siin tema põhitänaval varastada.