Camino De Santiago De Compostela

 Armsad lugejad

Päev 20 jätk PORTO

Hoidke piip ja prillid, seiklus algab siin. Ma võtsin end kätte ning otsustasin siiski Camino ära teha. Nüüd imelik mõelda, et üldse kunagi kahtlesin. Camino on parim asi mu senise elu jooksul mida ma teinud olen ja kindlasti mu reisi tipphetk.

Kõigepealt jõudsin Madeiralt Portosse. Terve lennu trükkisin usinasti oma Sitsiilia blogi postitust. Porto lennujaam oli umbes poole tunni kaugusel kesklinnast ja minu järjekordsest hostelist. Mul oli võimalus minna ühistranspordiga ning kõndida mõni maa. 

Aga ostustasin end hellistada ning võtta takso, hind ei olnud kallis ning ma olin üpris väsinud kahe seljakotiga kaamel olemisest. Ühistranspordis tuleb väga hoolikalt jälgida, et keegi midagi ära ei varastaks. Mul ei olnud lihtsalt energiat selleks.

Ma tahtsin Madeira reisist puhata ning tegelikult ma olin endiselt kahtleval seisukohal, et kas võtan selle camino teekonna üldse ette. Ma andsin endale aega ning ei pressinud. Ma olen siiski lõpuks inimene ning pean oma seiklusi seedima ja protsessima. Korraga käis nii palju mõtteid peast läbi.

Jõudsin taksoga hostelisse ning mind juhatati mu tuppa. Seal olid KOLME korruselised voodid, arvake ära, kus minu voodi oli :D ilmselgelt kolmandal korrusel ja sinna läksin metalltrepid millel oli väga valus paljajalu käia.

Kell ei olnud väga vara, aga tuba oli sellegipoolest väga vaikne ja pime ning inimesed sosistasid. Osad vist niisama chillisid ja teised tegid uinakut.

Samuti on paljudes hostelites tavaks, et voodi peab reisija ise ära tegema. Ehk voodilina paika panema, padjapüüri, tekikoti (kui antakse tekki, vahepeal on lihtsalt tavaline lina). Kõike seda proovisin ma teha siis mitme meetri kõrguselt kolmandalt nari korruselt.

Minu nari all oli parasjagu üks tüdruk, kes oli ka just jõudnud ning ta nägi kuidas ma mässasin ning ütles haleda pilguga mulle 'I'm so sorry' sellest hetkest meie sõprus algas. Me jutustasime natuke niisama ning siis vahetasime numbrid et võibolla õhtul minna koos sööma. Ta nimi on Laura ning ta on pärit Saksamaalt.

Ta teatas, et läheb õhtul tattoveeringut tegema, aga et peale seda on täitsa vaba. Ma ütlesin, et lähen veidike jalutan linnapeal ringi ning siis vaatan jooksvalt, et mis edasi saab. Hoiame kontakti. Üksinda reisimise puhul ongi kõige vingem see, et kui tahad üksi olla, siis ei pea kellegagi olema, aga kui oled avatud ja sõbralik, siis on uued tutvused reaalselt iga nurga peal. Ma hakkasin jumaldama üksinda reisimist. Okei, Cristeliga oli kaa sigatore ja ma väga igatsen teda!

Tegin oma voodi lõpuni, pakkisin osad asjad lahti. Käisin pesus ning vahetasin riided. Hostel asus ühel peatänaval ning rahvast vooris läbi meeletult. Ma ei tea miks, aga ma ei olnud selleks valmis, et Porto nii ülerahvastatud on.

Läksin hostelist välja endale uusi jalanõusid otsima, Madeiral kukkudes läksid eelmised plätud katki, ning olin ammu tahtnud endale kurikuulsaid Birkenstocke. Need ma ka endale leidsin. Ostsin ära (olid pisut kallid, aga sõbrannad on mitmeid aastaid neid kandnud ning soovitavad soojalt). Küllaga, on vaja need jalanõud alguses sisse kõndida enda jala kujule vastavalt. Seega alguses võib natuke ebameeldiv või isegi valus olla. Nii oli ka minu puhul, aga ma olin sellega arvestanud. Pani jalanõud kohe peale poest välja tulemist jalga. Ja andis tunda, jalad olid ikka väga hellad ja tundlikud, aga väga vapralt jätkasin ma oma uute jalanõude sissekandmist.

Ega ma mingit plaani ei võtnudki endale ette, lihtsalt jalutasin koos rahvamassiga kaasa ning läksin sinna kuhu meeldis ja kuhu jumal juhatas. Porto oli imeilus, nii kaunis ja armas linnake, üks kõige iluamaid Euroopas minu jaoks. AGA see massiturism, see tegi kurvaks ja samal ajal meeletult ärevaks. Rahvamassid tekitasid sellist ängi. Korraga olin ma nii endast väljas ja ärevil.

Pidin kusagil suvalisel pargi pingil maha istuma, et hinge tõmmata ja end kokku võtta. Kogu jõud minus oli kadunud. Ma ei teadnud, mida ma elult tahan või miks nii palju inimesi siin on. Mis on elu mõte?

Korraga nägin ühte ilusat ja veetlevat massaaži salongi. Elu mõte tuli minusse vaikselt tagasi. Just see oligi puudu, korralik löögastav massaaž. Ma olen roti kombel lennujaamades maganud ja hostelites ööbinud ning selle arvelt raha tublist kokku hoidnud. Ma väärin ühte massaaži oma ellu, just sellel madalhetkel ning enne caminot.

Ma ei kõhelnudki end hellitamast, seadsin sammud otsemaid sinna suunas ning broneerisin endale massaaži. Ma ei saanud kohe löögile. Seega mulle öeldi, et tule tagasi 2 tunni pärast. Massaaž ise vist kestis 45 min või 1 tund ma ei mäleta päris täpselt, hinnaks oli 45 EUR ning kogu atmosäär oli väga mõnus.

Laura kirjutas mulle, mis kell ta vabaneb oma toimetustest ning see aeg sobis täpselt selle ajaga, millal minu massaaž lõppes. Leppisime kokku, et lähme koos õhtusöögile kohalike toite proovima. Elu tundus taaskord elamisväärne. Tegelikult oligi lihtsalt see 1 päev Portos väga korralik vaimne ameerika mägi. Aga eks elu olegi selline, et tundeid on palju. Paljud inimesed lihtsalt hoiavad kõik enda sees ega näita välja. Aga tegelikult me kõik tunneme end vahel pisut eksinuna! 

Enne massaaži jalutasin jõe ääres, ostsin paar suveniiri ning pudeli vett. Siis läksin hostelisse, vahetasin riided ning seadsin sammud oma kauaoodatud (2 tundi vaid, aga siiski) massaaži. Minu suureks üllatuseks oli massöör mees. Tegelikult üpris noor Brasiilia kutt. Ma oleksin eelistanud võibolla naisterahvast või ette teada, et on mees. Aga mis seal ikka. 

Läksin ruumi sisse, võtsin täpselt nii paljaks kui paluti ning viskasin end pikali. Alguses oli pisut kahtlane. Kuigi massöör oli väga professionaalne, siis ma lihtsalt ise mõtlesin selle olukorra üle. Kõik läks siiski väga hästi ning teenus oli väga tore. Massöör teatas, et tal on talvel plaanis Eestit külastada. Seda oli tore kuulda. Ma teadsin, et Eestis ma ise ilmselt niipea veel ei külasta.

Peale massaaži saime Lauraga kokku. Ta näitas mulle oma uut tatoveeringut ning seadsime sammud jõe äärde toiduotsingutele.  Leidsime sobiva restorani ning saime isegi laua täpselt jõe äärde, nii saime tänavamuusikuid ja lõppematut rahvahulka imetleda. Laura tahtis kindlalt proovida portveini, mis on pärit Portost. See on kangem, kui tavaline vein. Mina sain oma kange alkoholi laksju juba kätte Madeiral limoncellot koos chiaga juues, seega ma jätsin selle sammu vahele ning tellisin endale ühe Vinho Verde. See on siis otsetõlkes roheline vein. Aga tegelikult on valge vein, lihtsalt selline väga värske ja mineraalne. Parim vein üldse hetkel minu jaoks. Ma armusin sellesse veini meeletut Portugalis olles.

Mina tellisin endale salati ning Laura tellis endale mingit sorti oliivitaldriku. Seal oli 2 viilu saia, natuke oliive, oliiviõli ning oliivipasta. Ta ei söönud kõike ära, seega pakkus mulle ka. Ta oli alguses natuke suletud, aga sellest ei olnud hullu. Vein aitab alati ning varsti rääkis ta mulle oma armumuredest ja eelmistest peikadest.

Peale söömist ja joomist läksime tagasi hostelisse ning oligi aeg tuttu sättida. Väga pikk päev oli mul seljataga. Hommikul Funchalis Madeiral Cristeliga hüvastijätt, lend Portosse. Uued jalanõud, massaaž, õhtusöök jne.

Oli aeg üheks heaks uneks ning tuli vaim valmis seada järgimseks päevaks. Ühtlasi, olin ka otsustanud, et siiski vist lähen caminole.

Päev 21 ehk 3 nädalat rändamist PORTO

Ärkasin hommikul puhanuna, aga veidraid sügelevaid punne täis. Hostelis olid ilmselt lutikad. Nii väga lootsin, et nad mulle kotti kaasa ei roninud.

Täna oli see tähtis päev, kui mu kohver jõuab minuni. Mu varandus ja mu aare. Kuna siiski otsustasin caminole minna, siis ma pidin kõik asjad ümber pakkima. Tegema oma praegust seljakotti kordades kergemaks ning sinna pakkima vaid matkatarbed.

Aga ma ei olnud kindel, kuidas ja millal mu kohver jõuab. Seega otsustasin ustavalt terve aeg hotstelis istuda seni, kuniks mu asjad jõuavad ning siis alles edasi toimetada. Ühtlasi pidin ka leidma teenuse, millega saan oma kohvri ja ühe oma kahest seljakotist saata Portost otse Santiagosse, et need seal taaskord üles korjata ning Ecuadori sõita.

Sellel ajal, kui oma kohvrit ootasin, leidsin 2 uut tutvust oma hostelist. Istusime koos õues päikse käes ning rääkisime oma reisikogemustest. Ilmselgelt nimed mulle paraku meelde ei jäänud, aga üks neist oli 30ndates Saksamaalt pärit kutt, terve elu töötanud kiirabis ning nüüd läheb Portugali Erasmust tegema. Teine oli äkki 40ndates või lihtsalt nii ära suitsetatud, et nägi nii vana välja Prantsusmaalt pärit naisterahvas. Temagi oli caminot alustamas, aga mõni päev hiljem kui mina.

Tore oli jutustada ja aeg lendas, kell hakkas vaikselt keskpäeva jõudma ning väga palav oli. Nemad seadsid sammud Braga linna poole. Sinna saab mugavalt Portost rongiga. Mina jäin ustavalt oma kohvrit ootama. Peagi see saabus. Ma olin nii õnnelik ja kallistasin oma kohvrit. Ma nii kartsin et see ei jõuagi minuni.

Kuna mul oli üks öö veel Portos mööda vaja saata ning minu hostelis ei olnud rohkem ruumi, siis mul tuli hosteleid vahetada. Seekord olin ma veel rohkem kaamel oma asjadega. Aga vapralt marssisin oma järgmisesse majutusasutusse ning seadsin end seal sisse. 

Oli aeg kõik oma asjad taaskord lahti pakkida ning panna valmis seljakott camino jaoks. Ma kohe üldse ei viitsinud. Uues hostelis olin ka teisel korrusel naris, ehk siis mul polnud võimalust isegi istuda oma voodi peal ja asju rahus sotreerida. Pidin seda kõike põrandal tegema. Pikalt lihtsalt istusin maas oma kottide ja kohvri otsas. Ligi pool tundi ja lükkasin seda ebameeldivat tegevust edasi. Kell hakkas juba päris palju saama ja ma olin ainult passinud hostelites.

Miks ma seda edasi lükkasin? Sellepärast, et mul ei olnud plaani ega aimugi mida ma enda camino seljakotti pakin. Okei, mingi kujutuspilt mul oli, aga sellegipoolest ei olnud ma kodus kordagi mingit listi läbi teinud ega kotti varem kokku pakkinud et teada saada, kui raske see üldse on.

Pakkisin oma camino kotti kokku mitu korda. Iga kord võtsin sealt asju vähemaks, aga kott oli siiski väga raske. Ma teadsin, et mul on üleliigseid asju, aga sellegipoolest proovisin iga korraga aina vähemaks saada. Käisin isegi hosteli retseptsioonis uurimas, kas neil on äkki kaalu. Nii saaksin oma koti kaalu teada ning selle põhjal edasi toimetada. Kaalu neil ei olnud, seega pidin lihtsalt sisetundest lähtuma.

Lõpuks sai kott siiski kokku pakitud ning ma olin vaba ülejäänud päevaks. Läksin jalutasin Porto linna peal ringi ning käisin kuulsal sillal. Sealt hüppasid parasjagu paar noort ja julget kutti vette. Lahe vaatepilt. See jõgi ei olnud kole pruun ja must. See oli ilus ja sinine. See oli niiiiii ilus, Porto on tegelikult super kaunis linn, lihtsalt üle rahvastatud. Aga ma saan aru, nii ilusa koha puhul tahavad ju kõik seda näha.

Jalutasin siin ja seal kuniks Laua kirjutas mulle, et mis teen. Vastasin, et olen silla juures, mis ise. Tuli välja, et temagi on silla juures. Otsustasime kokku saada. Mul oli hea meel näha mõnda tuttavat nägu. Jalutasime pisut ringi ning kuna oli käes õhtu, siis läksime õhtust sööma ja 'rohelist veini' jooma. Tellisime Portugalile omase roa nimega Francesinha. See kujutas endast kahe saia vahel olevat hiiglasliku võileiba. Seal oli juustu, sinki, liha ja mida kõike muud. Ümber oli korralik kaste, äkki õllekaste? Ma ei ole kindel, aga toit oli väga täitev. Tegelikult oleksime võinud tellida selle ka täitsa kahepeale, aga kuna me ei teadnud, siis mõlemad tellisime eraldi.

Seekord saime samuti laua täpselt jõe äärde. Laura jättis jootraha igale tänavamuusikule peale nende etteastet. Tänavamuusik tuli müts näpus raha küsima oma esitluse eest ning Laura väga ustavalt viskas neile alati euro või paar. Samamoodi jättis ta ka jootraha alati ettekandjatele.

Nautisime head toitu ja mõnusat vaadet. Elu oli hea, ma teadsin et mul algab üks korralik seiklus homme varahommikul. Mul ei olnud ühtegi majutusasutust broneeritud ja kui aus olla siis ma ei teadnud tegelikult mis rada ma üldse jalutama hakkan. Oli kahte võimalust, kas minna mööda jõge ja mereäärt mööda. Selle raja nimi on The Coastal või siis minna kohe Portost mööda metsasid ning selle raja nimi on The Central. Kõik caminod algavad Porto katedraali eest. Seal saadakse ka esimene tempel oma palveränduri passi.

Peale õhtusööki kõmpisime tagasi oma hostelitesse, jätsime hüvasti ning läksime oma teed mööda. Kell oli vist 12 öösel, mul oli äratus kell 6.30 hommikul. 

Hostelis käisin kiirelt pesus, valmistasin viimased riided järgmiseks päevaks ette ning võtsin läpaka lahti ning vaatasin oma teekonna järgmiseks päevaks enam-vähem valmis. Ma tahtsin kõndida mööda The Central teed, aga inimesed on rääkinud, et esimene päev pidi väga kole jalutuskäik olema, kuna kõnnid mööda tehaste alasid ning lennujaama väravaid. Seega otsustasin esimene päev kõndida mööda jõeäärt mereäärde ning sealt kunagi millalgi tagasi Central teekonnale hüpata.

Kuna olin erinevates Facebooki Camino gruppides lugenud, et inimestel ei olnud tihti kusagil ööbida, siis otsustasin kõigele vaatamata oma majutusasutuse broneerida. Võtsin bookingu lahti ning ega tegelikult palju valikuid ei olnudki. Võtsin majutusasutuse mis asus ligi 35km kaugusel, see oli ainus normaalse hinnaga saadaval.

Alati räägitakse, ärge esimestel päevadel üle pingutage ja väga palju kõndige, hiljem kahetsete. Ilmselgelt ei suuda ma ühtegi nõu kuulda võtta ja otsustasin oma esimesel päeval väga palju kõndida.

Broneerisin endale majutuse ning jäin magama homset oodates. Öösel ma vist natuke sonisin, olin unesegane ning arvasin, et olen caminole hiljaks jäänud. Võibolla äratasin kõik oma toakaaslased öösel üles ning teatasin, et peame kõndima hakkama. Väga piinlik... Mis teha

Päev 22 CAMINO ALGUS PÄEV 1 

Porto-Fajozes

Umbes 37 KM

Ärkasin hommikul mitte üldse väljapuhanuna, aga valmis elule vastu astuma. Pesin hambad ja panin riided selga. Viisin oma kohvri ja üleliigse seljakoti retseptsiooni, sealt pidi selle omakorda peale võtma transpordi teenus, mis viib mu koti otse mu camino lõpp-punkti ehk Santiagosse.

Ma olin mega elevil aga samas rahulik. Kõik oli ju valmis, aga samas ma ei olnud üldse valmistunud. Öeldakse, et on selline ütlus nagu camino provides. Ehk kõik, mida sul vaja läheb, camino sulle annab. Ma lähtusin sellest ning hakkasin astuma Porto katedraali poole. Lõpuks sain ikka hostelist liikuma kell 8 hommikul.

Samuti lugesin facebooki gruppidest, et inimesed tavaliselt hakkavad kella 6 ajal hommikul juba liikuma, et jõuda rohkem. Ma olin juba 2 tundi maas, selline tunne oli nagu ma oleks kõigist maha jäänud oma kell 8 hommikul startimisega.

Kõndisin mööda jõeäärt ning mõtlesin omi mõtteid. Eesmärgiks oli, et ei pane kõrvaklappe pähe ning samuti ei passi telefonis, vaatan ainult vajalike asju. Kollased nooled olid mul ju terve aeg teekonna peal õiget suunda näitamas.

Esimene tund telefonist eemal olla oli keeruline. Ma nii väga tahtsin seda taskust välja võtta ja seda dopaniimilaksu saada. Aga ma sundisin end seda mitte tegema. Lõpuks sain hakkama telefoni mitte näppimisega ning siis läks olemine ka ausaltöeldes kergemaks. 

Kuna jalutada mulle meeldib ning käin ise tihti ka pikemaid distantse jalutamas, siis ma väga nautisin lihtsalt kulgemist ja olemist. Tee oli ilus, kollased nooled näitasid suunda ning ilm ei olnud liiga palav. Pisut tuuline ja kergelt vihmane, aga see tegi selle asja väga nauditavaks.

Kilomeetrid vaid lendasid, kõndisin paljudest teistest inimestest mööda. Korraga enne Portost väljumist nägin ühte kodutut kutti, keda olin kesklinnas ka eelnevatel päevadel näinud. Aga ta oli nüüd linna ääres. Mõtlesin, et äkki see on mingi märk. Ma olin endale ostnud suurema paki Belviita küpsiseid ning kookisin ühe paki kotist välja et see sellele kutile anda. Mingi sisetunne oli selline.

Kutt jõudis enne seda ära keerata ning ära kaduda. Sama targalt panin oma küpsised kotti tagasi ning sammusin edasi. Peagi jõudsin mere äärde. Kuna ilm oli tuuline, siis olid ka lained korralikud ning rannas toimetas väga palju surfareid.

Mõnus tuul puhus näkku ja mul oli kuidagi väga kerge olla, selline tunne nagu mu keha kõnniks maa peal ning mina ise umbes pool meetrit kõrgemal kaasas hõljumas. Ma olin nii sügaval oma mõtetes. Täitsa põnev oli olla.

Peagi jõudsin esimesse külakesse peale Porto linna, seal nägin ühte kohvikut kus oli suurelt kirjas et 'Get your stam here' ehk siit saab templit palveränduri passi. Seadsin sammud kohvikusse ning mõtlesin korra maha istuda, tellida endale hommikusöök. Seljataga oli ligi 11 kilomeetrit ning ma ei olnud hommikust söönud. Kõige viimane eine oli eelmisel õhtul Lauraga söödud.

Tellisin pastel de nata, mis on Portugali kõige tuntum magus saiake/korvike, tass kuuma jooki ja võileib. Toit oli imeline, võileib oli väga värske. Ma nägin seal vahel muna ja kanafileed. Sellepärast ma ka selle valisin, piisavalt proteiini et kõht täis püsiks pikemat aega. Ma ei olnud endiselt kindel selles, kui pikk tee mind täna ees ootab seega sõin tublisti.

Peale söömist korjasin oma seljakoti taas kokku ning hakkasin astuma. Tuju oli hea ning ostustasin oma isale helistada, et talle ikka teada anda, et olen elus ja terve ning otsustasin caminole siiski minna. Jutustasime mõnda aega. Seletasin oma isale, kuidas tunnen et keha kõnnib all ning ise rändan üleval kaasa. Isa ütles, et hoia eest, sul on alles camino esimene päev :D...

Jõudsin vaikselt äärelinna aladest välja ning ei pidanud enam asfaltil kõndima. Mere äärest läks puidust rada. See oli väga korralik ja hoolitsetud. Iga teatud aja taga olid mugavad pingid, kus sai istuda ja jalgu sirutada.

Päeva esimene pool ma kohe üldse ei kippunud istuma, aga kui seljataga oli juba üle 17 kilomeetri, siis otsustasin et hakkan pisikesi pause tegema. Seega istusin maha, võtsin oma matkasaapad ja sokid jalast ära, et jalg hingata saaks. Seejärel venitasin end ning vaatasin kaugustesse ja merd. Lahe oli lihtsalt olla. Iseendaga. Teepeal oli teisigi jalutajaid, aga ma ei kippunud väga kellegagi jutustama. Lihtsalt möödudes tervitasime teineteist väljendiga 'Buen Camino' mis siis tähendab head teed hispaania keeles. Portugali keeles oleks see Bom Caminjo (mul see katusega N täht ei tööta siin klaviatuuril). 

Mida teekond edasi, seda väsinumaks ma muutusin. Otsustasin lõunasöögi vahele jätta. Ma ei tea mis eesmärgiga, aga planeerisin osta teepealt kusagilt poest endale õhtusöögi materjali ning keevitada endale kokku üks korralik salat. Mul oli selline dieedi pidaimse tuju korraga, tahtsin end piitsutada ma ei tea miks. Samuti võtsin endale pähe, et prooviks camino ajal mitte alkoholi juua, vaid camino lõpus kui Santiagosse jõuan, siis võtan klaasi Tinto de Veranot (see on Hispaanias väga populaarne sangria sarnage, aga kordades maitsvam ja odavam jook, punane vein + sprite või magus gaasivesi ja viiluke sidrunit koos jääga).

Kuna minu majutusasutus oli mereäärest eemal, sisemaal, umbes 6 kilomeetit. Siis tuli mul vahetada enda rada Coastali ehk mereäärse raja pealt Centralile ehk keskmisele rajale. Minu majutus ehk alberg asus sea kusagil vahepeal. Umbes 6 kilomeetri kaugusel mereäärest.

Seljataga oli juba üle 20 kilomeetri. Mina vahetasin oma suunda ning hakkasin kõndima majutusasutuse poole. Lootes teepeal mõnda poodi näha. Telefoni akut oli aina vähem ning kuna ma ei olnud camino tee peal, siis puudusid ka kollased nooled suunda näitamaks.

Leidsin umbes 5 kilomeetrit enne albergi ühe poe, oli võimalus, et tuleb veel poode, aga oli ka võimalus et ei tule ning ma ei tahtnud riskida. Seega ostustasin oma õhtusöögi just sealt osta. Ostsin lehtsalatit, tomatit ühe paprika ning burrata juustu. Samuti ka pudelikese balsamico äädikat, ilma selleta ei oleks salat nii maitsev. Aahjaa meelest läks, ostsin veel paki mune, kuna proteiini on tarvis ja see on tervislik ja täidab kõhtu. Kõige viimasena ostsin pudeli vett kaa.

See kõik kaalus jube palju, ma olin väsinud ning nüüd oli mu seljakott veel raskem. Ma olin kõndinud palju kilomeetreid üpris kiires tempos. Kõige viimased 3 kilomeetrit olid kõige raskemad ja pikemad. Ma pidin peatuma väga tihti ning lihtsalt istuma kusagil, et jõudu koguda. Ilm hakkas ka aina palavamaks minema ning pilved hakkasid kaduma. Kell oli umbes 5 õhtul. 

Hakkasin ablergile aina lähemalt jõudma, aga mida lähemal ma olin, seda kaugemal see tundus. Ma lihtsalt ei jaksanud enam kõndida. Kõige viimased 300 meetrit ma lihtsalt loivasin kohale. Olete näinud neid videoid sportivõistlustelt, kus keegi täpselt enne finišhi joont on maas pikali ning ei suuda ühtegi sammu teha, kuigi on nii lähedal lõpetamisele? Ma tundsin end täpselt nii.

Lõpuks ma siiski jõusin kohale, telefoni akut oli täpselt 1% ning mul oli nii hea meel enda üle. Küllaga oli uksel mingi kood, mis tuli sisestada. Koodi mul ei olnud ning telefoni akut ka enam mitte, see 1% sai kiirelt läbi. Õnneks tuli peagi majutusasutuse perenaine ka asja kaema ning lasi mu uksest sisse. Ta oli väga tore naisterahvas, kõigepealt ütles ta mulle, et tule ja istu maha, joo klaasike mahla, söö paar küpsist ning siis näitan sulle maja, sa paistad väga väsinud. 

Ma olingi väga väsinud. Kõige mõnusam tunne on see, kui saad seljakoti seljast ära võtta, see juba aitab väga palju. Ma lihtsalt varisesin laua taha istuma ning lürpisin mahla. See oli nii hea, suhkrulaks, täpselt seda ma vajasingi. Samal ajal jalutas magamistubade uksest välja üks hispaania kutt nimega Ruben. Ka tema tundus väsinud. Eks see palveränduri elu nii käibki. Tuleb ka kannatada. Aga see magus tunne lõpuks kohale jõuda, see on seda kõike väärt.

Mulle näidati mu voodikoht kätte ning ka kõik muu vajalik. Seal oli ühiskasutuses olev köök, elutuba televiisoriga. Suur söögilaud väljas aias ning riideid sai ka käsitsi pesta seebiga. Ma teadsin seda ette, et riideid tuleb käsitsi hakata pesema.

Lõpuks ma tundsin end piisavalt hästi, et tõusta püsti ning hakata toimetama. Käisin pesus, panin puhtad riided selga ehk riided millega järgmisel päeval kõndima hakkasin ning siis läksin oma tänase päeva riideid pesema. Kui need ka puhtad ja kuivama riputama pandud olid, siis keetsin valmis munad ning tegin endale salati. 3 muna ja osa salatist jätsin järgmiseks hommikuks hommikusöögiks. Ma olin väga rahul oma toidukorraldusega. Korraga mõtlesin isegi et caminost võiks selline kaalulangetus projekt saada (seda ei juhtunud kunagi, pigem hoopis vastupidi aga sellest räägin täpsemalt edaspidi).

Kui toit oli valmis, siis kogunesid ka teised palverändurid laua taha istuma ja muljetama. Alberg oli iseenesest üpris uus, 2 kuud vaid toimetanud ning seal oli kolm magamistuba. Üks nelja kohaline ehk kahe nariga ning 2 kahekohalist. 

Laua taga olime neljakesi. Mina ning kolm palverändurit. Kõik tutvustasime end ning rääkisime oma motiividest ja muljetest ning lobisesime niisama. Aron on pärit Hispaaniast Barcelonast ning tal oli väga hea inglise keel, ta oli 23 aastane kui ma õigesti mäletan ning ta töötas ülikoolis mingit sorti kordinaatorina kaugtööd tehes. Siis olid veel laua taga kaks Saksamaalt pärit rändurit, nad ei tulnud küll koos. Üks neist oli minu vanune tüdruk, kelle nime ma väga ei mäleta ning ta oli pigem vaikne. Teine oli 63 aastane kärtsakas proua, kes oli caminol juba 3 päeva olnud. Ta kõnnib enamvähem maksimum 10 km päevas ning siis võtab teepealt takso majutusasutusse ja siis hommikul samamoodi takso tagasi teepeale. Ühtlasi lasi ta ka oma suurt seljakotti transpordifirmal ühest majutusasutusest teise vedada.

Ta ise oli väga õnnelik, see oli ta teine camino ning ta proovin sellel caminol uuesti suitsetamist maha jätta. Eelmisel olevat õnnestunud, aga nüüd oli ta jälle uuesti suitsetama hakanud. Samuti tegi ta ka suitsu õues laua taga. Meid see ei häirinud ning jutustasime kõik täie rauaga edasi.

Järgisel hetkel sain aru, et ma ei ole päris kindel, kuhu suunas järgmine päev minema hakata ning kus võtta majutusasutus. Uurisin, mis teekond teistel seltsilistel on ning Aronil oli sarnane plaan nagu minul, kõndida mööda the Central teed ehk mitte mööda mereäärt. Ta teatas mulle, et tal on kõik majutused ette broneeritud ning ta võib mulle soovitusi jagada.

Ta näitas mulle oma plaani ning ütles, et vahemaa on ligi 30 km umbkaudselt tema järgmise majutusasutuseni. See oli samuti hostel/alberg ning piilusin Bookingust ning sain endale hea hinnaga voodikoha. Olin väga rahul, üks mure jälle vähem ja järgmise päeva majutus oli ka olemas. Kõik probleemid lahenesid ja elu tundus lihtsam. Camino tundus tegelikult täitsa tehtav. Käes oli esimese päeva lõpp ja ma juba soovisin, et Camino kunagi läbi ei saaks.

Ma tundsin sisemist rahu, kordagi ei tulnud mu vana hea sõber ärevus mind kummitama. Kõht oli tervisliku toitu täis, veetsin aega toredate inimeste seltsis ning ma tundsin end väga iseseisvalt aga samas ka turvaliselt. Camino hoidis.

Öösel ma muidugi magada ei saanud, meie kärtsakas sakslanna norskas väga korralikult ning mu meel ei olnud veel harjunud. Ma olin jube väsinud, aga und sellegipoolest ei tulud. Vähklesin palju ning mul oli kahju oma toakaaslasest, kes mu nari alumisel korrusel magas, sest et ta ilmselt sai tunda mu igat ümberpööret ning neid oli palju.

Sellegipoolest sai ükskord see öökene otsa ning jõudis hommik. 

PÄEV 23 CAMINO 2 PÄEV

Fajozes-Bercelonhos umbes 32 KM

Panin küll äratuse vist kella 6.30ks, aga kui ärkasin siis oli tuba tühi ning rahvas juba toimetas ja lahkus. Ma olen selline pikema unega ning ma ei ole harjunud vara hommikul üles ärkama. Aga ajasin end voodist püsti, riideid ei olnud vaja vahetada kuna tudusin järgmise päeva riietes (mugavad lühikesed püksid ja spordi T-särk). Läksin korjasin oma niisked eile pestud riided kuivamast kokku ning sidusin need seljakoti külge kuivama. 

Sõin hommikusöögiks oma eilse õhtusöögi jäänused ja olin omamoodi uhke selle üle, et sõin tervislikult ja väga soodsalt. Vaatamata väsimusele oli tuju hea ning nägin köögis ka kahte sakslast, noorem saksa tüdruk määris oma jalgadele enne sokkide ja jalanõude jala panemist mingit kreemi. Küsisin, et mis see on (Scholli firma oli, aga saksakeelne silt). Ta ütles, et luges internetist, et soovidatakse kas vaseliini või just seda kreemi villide ennetamiseks. Küsisin, et kas toimib ning ta ütles, et ei tea kuna täna on camino teine päev, aga eilsest tal ühtegi villi ei ole. Ta pakkus ka minule seda kreemi. Ma võtsin hea meelega vastu ning määrisin kreemi ka enda jalgadele. Mõnus siidine, veidike veider oli alguses see mõte, et panna kreemi jalgadele ja siis sokk jalga, aga tegelikult ei olnud vigagi.

Peale söömist ja hammaste pesu pakkisin koti kokku ning seadsin sammud albergist välja. Pidin üles leidma camino Central teeviidad. Ma olin paari kilomeetri kaugusel õigest teest ning pidin kasutama google mapsi abi. Olin jõudnud ligi 15 minutit kõndida, kui korraga mul sai internet otsa ja mul ei õnnestunud seda juurde osta ning Elisale oli võimatu helistada kuna tegemist oli pühapäevaga ning siis keegi seal kõnekeskuses ei tööta.

Tore on, ma olen Camino tee pealt väljas kusagil suvalises külakeses. Siis tuli mul meelde, et ma olin ju alla tõmmanud mõned camino teemalise äpid endale telefoni. Avasin ühe neist ning seal oli häguselt olemas camino kaart. Panin oma kõik ajurakud tööle ning kuidagi sain end selle põhjal navigeeritud. 

Jalutasin mõnda aega, kuniks nägin esimest kollast noolekest. See tegi tuju nii heaks, kuna teadsin et olen taaskord õigel teel. See teadmine, et mul ei ole interneti võttis mult kõik isud telefoni passida ära. Ma teadsin, et seal lihtsalt ei toimu midagi. Mu hing oli rahulik ning lõppkokkuvõttes oli just teine päev ilma internetita caminol üks mu kõige lemmikutest. Mul ei olnud ühtegi segavat faktorit. Telefoni kõnesid sain siiski teha, seega helistasin perele ja andsin teada, et minuga on kõik hästi ning elu on lill.

Päev oli päris palav ja päikest oli palju. Pikk tee oli minna, külasid oli vähe ning metsa ja põldusid palju. Teepeal ei näinud ma eriti teisi matkalisi. Ju siis ma olin liiga hilja alustanud või tollel hetkel ei olnudki palju matkajaid liikvel. Ei tea, aga minule see sobis väga hästi. Mida pikemat aega omaette veetsin, seda põnevamaks läks iseendaga olemine. Ma tõesti nautisin iseenda seltsi, võibolla päris esimest korda elus.

Mõni küla siiski tee peal oli, lõunaks sõin ma pastat kusagil kohalikus kohvikus ning seal nägin lõpuks ka teist matkalist. Üks meesterahvas Poolast. Ta ei osanud inglise keelt ning mina ei osanud poola keelt. Küllaga oli ta varem Peruus elanud ning oskas hispaania keelt. Seega rääkisime poola härraga hispaania keeles. Ta ütles, et ei ole samuti kedagi täna matkamas näinud ning uuris, et miks ma üksinda kõnnin. Kas ei ole ohtlik või kas ma ei karda.

Mul ei olnud sees küll mingit kartust ning ma ei planeerinud ka seda endale sisestama hakata. Ma tundsin end väga turvaliselt camino ajal. Jutustasime pisut veel ning härra jätkas oma teekonda. Mina istusin veidike aega veel, kuna olin ilma pausideta ligi 4 tundi järjest jalutanud seljakott seljas. 

Lõpuks korjasin end taaskord kokku ning asusin teele. Ma olin endale omaette eesmärgiks võtnud kõigi kohalike ja teepeal olevate inimestega väga sõbralik olla ning kõiki võimalusel teretada. Ma tean, et viimastel aastatel on camino muutumas massiturismi objektiks ning sellest on saamas keskealiste spordisündmus, seega paljudel kohalikel on juba palveränduritest (kas neid enam niimodi nimetada saab) kopp ees. See oli ka üks põhjustest miks ma ise alguses kõhklesin caminole minemise osas, ma ei tahtund olla lihtsalt üks järgmine turist kes tuli spordiväljakutset tegema. Caminot olen ju tahtnud teha mitmeid aastaid ja mitmetel põhjustel.

Seega otsustasin, et kui on palju ebameeldivaid ja tusaseid turiste, siis mina olen vähemalt üks toredatest, kes austab kohalikke ning tervitab neid sooja naeratuse ja terega. Samuti proovisin ma võimalikult palju kohalikus keeles rääkida. Seda ka Portugalis, ei tellinud endale one coffe please, vaid um cafe. 

Teekond oli pikk. Jõudu mul endiselt oli, aga mitte väga palju kuna päike löömas ning eile öösel sain vähe magada. Teekond läks aina edasi, vaated olid kaunid ja imelised. Mida väsinum ma olin, seda rohkem 'purjus või pilves' ma end tundsin. Kõik teepeal olevad asjad pakkusid nalja. Lõpuks keset ühte metsa nägin ühte tüdrukut enda ees kõndimas, lõpuks jõudsin oma tempoga talle järele ning siis hakkasime jutustama.

Tegemist oli USA-st pärit neiuga, oma kolmekümnendates. Ta sai töölt puhkust ning tuli caminot tegema kui spordiväljakutset. Ma kahjuks ta nime ei mäleta, aga ta oli tore ja sõbralik. Coloradost pärit ning me olime umbes sama palju jalutanud kokku samal päeva. Me olime mõlemad väga väsinud ning liikusime vaevu edasi, aga koos olles on lihtsam teineteist motiveerida. 

Uurisin, kus on tema majutusasutus ning ta vastas mulle muidugi mitme miili kaugusel see on, siis pidime hakkama seda ümber kilomeetriteks arvutama. Teepeal nägime ühte istumiskohta ja albergi. Läksime istusime maha ja võtsime jalanõud jalast ja seljakotid seljast. Ta näitas mulle oma varvastel suuri ville ning ütles, et tal on alles teine päev käsil aga et nii valus on kõndida.

Neid ville oli tõesti valus vaadata, ta oli just endale uued matkasaapad või tossud (päris matkakad need ei olnudki) ostnud, aga polnud sisse käinud ning olidki villid käes. Sellel hetkel tundsin ka enda jalgade pärast muret, mul õnneks veel ville ei olnud, aga mul ei olnud seda uhket kreemi, mida sakslanna hommikul endale jalgadele määris ja mulle pakkus. Sellel hetkel teadsin, et ka minul on vaja mingit kreemi villide vältimiseks. Olin mures aga samas ka õnnelik et mul ei olnud ville.

Istudes rääkisime pisut oma elulugudest ning seejärel taaskord sellest, et kui pikk tee on meie majutusasutustesse. Mina enda oma kohta väga ei teadnud, mul ju ei olnud interneti ning ma lihtsalt teadsin koha nime ning selle küla nime, kus see asub. Samuti teadsin, et see on camino tee peal, ehk ma pean lihtsalt oma silmad lahti hoidma. Sellest mulle piisas.

Ameeriklanna vaatas oma telefonist kaarti ning ütles, et minul on 6 km jäänud ning temal 7 km. Samuti teatas ta mulle, et ta on nii väsinud ning tellis Uberi takso. Kui soovin, siis võin koos temaga minna. Kuigi ma olin väga väga super väsinud ning Uberi mõte kõlas hästi, siis ma siiski keeldusin kuna mis point selle Caminol muidu minu jaoks on. Natuke peab kannatama kaa siiski ikka, miks ma muidu tulin. Kui lõpuks kohale jõuda, siis on õnne ja saavutuse tunne nii suur, et see on väärt kõiki kannatusi.

Seal kohas meie teed läksid lahku. Mina jätkasin kõndimist. Kuna ma olin väga väsinud ja seljataga oli pikk maa, siis need lõpu kilomeetrid läksid kõige vaevalisemalt. Mul ei olnud enam energiat et rääkida või vaadata kusagile. Pidin tegema pause iga väikse aja tagant ja see tegi selle 6 kilomeetrit eriti aeglaselt läbitavaks. Hakkasin vaikselt tagasi tsivilisatsiooni jõudma. Hakkasid pihta väiksed külakesed teineteise järel. Vahepeal oli siiski veel metsa ja loodust.

Kusagil keset metsa ma ei leidnud endale istumiskohta, seega läksin istusin suvalise kivi otsa ja passisin seal. Mul ei olnud jõudu end kokku võtta ja edasi liikuda. Mõtlesin, et kui minuga siin nüüd midagi juhtuma peaks, siis kuidas mind üldse üles leitakse. Puhkasin vist ligi 15 minutit ning siis loivasin edasi. Seljakott tundus nagu 100 kilone pomm seljas. Puusad valutasid. Ma enam ei nautinud (seda ma mõtlesin sellel hetkel). Ühe külakese alguses oli kaart, seal näitas küla tänavaid ning ka seda, kus on Camino tee. Camino tegi korraliku ringi külas enne sealt ära minemist, tegelikult oli ka olemas otsetee külast välja ning ma oleksin paar kilomeetrit sellega säästnud. Aga ma siiski valisin oma suurele väsimusele vaatamata jätkata rada ikka õigel camino teel.

Kilomeeter kilomeetri haaval loivasin. Veevarud hakkasid otsa saama, pühapäev oli ning enamik poode oli suletud. Inimesi ei olnud tänavatel. Kell oli umbes 5 õhtul. Vahepeal tegin taaskord pause, siin ja seal, seal kus võimalusi oli. Vahepeal ei olnud istumiskohti ning istusin lihtsalt tänaval äärekivi peal. Mõned üksikud möödakäijad vaatasid, aga mul ei olnud energiat enam selleks, et mulle läheks korda mida teised inimesed minust arvavad.

Sellel hetkel ma saingi aru, et camino üks võludest minu jaoks on see, et kuna käid nii pikka teed ja väsid nii ära, siis lõpuks oled nii väsinud et mask tuleb eest maha ning ei jaksa teeselda. Oled see kes sa oled ja ei ole energiat kellelegi teisele meelejärele olla. See on küll sadistlik viis, aga tuled tagasi enda kehasse ja oma olemuse juurde. Inimesed kaotavad end tihti ära, nad on nii keskendunud teistele meeldimisega, et nad ei teagi enam lõpuks kes nad on.

Nägin teepeal veel ühte sama väsinud matkalist, tollel hetkel ma seda veel ei teadnud, aga temast sai minu Camino perekonna osa ja ta oli minu üks Camino emadest. :) Nimeks Miti ning pärit USA-st. See oli tema teine Camino. Aga see selleks, tollel päeval me Mitiga ei rääkinud ega tutvunud, meil ei olnud energiat seega me lihtsalt tervitasime teineteist noogutusega.

Hakkasin majutusasutusele aina lähemalt jõudma, nagu ikka viimased 300 meetrit olid juuuuuuuuuubeeee pikad ja kõige vaevalisemad. AGA ma jõudsin siiski kohale ja hea tunne oli teada, et keegi keda ma tean on seal olemas ja mind ootamas (või noh kas just ootamas, aga ta kindlasti muretseks kui ma kohale ei jõua, tegemist oli siis selle Barcelonast pärit kutiga kes oli ka mu eelmises majutusasutuses). 

LÕPUKS jõudsin oma albergi, seal oli avatud hoov ning ma omanikku ega retseptsiooni ei leidnudki kohe esimese hoobiga üles. Ma olin nii väsinud, ma lootsin lihtsalt tuppa pikutama saada, aga ma ei teadund milline tuba mul on ning kedagi töötajatest ei olnud kohapeal. Ma oli nagu peata kana, kõndisin mitu korda ühisköögist mööda, kus oli parasjagu üks noor Isrealist pärit kutt nimega Bari kellegagi jutustamas. Bari noolis mind huvitava pilguga ja tervitas kaugelt. Ma siis tervitasin vastu oma pilguga. Rohkema jaoks mul jõudu ei olnud tollel hetkel.

Aga hoidke piip ja prillid, see õhtu saab veel korralikud tuurid peale.

Korraga üks naine lähenes mu juurde ning küsis, kas mu nimi on Maarja from Estonia (muidugi hääldas pisut teisiti mu nime aga kõik muu info klappis). Ma ütlesin et jah, sooviksin oma tuppa saada. Ta ütles, et ka tema on palverändur, aga et albergi omanik palus tal mulle mu voodikoht kätte näidata kui ma kohale jõuan. Seega ta juhatas mu 6 voodiga tuppa ning näitas näpuga millised voodid on vabad. Sellel hetkel nägin ka Aronit (Barcelona kutti) voodil pikutamas ja korraga tundsin end väga koduselt. 

Naine, kes mulle mu voodikoha kätte näitas tutvutas end mulle, ta nimi oli Sandra ning ta on pärit Lätist. Siis mul tekkis veel kodusem tunne, ma ei olnud ühtegi inimest nii lähedalt leidnud oma seikluste ajal Sitsiilias, Madeiral ja Caminol. Tal oli nii tore meel eestlast näha ning minul oli hea meel lätlast näha. 

Kuna mul olid riided mustad ja higised, siis ma otsustasin mitte kohe voodile istuda. Mul oli vaja lihtsalt mõnda aega puhata oma keha, hinge ja vaimu. Sega puhkust ma sellel õhtul ilmselgelt ei saanud. Aga tollel hetkel ma seda veel ei teadnud, tahtsin oma telefoni Wifiga ära ühendada, aga ühendus oli hea vaid ühiskasutatavas köögis ning seal oli ka diivan. Ehk ma suundusin otse sinna. 

Potsatasin diivanile ning mul oli kõik inglise keel meelest läinud. Sellel hetkel tutvusin Bariga. Noor kutt pärit Isrealist. Ta aitas mind väga hea meelega mu Wifi probleemidega ning seletas, et tal on kodus sama ruuter ning see peaks päris hea olema, ta oli mures miks ühendus mu tuppa ei jõua. Ta oli nii tore (ja nägus) ja jutukas. Ma väga tahtsin sajaga vastu jutustada, aga mul ei olnud seda energiat kusagilt saapasäärest võtta. Sellegipoolest andsin ma endast parima temaga jutustamiseks. Temaga oli tore.

Andsin perekonnale  ja sõpradele teada, et minuga on kõik hästi ning ega rohkem interneti mul ei olnudki tarvis. Ma olin ju terve päeva ilma selleta hakkama saanud. Ma ei igatsenudki seda.

Läksin tagasi oma tuppa ning istusin toolile plaaniga pessu minna. Seejärel rahulikult pikutav Aron (Barcelonast VÕI oli ta nimi siiski Ruben ma tõesti ei ole kindel) hüppas korraga voodist püsti ja karjus LUTIKAAAD!!! Ta peal siblis ringi lutikas!!! Seljakotiränduri õudusunenägu!!! Ma olin sellel hetkel nii õnnelik, et ma oma asju lahti ei pakkinud ning voodisse pikali ei visanud. Jumal tänatud...

Sellel hetkel me kõik ehmatasime ära, kuna keegi ei taha magada toas või voodis kus on lutikad. Aron oli shokis ja tuhlas oma kotti ja asju läbi, et näha kas kutikad on juba end mugavalt tema riiete sees sisse seadnud ning Santiagosse jõudes nõuavad ka palveränduri tunnistust. 

Ma nii lootsin puhata saada, aga selle asemel hakkasime toakaaslastega (Sandra, Aron ja üks briti proua Jaqueline) kõiki voodeid läbi otsima, et näha kas ka teistes voodites on lutikad. Tõmbasime tekid ja linad maha ning vaatasime kõik madratsite tagused läbi. Esmapilgul tundus, nagu ainult Aroni voodis oleksid lutikad olnud. 

Majutusasutus iseenesest oli väga korralik ja puhas, mul oli kahju kuna mulle väga meeldis see tuba ning voodilinad olid ka ilusad kutsuvad roosad. Kohal oli hea hõng, lihtsalt lutikad olid end seal sisse seadnud. 

Rahvas hakkas vaikselt paanitsema, ma ei jaksanud paanitseda ning pugesin kööki peitu. Aron otsis albergi omanikku, aga kedagi ei olnud ju kohapeal. Seega helistati talle. Köögis oli aga jälle Bari ning uuris murelikult, et mis toimub. Ma siis seletasin talle, et meie toas on lutikad ning et ta võiks ka enda voodi oma toas igaks juhuks üle vaadata. Ja nii ta tegigi.

Ma läksin tuppa tagasi ning selle ajaga oli omanik telefoni vastu võtnud ning ütles, et ta ei tea midagi lutikatest ning sõidab kohe ise kohale asja vaatama. Me siiski püüdsime positiivsed olla ning mõtlesime, et Aron saab ju lihtsalt teise voodi endale võtta (meil oli toas 2 vaba voodit alles) ning saame selle 1 öö mööda veedetud.

Aga meelerahuks, otsustasime igaks juhuks veelkord uuesti kõik voodid koos üle vaadata. Seekord vaatasime pisut terasema meelega ning ka voodiraamide vahelisi kohti ning kruviauke. Seekord leidsime pea kõigist vooditest lutikad... Seega meie plaan oma öö mööda veeta seal majutusasutuses hakkas aina rohkem õudusunenäoks muutuma.

Peagi jõudis meie tuppa Bari ning teatas, et ka tema toas on lutikad. Umbes 2 minuti pärast jõudis kohale ka albergi omanik ning tuli ja vaatas asja oma enda silmaga ka üle. Näitasime talle lutikad ette ning ta pakkus meile välja plaani, et saame oma öö mööda veeta ühes teises majutusasutuses mis on ta tuttava oma. Seekord siis hotellis, hinnavahe maksab ta ise kinni. 

Meil oli küll kahju lahkuda, aga see plaan sobis meile kõigile. Väga raske on magada öösel kusagil, teadmisega et seal on lutikad. Albergi omanik oli väga mõistlik ja normaalne inimene ning pakkus välja tegelikult ju väga hea lahenduse. Eks kui ta oleks muudmoodi reageerinud, siis oleksid ju jututd lutikatest rändama läinud ning pikka aega ei tuleks inimesed tema albergi. Meie aga hoidsime oma suud kinni ning ei rääkinud sellest kellelegi. edaspidiselt Ainult omavahel.

Seega oli aeg oma asjad kokku korjata ning liikuda järgmisesse majutusasutusse. Minul ei olnudki midagi kokku korjata. Lihtsalt seljakott tagasi selga panna. Aga teisel läks pisut aega, et oma asjad kokku saada. Jaquline tegi näiteks juba ühe uinaku ning oli end täitsa lahti pakkinud. Ta oli tudukate väel kui kõik see krempel toimus. Samuti oli ta oma huuled ära põletanud ning mingit valget kreemi huultele määrinud. See oli tegelikult päris naljakas vaatepilt kuidas me neid lutikaid seal taga ajasime.

Uus majutuskoht oli ligi kilomeetri kaugusel. Mul oli vaimselt väga väga raske oma seljakotti taas selga panna. Mu aju oli ju arvestanud, et oleme kohale jõudnud ning nüüd ei pea enam kotti tassima. Aga nii see päris ei läinud. Kuna teised veel pakkisid omi asju, siis mina ja Sandra läksime maja ette oma kodinatega teisi ootama. Seal oli ka Bari. Seega olime kolmekesi. Lätlanna Sandra oli täitsa endast väljas ning ütles, et tuli küll siia caminole suitsetamisest loobuma, aga et kas kellelgi oleks mõnda suitsu talle pakkuda.

Minul ilmselgelt ei olnud ning Bari teatas, et ta tavasuitse ei tee, aga et tal on midagi veel paremat. Ta tõmbas korraga oma kõrva tagant välja ühe kanepisuitsu ning siis pakkus seda meile. Selleks hetkeks oli mul juba täitsa lõbus tuju kõike seda kremplit arvesse võttes. Camino ikka üllatas ning oma suureks üllatuseks võtsin ma tema pakutud kraami vastu. Mis seal enam olla saab.

Väga palju ma seda ei tarbinud, paar nö mahvi vaid, kuna sain kohe aru et see hakkas mulle mõjuma. Olemine läks väga kergeks ja seljakott ei tundunud enam nii raske. Sorry issi kui sa seda teksti loed :D ma olen endiselt ikkagist päris korralik tütar kõike arvesse võttes. Seejärel hakkasid Bari ja Sandra arutama portugali keele sarnasustest läti keelega. Ja üleüldse läks lahti korralik jutuvada. Selle aja jooksul jõudsid ka teised kohale ning hakkasime liikuma uue majutusasutuse poole. Moosekantide tunne oli, aga samas ka grupitunne. Me olime korraliku asja üle elanud ning nüüd pidime uude kohta öömajale minema.

Teepeal jutustasime Bariga maast ja ilmast, ta rääkis et teeb Caminot tagurpidi ning alustas Santiagost ning nüüd kõnnib tagasi. Samuti ta rääkis, et on käinud mõnes faris hiljuti siin ja seal vabatahtlikuks ning ühiseid jututeemasid meil jagus.

Jõudsime peagi uue hotellining ning seal juhatati meid oma tubadesse. Mina jagasin tuba Sandra ja Jaquliniga ning poisid, Bari ja Aron olid eraldi kaheses toas. 

Peale mitmeid öösid erinevates hostelites oli hotellis magamine täitsa luksus. Meil oli oma vannituba ja WC. Mitte ühiskasutatav, täitsa enda oma ja täitsa samas toas. See oli nii mõnus, käisime kordamööda pesus ning panime end valmis õhtusöögile minekuks.

Vahepeal arutasime oma camino päeva seiklusi, kes mis radapidi täpsemalt tuli ning mida põnevat sai teepeal nähtud ja avastatud. Sandra rääkis, et tutvus ühe 62 aastase prantsuse-kanadalasega, kelle nimi oli Yves. See oli Yvesi teine camino ning ta olevat väga elutark mees olnud. Väga rahuliku südamega ning ta jagas Sandrale elutarkusi. Ütles, et camino on kingitus mille sa teed iseendale ning igaüks valib, kuidas ta seda läbib või kuidas ta seda kingitust kohtleb. Sellel hetkel mõtlesin, et lahe oleks selle Yvesiga ka ise kohtuda.

Mina pikutasin toa põrandal rätiku peal jalad seinal. See pidi aitama vereringele ja ma ei tea millele kõigele veel kaasa. Sandra soovitas mul seda teha. Kuigi ma jäin peaaegu magama, sain ma siiski sealt maast püsti ning läksime kõik koos oma kambaga õhtusöögijahile.

Me olime viiekesi. Mina, Aron (või oli ta nimi siiski Ruben aga ma tean et Barcelonast), Bari, Sandra ja briti proua Jaqueline.

Kui Bari oli niisama reisisell ja Ruben töötas ülikoolis, siis Sandra on coach ning Jaqueline Inglismaal ülikoolis õpetaja. Ülimalt põnev seltskond oli kokku sattunud ja dünaamika oli väga põnev samuti. 

Nii suure grupiga söömas käimine võib tihti raskeks osutuda, kuna on inimesed erinevate huvide ja kultuuriliste taustadega. Näiteks mina tahtsin läbi saada võimalikult soodsalt ja midagi kerget süüa. Bari on jälle laktoositalumatu ning pidi endale eritoidud tellima. Jaqueline ootas elegantset toidukorda mitme tärniga restoranis ning Sandra oli väga kannatamatu kuna ta tahtis suitsu, mida tal parasjagu ei olnud tõmmata.

Kuna kell oli palju, siis meil ei olnudki väga palju võimalusi ning läksime kõige lähemal asuvamasse restorani. See oli siis päris täitsa viisakas ja uhke toidukoht. Istusime maha ja hakkasime tellima. Enne muidugi küsisid mu armsad teekaaslased väga palju küsimusi teenindajalt. Vaene teenindaja kõik oma erisoovidega. Ja samuti sooviga maksta kõik toidud eraldi... Mul oli kahju ja piinlik samal ajal. Minu kõige suuremaks sooviks oli ju siin Caminol olla rahulik tore ja viisakas palverändur, kes ei tekita kohalikele peavalu.

Mina tellisin endale porgandipüreesupi, see oli kõik. Mulle pakuti veini ka, aga ma ütlesin sellele siiski ära. Ülejäänud laud tellis erinevaid snäkke ja roogasid. Kõik oli sota pota ja teenindaja oli täitsa pahane. Mina proovisin võimalikult tore olla ja noomisin oma lauda, et teenindajaga peab olema viisakas. Kuna väsimusest olid kõik maskid maas, siis mul ei olnud hirmu ega piinlikust olla see, kes ma olen.

Ja reaalsuses ei juhtunudki midagi halba, et ma oma tunded ja emotsioonid välja ütlesin. Õhtu läks edasi sama lõbusalt. Korraga tuli mulle meelde, et mul ei ole ju majutust järgmiseks päevaks ning mul ei ole isegi interneti kus ma saaksin seda broneerida.

Sellepeale teatasid Sandra ja Jaqueline, et nemad ööbivad kokkusattumuse tahtel samas kohas. Selle nimi on Casa da Fernanda. Ehk Ferndada kodu otsetõlkes. Nad andsid mulle selle koha telefoninumbri ning ma helistasin otsekohe, et endale voodikoht broneerida. Sellel hetkel, enam ei ole vahet kus sa ööbid või et milline ööbimiskoht välja näeb, kõige tähtsam on hind ja see, et sul on urualune kus magada. Vajadused lähevad väga primaarseteks. Keegi ei aja enam luksust taga (või vähemalt mina). 

Fernanda võttis telefoni vastu ja teatas, et tal ei ole rohkem voodeid, aga tal on verandal/terrassil üks voodikoht mulle pakkuda. See korraks ehmatas mind ära, ma ei tahtnud õues magada. Fernanda ütles, et tule homme kohale ja vaata see voodi oma silmadega üle, siis anna teada kas tahad jääda või lähed mujale. Nii me leppisime kokku.

Seepeale teatas Bari, et kuna tema teeb oma caminot tagurpidi, siis ta oli just eelneval ööl ööbinud Fernanda kodus ning veranda voodi oli üks kõige mugavamatest vooditest, mis tal pakkuda on. Ta soovitas seda soojalt ning ütles et oleks ise peaaegu et sinna magama saanud. Siis mul oli hea meel, et olin Fernandaga jutule saanud. Samuti ütles Bari, et Fernanda on väga 'loca' ehk siis hull heas mõttes, väga vinge naine ning joodab oma koduveinist kõik palverändurid lõbusaks.

Lõpuks tulid toidud lauda, need olid imemaitsvad. Mu supp oli hea, aga ka teiste toidud, nad andsid proovida. Mõnus õhtu oli, ma olin nii väsinud aga samas õnnelik ja samas olin ka mina ise. Sain aru, et caminol on tegelikult nii palju anda. Öeldakse, et camino annab sulle seda mida vaja on, mitte seda mida sa tahad. Korraga oli mul mõnus seiklus seljataga ja vinge grupp kellega seda jagada. Ma tundsin end iseseisvalt ja turvaliselt, samas üldse mitte üksikuna. Ma olin nende inimestega alles kohtunud, aga juba oli tekkinud kokkuhoid. Laheeeeee!! Ma olen ju ikka üks kambaloom ja rahvaga meeldib olla.

Bari soovitas mul alla tõmmata E-sim kaart. See on siis selline, kus saad endale interneti ise osta. Kõlab lihtsalt aga tegelikult oli väga palju asju tarvis telefoni seadetes muuta. Ta aitas mul seda hea meelega teha, aga ta proovis juurde seletada, et E-sim ei tohi kindlalt kuidagi ära kustutada ja sellel olid veel mingid omad reeglid. Ma tõesti proovisin kaasa mõelda ja aru saada, aga mu ajuke oli juba nii väsinud ja midagi ei jäänudki meelde. Peaasi et sain nüüd interneti, et vajadusel järgnevaid majutuskohti broneerida. See oli ainus põhjus miks ma endale interneti tagasi võtsin. Muidu ma oleks hea meelega samamoodi edasi jätkanud.

Peale söömist istusime veel laua taga ja muljetasime, mina käisin korra 'jalutamas' ja tegin kiire pooletunnise kõne oma peikale, rääkisin talle oma päevamuljeid ning uurisin et kuidas temal seal kaugel maal läheb.

Seejärel läksin tagasi oma laua juurde, maksime arve ja hakkasime tagasi hotelli poole jalutama. Teepeal jäime Bariga natuke tahapoole ja rääkisime juttu. Meil jutt jooksis kuidagi väga hästi ning üldse head teemad olid, mida arutada. Rääkisime väga sügavatest asjadest ja ma tundsin temaga väga head ühendust.

Aga kuna ma olen siiski suhtes ning kusagilt jooksevad piirid, siis mingi aja pärast teatasin et lähen nüüd tuttu ning see teema ei viinud kusagile. Ja ma ei tahtnudki, et see viiks kusagile. Lihtsalt tore oli kellegi toredaga aega veeta ja ühendust tunda läbi sügavate teemade. Ta rääkis mulle Israeli sõjaväe teenistusest ja muudest silmi avavatest teemadest. Kusjuures ta tundus umbes minu vanune ehk siis 26 aastane mitte oma välimuse vaid oma elutarkuse poolest, aga reaalsuses oli ta minust 7 aastat noorem. :D ...

Tuppa jõudes Jaqueline vana romantik ikka uuris, et kas ma poisi numbri ikka küsisin. Ma ütlesin, et mul on ju partner olemas ning ma ei soovi tegelikult kellegi teise numbrit. Sellepeale ütles Jaqueline, et okei kui sina ta numbrit ei võtnud siis ma võtan selle sulle homme ise. Ja et sõpru võib ka inimesel olla vaatamata sellele et suhtes oled. Seda küll, mul vist ei olegi ühtegi meessoost päris sõpra kunagi olnud. Sõbrannasid küll.

Öösel ma taaskord magada ei saanud, vaatamata sellele, et ma olin väga mugavas voodis ja ülimalt väsinud. Kuidagi keha ja meel ei olnud veel harjunud ja ma ei suutnud maha rahuneda. Lõpuks magasin vist kokku vaid paar tundi. 

PÄEV 24 CAMINO 3 PÄEV

Barcelinos - Vitorino dos Piaes

Umbes 23-25 km, ma ei mäleta päris täpselt.

Hommikul ärkasin umbes kella 7 ajal. Väga väsinud ja uimane oli olla. Mul oli hirm, et ma ei jaksa ära kõndida seda 23 kilomeetrist teekonda. Seljataga olid ju 2 päeva, kus ma olin üle 35KM päevas kokku jalutanud. Aga midagi ei jäänud üle, tuli end püsti ajada ja edasi liikuma hakata.

Sandra oli juba lahkunud selleks kellaajaks. Aga Jaqueline alles pani end valmis. Temal oli samuti imevahendit, mida jalgadele sai panna selleks, et ville vältida. Tema enda jalad olid juba kahjuks villis ning ta käis caminot juba enda sandaalides.

Ta andis hea meelega, seekord Compete firma mingisugust pulka mulle kasutada. See oli nagu hügieeniline huulepulk aga jalgadele mõeldud. Selline natuke vaseliini sarnase koostisega. Mul oli hea meel, et sain taaskord mingit villide ennetus toodet jalgadele panna ning mõtlesin, et pean ikka ise ka endale soetama selle.

Panin oma matkariided selga ja suureks üllatuseks avastasin, et ühed matkapüksid olid mulle suureks jäänud ja kõht oli nii ilus lame. Eks ma olin oma töö toidu pealt kokkuhoidmisega ka teinud, alkoholi ka ju ei olnud 2 õhtut suisa joonud ning kõnnitud oli ka palju. Mul oli hea meel, peeglist vaatas vastu tore pilt (kauaks see nii ei jäänud aga sellest räägin varsti täpsemalt). 

Pakkisin oma kodinad kokku ja hakkasin astuma. Hommikust ei olnud veel söönud. Teepeale jäi üks kohvik ning piilusin sinna. Tellisin endale kohvi, pastel de nata ning ühe võiku. Kui lauda läksin istuma, siis nägin et Sandra sõi ka seal parasjagu oma hommikusööki ja tegi suitsu. Istusin tema juurde ning jutustasime ja sõime koos.

Kuna ta lõpetas söömise enne, siis ta ka asus varem teele. Mina veel logelesin kohvikus ja nautisin hommikusööki. Kui see oli söödud, siis hakkasin ka mina liikuma. Nagu alati, ma ei vaadanud kunagi mitu kilomeetrit mul käidud on ning kui palju veel kõndima peab. Sellel ei ole mõtet, mulle meeldib kui tee mind üllatab.

Olin valmis taaskord raskeks ja pikaks matkapäevaks, aga ausaltöeldes läks see 23km pikkune rada jube kiirelt. Ma ei saanud arugi, et tegelikult päeva esimeseks pooleks oli rada tehtud. Tee peal põrkasime Sandraga veel mitu korda kokku ning siis otsutasime koos edasi jalutada. Meil oli sama majutusasutus broneeritud.

Jõudsime kohale Casa Da Fernanda albergi. Seal oli 5 pisikest koera ning paar kassi. Samuti jalutasid uhkelt ringi kanad ja kuked. Me ei olnud esimesed saabujad, aga ühed esimeste seast. Kell oli alles 1 või 2 päeval, ehk siis päris vara. Fernanda tervitas meid suure naeratusega ja selgitas mulle, et kuna ma ei broneerinud ära eilse kõne ajal seda veranda voodit, siis nüüd on end seal sisse seadnud üks hispaania paarike. Ma täitsa ehmatasin korra ära, kuna minu meelest meil jäi teine kokkuleppe. 

Korraga ehmusin, sest et eile oli tal terve ülejäänud maja täis broneeritud ning kartsin et ma ei saagi endale voodikohta. Sellepeale Fernanda ütles, et tal on ikkagist üks voodikoht mulle olemas ning ma olen alati tema koju teretulnud. Ta oli umbes 50-60ndates naisterahvas, pikkade tumedate juuste ning sihvaka kehaehitusega.

Ta rääkis kenasti inglise ja hispaania keelt lisaks ta enda emakeelele. Kuigi kõigel mis ta ütles, oli juures tugev portugali akstent. Mina sain temast ideaalselt aru ja ta oli väga krapsakas. Tervitas kõiki tulijaid ning pakkus kohe klaasi vett ning istekoha väiterrassi varjualusel. Seal oli tal palju diivaneid kuhu ta rahvast kokku kupatas.

Kohe peale seda, kui keegi oli jõudnud ja oma klaasi vett ära joonud. Siis saatis Fernanda nad täitma kõige tavalisemat palveränduri rutiini. Käia pesus ja puhtad riided selga. Siis pesta käsitsi oma sokid ja trussikud ära (tavaliselt ka pluus ja püksid aga oleneb kellel kui palju riideid kaasa on pakitud). Siis kui teelised on pestud kustud ja kammitud siis Fernanda ei lase kellelgi väga tuppa logelema jääda. Ta jutustab kõigiga ning kuidagi imekombel suudab kõik inimesed kokku meelitada väliterrassile.

Seejärel toob ta toast kannuga koduveini. Tema kodu veiniks oli mu kõige lemmikum Vinho Verde. Sellel hetkel ma murdusin, ma ju proovisin mitte alkoholi juua oma camino reisi ajal. AGA kui keegi nii ilusasti pakub sulle sinu lemmikveini ja see kõik on hinna sees, siis ma lihtsalt ei suutnud ära öelda.

Ma kirjutan seda teksti hetkel Ecuadoris ning siin ei ole Vinho Verde saadava, te ei kujuta ette kuidas ma oma terve keha ja hingega hetkel tahaksin pokaalikest Vinho Verdet, just seda Fernanda onu aia viinamarjadest tehtud...

Kui ma õigesti mäletan, siis öö Fernanda kodus maksis 30 EUR. Alguses tundus natuke kallis palverändurile 1 öö kohta, aga sinna hinda kuulusid veel korralik mitmekäiguline õhtusöök, väga viisakas ja värske hommikusöök. Hordides veini ning ka lõunased snäkid ehk tapas mida Fernanda meile serveeris. Toit oli värske ja oma aiast, kõik mis võimalik ikka oma aiast.

Fernanda kodu asus imepisikeses külas kus oligi vaid paar tänavat. See külake oli metsade, mägede ja viinamarja põldude vahel. See oli imeline. Loodus oli kaunis, tuju oli hea. Teekaaslased toredad ning kõigil oli super hea tuju. Jutustasime seal diivanil tunde ja puhkasime jalga.

Tegelikult üks põhjustest veel miks ma veini nii ohtralt seal jõin (kusjuures pähe ei hakanudki lõpuks väga) oli see, et ma lootsin paremini magama jääda ja paremat ööund. Seda aga paraku ei juhtunud, aga see selleks. See ei olnud Fernanda süü vaid lihtsalt minu enda keha ja meel ei olnud veel päris Camino rütmi jõudnud ja ma olin endiselt nii elevil kõigest ümbritsevast.

Kokku oli palverändureid umbes 12. Nii noori kui eakamaid. Ma olin kõige noorem seniks, kuni jõudis kohale USA-st pärit Grace. Tema on 24 aastane. Ma ei tea kuidas ta nii hilja jõudis või kust kandist ta täpsemalt oma teekonda oli alustanud, aga ta jõudis meist kõigist kõige hiljem ja juba peaaegu pimedas kohale. Ta oli täiesti läbi omadega ning nii väsinud et tal ei tulnud sõnu ka suust välja.

Ma nii teadsin mida ta tunneb, mul oli täpselt see sama tunne olnud eelmisel õhtul, kui jõudsin Barcelinhosse ja lutikate kogemus oli.

Gracest sai ka üks osa minu camino perekonnast. Tegelikult mul oli camino ajal isegi kaks camino perekonda. Üks 2/3 reisi ajast ja pisut suurem grupp ning teine perekond oli 1/3 reisi ajast ning pisut väiksem grupp. Mõlemad olid imelised!

Tegelikult siis hakkas mu camino family moodustuma. Olime juba teist ööd koos Sandra ja Jaqueliniga ning tundsime end teineteise seltsis väga hästi. Meile lisandus veel umbes 56 aastane Kristine Saksamaalt ja Grace USA-st.

Rahval oli tuju hea ja kõik jutustasid omavahel. Mulle see nii meeldis et rahvas oli kõik koos. Korraga tõi Fernanda toast kandikul meile suupisteid. Üks suupiste oli Pimientos a Padron. Ehk siis rohelised pisikesed paprikad praetud/grillitud oliiviõliga ning jämeda soolaga üle pudistatud. Pimientos tähendabki paprikat ning a Padron on selle linnakese nimi kust need paprikad pärit on.

Selle toidu üks konks on see, et sa kunagi ei tea milline paprika on vürtsikas. Tavaliselt on taldrikul 1-3 vürtsikat paprikat kaa, aga neid ei tunne niisama ära. Seega see on alati rulett, et millise paprika parasjagu saad.

Teine suupiste oli Bacalao ehk kuivatatud tursa pallid. Portugali keeles oli selle nimi Croquetas de Bacalao. Ehk krõbedad pallikesed taignas kus on siis kuivatatud tursk sees. Kuna ma olen enda kalaga tutvuse tegeimse teekonnal ja veini oli ka juba mitu klaasi joodud, siis julgesin minagi paar tursapalli ära süüa. Need oli imelised!

Läks veel mõni tund mööda ning vahepeal jõudis ka kohale üks itaalia paarike, Marco ja Ana. See oli nende teine camino. Nad olid nimelt tutvunud oma esimese camino ajal täpselt aasta tagasi. Ja nüüd tulid oma aastapäeva tähistama. Ana rääkis, et oma esimese camino ajal ühe albergi perenaine ütles talle, et camino annab sulle seda mis sul vaja on, mitte seda mida sa tahad.

See mõte on minuga seni kaasas käinud ning ma mõtlen sellele tihti.

Vahepeal uurisin maad järgmisete majutusasutuste kohapealt. Ma isegi ei hakanud endale enam midagi ette vaatama. Kuulsin, et järgmises linnakeses on olemas üks avalik alberg. See maksab 5 EUR öö ning pidi täitsa viisakas olema. Tegemist ei ole siis enam eramajutusega, mida keegi nagu Fernanda korraldab. Vaid ametlik caminol asuv alberg ilma ühegi mugavuseta (nagu näiteks voodilinad jne).

Mina tahtsin siiski ka mõne avaliku albergi kogemuse endale kätte saada, samuti tahtsin raha kokku hoida ning Fernanda juurest olid täitsa mitu inimest minemas sinna ning kutsusid mind kaa. Avalikes albergides ei saa reservatsioone teha. Seal on kõik elavas järjekorras. Kes ees see mees, tuleb jõuda varakult kohale ja ukse taha end järjekorda võtta. Ja kui väga hilja jõuad ja nõudlus on suur, siis võib vabalt ilma voodikohata jääda.

Lõpuks jõudis kätte õhtu ning oli aeg õhtusöögiks. Rahvas oli heast veinist ja selstkonnast üleolevas tujus. Lauda toodi nii palju toite et ma isegi ei mäleta. Fernada käis seda kõike ise vahepeal küpsetamas aga peamiselt oli kokas hoopis ta abikaasa keda me ka nüüd lõpuks nägime. Ta ei rääkinud väga palju inglise keelt aga oli sellegipoolest väga tore ja südamlik.

Laual oli kala, liha, riisiroog bacalaoga, salat, juurvliljad, krõmpsud kartulid ja ma tõesti ei mäleta enam mida kõike veel. Sööki oli korralikult. Aajaa enne peakäiku toodi meile kõigile ka palveränduri suppi. See on siis tavaliselt kas mingisuguste läätsede või ubadega supp. See oli ka imehea.

Toidu kõrvale toodi ka valikuks punast veini, aga kõik jõid ustavad Vinho Verdet edasi. Sõime kõhud täis ning siis oli magustoidu ja kohvi ring. Mina nii hilja õhtul kohvi enam ei tahtnud. Aga siis toodi ka mingit omamoodi samakat või agua ardientet lauda. Ma ei tea mis see oli, aga viin ka mitte. Pigem selline magus läbipaistev aga kange. 

Kõige lõpuks pani Fernanda abikaasa käima karaoke laulud ning kuna me kõik olime päris tagasihoidlikud siiski ja keegi väga laulma ei pressinud end, siis võttis abikaasa ohjad oma kätte ning laulis väga julgelt ja vapralt väga mitu laulu meile ette. Me proovisime kaasa laulda ja elasime kogu hingega kaasa.

Lõpuks võttis Jaqueline ikka julguse kokku ning tuli välja et ta on noorena laulmisega tegelenud. Ta esitas meile ühe bluesi pala. Seda oli väga vinge kuulata. Üldse kõik oli vinge. Sain teada, et teised rändurid olid mitu kuud endale ette Fernanda juures peatumise broneerinud ning sinna pidid alati kohad täis olema. Paljud inimesed valivad just camino Central teekonna, et oleks võimalus Fernanda juures peatuda.

Ma ei teadnud sellest midagi ning olin väga õnnelik, et mul oli õnnestunud just sinna albergi saada. Nagu öeldakse, camino provides. Peale õhtusööki jäädi veel jutustama, aga minu sotsiaalne patarei oli tühjaks saanud ning ma pesin hambad ja viskasin voodisse pikali ja lihtsalt pikutasin enne uinumist.

Mõnus ja hea oli olla, ma tundsin et olen täpselt õiges kohas ning sees oli suur tänutunne elule, toidule, Vinho Verdele, Fernandale, caminole, ilusatele maastikele, kuule ja tähtedele ja millele kõigele veel. Ma olin õnnelik kogu südamest (ühtlasi ka väga väsinud kuna 2 väga kehva unega poolikut ööd olid selja taga).

Lootsin, et vein teeb oma töö ning et saan öösel rahulikult magada. Aga kahjuks see nii ei läinud, veinist oli küll tuju hea aga päris pähe see siiski ei hakanud ja öösel ma ka väga magada ei saanud. Aga mis teha, nii see eluke kord on. Ega kõike ka korraga ei saa. Ma olin sellegipoolest õnnelik ja tänulik.

PÄEV 25 CAMINO 4 PÄEV

Vitorino dos Piaes - Ponte de Lima

Umbes 15 kilomeetrit

Ärkasin hommikul üles ning läksime Sandraga hommikusööki otsima. Hommikusöök oli Fernanda majs suures köögis. Fernanda ise oli tudukate väel põll ees ja küpsetas meile kõigile muna. Laua peal oli värske tomat ta enda aiast ning veel väga palju muid toite. Hommikusöök oli väga korralik ja Fernanda jooksvalt täiendas laua peal olevaid taldrikuid.

Jutustasin rahvaga pisut ning kui hommikusöök oli söödud asusin teele. Mulle meeldis üksi jalutada ja siis kellegagi teepeal tutvuda ja natuke maad koos jaluada ning siis taaskord oma teed minna. Ehk siis ma proovisin minna nii, et keegi minuga kaasa ei tuleks ja et ma saaksin üksinda jalutada ja omi mõtteid mõelda.

Kõige õigem tasakaal oligi üksi jalutamine ning siis õhtul teiste teekaaslastega oma kogemuste jagaine. Nii mulle meeldis see kõige rohkem. 

Kuna teekond oli lühike, siis ei pidanud väga vara kõndima hakkama, aga samas ka mitte väga hilja kuna albergi oli siiski vaja normaalsel ajal jõuda, et järjekorras endale koht sisse võtta. Teekond oli ilus aga 15km sai läbi ikka väga kiirelt. 

Enne Ponte de Lima linna (seekord siis linnake mitte väike küla) jõudmist nägin kaunist pisikest jõge/oja. Ma ei olnud kindel kumb see on, aga vesi oli kutsuv ja väga külm. Laotasin oma seljakoti ja muud vidinad muru peale ning võtsin jalanõud jalast ära. Seejärel läksin jalgupidi vette ja see oli nii mõnus jahutus, jalutasin seal vees ringi ja vaatasin väikseid kalakesi.

Samuti otsutasin oma terve seljakoti lahti pakkida ning kõik oma riided läbi raputada, mul oli palju erineviad sügelevaid punnikesi jalgadele ja ka kätele tekkinud seega ma kartsin et sain ka mina endale kusagilt lutikad ja nüüd tassin neid endaga kaasas.

Tegin seda rutiini läbi täitsa mitu korda, lootes võimalikest pahalastest lahti saada. Seejärel läksin end uuesti vette jalgupidi jahutama. Lõpuks korjasin kodinad kokku ja hakkasin linnale lähenema. Kell oli alles väga vähe, aga kuna tegemist oli linnakesega, siis seal oli erinevaid võimalusi ja asju mida teha andis.

Jõudsin albergi ukse taha. Seal oli silt, et uksed avatakse kell 14.00. Seega mul oli ligi 2 tundi veel aega selleni. Nägin, et inimesed oli oma seljakotid pannud ukse taha järjekorda. Panin siis enda oma ka ning läksin istusin paar meetrit eemale pingile puhkama. Vahepeal tegin juttu erinevate ränduritega ning sain ühe naise oma kotti vaatama. See tähendas, et mul oli võimalus pisut linnapeal ringi jalutada.

Käisin läbi apteegist ning ostsin endale salvi oma sügelevate punnide jaoks. Mul oli nii suur hirm et need on lutikad, kuna sääski ma päris täpselt kunagi seal ei näinudki. Aga eks ma olen harjunud Eesti sääskedega, neid on silmaga näha ja nad plärisevad kõrva ääres päris korralikult. Siin on aga palju väiksemad ja vaiksemad sääsed keda ei oskagi kohe tähele panna ning reisi lõpus sain teada et mul oli tegemist siiski sääsepunnide mitte lutikahammustustega. Aga tollel hetkel ma seda ei teadnud ning kartsin väga lutikaid.

Läksin tagasi albergi ukse ette ning peagi oli võimalus uksest sisse saada. Matkalised võtsid oma seljakotid selga ning järjekorda. Voodikohti anti elavas järjekorras, minu ees olev inimene oli voodi nr 10, mina voodi nr 11 ja minust järgnev voodi nr 12. Üpris viisakas oli kõik, midagi halba ei ole öelda.

5 EUR maksis ju vaid öö. Minu toas oli ligi 20 rändurit. Madratsid olid plastikust/vakstust kattega ning samuti ka padjad. Paljudel olid kaasas oma enda magamiskotit või siis voodilinad. Minul oli kaasas magamiskoti siselina. Ma ei tea kuidas seda seletada, aga nagu magamiskott aga lihtsalt ühekordsest linast tehtud. Ajas asja ära küll, padja ümber rullisin oma rätiku. Ei midagi erilist, aga tegelikult alberg ongi lihtsalt koht kus öö mööda saata, ei olegi mingit erilist luksust vaja.

Kohe kiiruga tormasin pesema, et järjekordasid vältida. Vesi oli väga külm ja sooja vett ei tulnud. Mina muidugi olin selleks päevaks endale planeerinud juuste pesemise päeva. Seega pidin hakkama saama ka külma veega. Mina ise olin harjunud, aga üks Ungari naine küll kiljatas kui sai sahmaka külma vett pähe.

Peale pesemist pesin käsitsi ära ka enda sokid, pluusi, püksid ja aluspesu. Mingit pesuvahendit ma kaasas ei kandnud seega pesin kõik riided kohapeal olevate seepidega. Neid oli erinevaid, tavalisi pesuseepe või siis üks oli ka viinamarja lõhnaga seep. Peale seda mu riided olid viinamarja lõhnaga päris ikka aega.

Kui olin pesus käinud ja riided ära pestnud, siis pakkisin end lahti ning läksin linnapeale toidujahile. Kuna kell oli juba umbes kolm keskpäeval, siis ega väga palju toidukohti ei olnudki avatud. Nagu lõunamaades kombeks, siis keskpäevast kuni õhtuni on paljud kohad kinni 'siesta' ehk uinaku ajaks. Lõpuks leidsin sobiva avatud restorani ning sõin ühe mõnusa burgeri ära. See ei olnud väga suur, aga sellegipoolest oli väga maitsev.