Reisiseiklused Madeiral

Madeira 15- 22 august

Tere armas läpakas, sind ei ole ammu näinud. Jõudsin eile just tagasi oma Camino de Santiago rännakult ning sain lõpuks kogu oma pagasi enda valdusesse. Seljataga on pea 280 km ning süda on täis headust ning kergust.

Aga see peatükk ei räägi üldsegi Caminost, siin ma alles jõuan oma Madeira toimetused kirja panna. Mul on meeletult juttu kogunenud mida ma teie kõigiga tahaksin jagada. Elu on üks korralik karussell ning hetkel istul hosteli voodil ning kell on 23:53 ja ma ootan et mu juuksed ära kuivaksid.

Nüüd korraks tagasi Sitsiiliasse, sealt ma lendasin kenasti Rooma lennujaama ning peagi oli mind ootamas mu parim sõbranna. Leidsime teineteist lennujaama eriotsadest üles ning seadsime sammud toiduotsingutele. Cristelil oli muidugi tublisti oma toit karbiga kaasa tehtud, aga sellegipoolest otsustasime minna kusagile sööma. Palju oli muljetada ning tuju oli laes.

Leidsime ühe pitsarestorani ning istusime maha, tellisime kahepeale burrata salati ning siis veel pitsat. Mina jõin tähistuseks ka ühe pokaali valget veini või õlle, ma enam ei mäletagi. Cristel rääkis mulle kuidas tema elu on viimased 10 päeva läinud ning mina muljetasin oma Sitsiilia kogemustest.

Aeg lendas ning peagi oligi tarvis oma kodinad kokku korjata ja oma lennu väravasse liikuda. Meil oli broneeritud lend Rooma-Funchal (Madeira pealinn) ning firmaks oli Wizzair. . Saime lennukis kõrvuti kohad ning olime selle üle väga uhked, kuna broneerisime eraldi piletid, aga siiski õnnestus smuugeldada teineteise lähedusse, saime edasi lobiseda. 

Lennuki õhku tõusmine võttis aega, hilinesime umbes tunnike, aga sellest ei olnud hullu. Me olime nii õnnelikud et saame lõpuks koos Madeirale minna! Meil oli esimeseks päevaks planeeritud kohe uhke PR1 matk, selle eest oli makstud ning see on üks Madeira kõige ilusamaid ja populaarsemaid matku. Järgimseks päevaks ehk minu sünnipäevaks oli samuti vinge tuur broneeritud, mitte küll väga pika matkaimse osaga, aga siiski kaunid vaataimsväärsused. Samuti oli meil broneeritud majutus Funchali kolmeks ööks ning seejärel oli plaanis minna põhjarannikut rendiautoga avastama.

Lennukis oli tuju hea ning kui jõudsime Funchali kohale, siis lennuk ei saanud tugeva tuule tõttu maanduda. Tiirutasime veel ligi tunnike Funchali kohal ning siis teatas kapten, et meil ei ole võimalik maanduda seoses ilmastikuoludele ning sõidame Faro lennujaama (Lõuna Portugalis), seal lennujaamas antakse meile info majutuse ja transpordi kohta. Okei, tuju oli kurb ning mõistsime, et oma esimesele matkale me minna ei saa, aga Faros me kumbki varem ei olnud käinud ning püüdsime oma kurba tuju maha suruda sellega, et meile oli siiski ju hotelli ja ilusat õhtut lubatud. Inimesed lennukis hakkasid juba rahutuks muutuma ning kuna itallased on väga temperamentsed, siis vehiti käsi ja räägiti valjult.

Lennukist väljudes ning infolauda jõudes ütles üks onkel väga tuima näoga meile, et majutust ei õnnestunud Wizzairil pakkuda ning et saame öösel lennujaamas magada, muretseme teile magamiskotid või tekid.

Sellepeale kohkusime korra, tormasime õue värske õhu kätte uut sõjaplaani välja mõtlema. Lennujaamas ööbimine ei tulnud kõneallagi ning meil mõlemal olid korralikud reisikindlustused. Vaatasime bookingust ja airbnb-st majutusvõimalusi ning kõigis hotellides 1 öö oli 900-1100 EUR vahemikus. Teadsime et sellist raha me ei saa elusees kunagi tagasi. Surfasime veel netiavarustes ning parasjagu oli keegi oma airbnb majutuse tühistanud ning saime endale korteri 150 EUR öö. Ikka parem kui maksta ligi tuhat.

Selle aja jooksul teised inimesed alles seedisid fakti et lend ei maandunud Faros ning olid segaduses et kus infolaud on, meil on juba ööbimine broneeritud ning tellisime endale taksot. Kõik Uberi ja Bolti taksojuhid tühistasid järjest meie tellimust. Olime juba pead kaotamas kui üks isehakanud taksojuht meid üle leidis ning küüti pakkus.

Jah, hind oli 30 EUR kui samal ajal Bolt ja Uber olid 11 EUR, aga me tõesti lihtsalt väga tahtsime minna magama ja end hommikuks valmistama, et uuesti proovida Madeirale sõita. Hommikuse lennuaja kohta jagati meile erinevat informatsiooni, lennujaamas öeldi et kell 8. Wizzairi enda telefoni äpis oli et kell 9 ning uuel pardakaardil oli kell 10. Me olime väga segaduses.

Jõudsime kenasti oma airbnb-sse ning see oli ilus ja mõnus, sõime õhtuks Cristeli tehtud pastat mida ta õnneks päeval ei jõudnud ära süüa ning olime pisut uhked enda üle et keerulises situatsioonis leidsime kiirelt uue lahenduse.

Pesime isegi pesu ning läksime tuttu. Lootsime et vähemalt järgneval päeval õnnestub Madeirale maanduda, üks päev hiljem, aga siiski. Sellel ööl ma väga palju ei maganud, aga õnneks piisavalt et pidada vastu järgmine öö ühes teises lennujaamas (räägin sellest peagi).

Päev 14

Ärkasime hommikul üles, pakkisime oma 5 kodinat kokku ning tellisime takso lennujaama. Taksojuht oli jube jutukas ning arvas, et me tulime Farost puhkuselt ning et nüüd kindlalt tahame Farosse tagasi tulla. Me ei jaksanud talle ümber rääkida kõike, mis meiega eile oli toimunud, seega lihtsalt noogutasime kaasa nagu oleksime just Faros nädalakese puhkamas käinud.

Jõudsime lennujaama ning seal oli meie lennu väljumise kellaaeg üks tund varem kui mujal paberite peal. Kiiruga jooksime väravate poole ning pidime ka turvakontrolli läbima. Mul ei olnud vedelikud eraldi kotikestes kuna Sitsiilias lennujaamas seda tarvis ei olnud ning ma ei olnud ju ette arvestanud et meie lend hoopis Farosse tuleb. Seega pidin veel kiiruga kõik asjad ümber pakkima. Lõpuks jõudsime oma lennu väravasse ning seal tuli välja et lend läheb ikka hiljem, igalpool oli lihtsalt erinev info.

See kõik hakkas juba koppa ette viskama, me tahtsime vaid Madeirale saada kuna üks päev oli juba luhtas. Ootasime oma lennu teist katset ning siis lükati lend uuesti edasi paariks tunniks.

Proovisime saada toidu vouchereid, meile antigi nö 5 EUR-ine voucher millega ei saanud isegi võileiba osta. Lõpuks kui kassase jõudsin et voucheriga maksta, siis anti mulle teada et voucher on mul küll olemas aga ma sellega maksta ei saa kuna nii paljud inimesed täna juba Wizzairi voucheriga maksnud ning nendel on selles kohvikus krediit otsas. No palju õnne, kopp oli nii ees ja lihtsalt tahtsime et see õudusunenägu otsa saaks ja et me Madeirale kohale jõuaksime.

Nägime ka teiste kaasreisijate nägusid kes lennujaamas magasid, meil oli neist täitsa kahju. Nad olid väga unise olemisega.

Lõpuks saime lennule ning hoidsime hinge kinni et seekord maandumine õnnestuks. Nägime eelnevalt internetist et sellel päeval oli väga mitmeid lennukeid edukalt Madeiral maandunud, seega lootust oli.

Inimesed lennul olid enam vähem rahulikud, lõpuks jõudsime Madeira kohale ning tiirutasime seal veidi ning ootasime oma aega et saaksime maanduda.

Hakkasime juba peaaegu et maanduma, me olime maapinnale nii lähedal ning siis tõusis lennuk taas õhku...

Kõlaritest tuli informatsioon, et maandumine on võimatu ja sõidame tagasi Farosse, edasised juhised puuduvad. Inimesed läksid selle uudise peale täitsa peast segi, hakkasid karjuma ja tõusid püsti ning vehkisid kätega, see kõik oli jube ebamugav. Cristel istus minust ka kaugemal ning meil ei olnud võimalust teineteisele moraalseks toeks olla, aga tean et ka temal oli sellel hetkel väga ebamugav.

Lõpuks jõudsime Farosse tagasi ning siis tuli uus informatsioon, et rohkem katseid Madeiral maanduda ei tehta ning et lennuk sõidab tagasi Rooma lennujaama, kes tahavad võivad Farosse jääda ning kes seda ei soovi võivad tagasi Rooma lennata. Kõne lõpus veel öeldi et see kõik on ilmastiku olude pärast ning ei ole üleüldse nende probleem.

Sellepeale hakkas üks suur mäss, lennuki uksi ilmselgelt lahti ei tehtud ning meid hoiti lennukis sees nagu seakarja. Itaallased läksid väga temperamentseks kätte ära, hakati röökima, karjuma, ühel naisel tuli paanikahoog ning ta minestas, sellepeale tema abikaasa hakkas rusikatega uksi ja aknaid taguma. Stuardess nuttis.

See oli kaos, õhku ei olnud ning mul on alati kerge ebamugavus suletud ruumide ees olnud. Sellel hetkel see kõik võimendus ja mul ei olnud võimalik isegi Cristelit näha. Inimesed tahtsid lennukist välja saada ja meid lihtsalt ei lubatud. See oli õudusunenägu.

Lõpuks mul õnnestus saada lennukist välja, aga Cristel oli täiesti teises otsas ning tema ei saanud mõnda aega kohe üldse välja.

Terve selle aja vältel kui meid kinni hoiti, siis me vaatasime uusi lennuvariante Madeirale. Meie võimalused olid kahjuks väga piiratud ning meeletult kallid, aga me tegime ükskõik mida, selleks et saada lõpuks kohale sinna unistuste saarele.

Kui Cristel oli ka lennukist väljas, siis me lihtsalt jooksime teineteise suunas ja kallistasime nagu oleksime just midagi väga hullu üle elanud (tegelikult elasimegi), siis tormasime lennujaamas ühte rahulikku nurka ning arutlesime oma võimaluste üle. Kaalusime erinevaid variante, kas sõita bussiga Sevillasse, olla seal 1 öö ning hommikul minna kolme erineva lennuga läbi Kanaaride Madeirale. Või olla hoopis öö Prantsusmaal ning sealt lennata, see variant meeldis meile kõige rohkem, see hetk kui tahtsime pileteid ostma hakata tuli aga välja et sellel lennul oli vaid 1 koht alles.

Pidime uue plaani tegema. Lõpuks tuli kõige mõistlikum võtta otselend Amsterdami lennujaama, seal veeta öö (minu sünnipäev) ning siis varahommikul kella 6 paiku edasi Madeirale lennata.

Piletid läksid kokku ligi 750 EUR kui ma õigesti mäletan, meil oli väga valus neid osta, aga teadsime et meil on reisikindlustused ning peame kiirelt toimetama kui tahame saada kohti nendele lendudele.

Lõpuks ostsime mu arvutist piletid ära, küll mu arvuti jamas ning pidime protsessi mitu korda uuesti alustama, aga lõpuks saime tehtud. Cristeli ema ütles meile, et see 16 august ongi veider kuupäev ning väga paljud asjad lähevad pekki, et me elaksime üle kuni 00:00 ning siis kõik läheb kergemini. 

Kui piletid olid ostetud, siis taaskord kallistasime Cristeliga, kuna oli suur pingelangus ning meil oli uus sõjaplaan paigas. Me ei tulnud kordagi sellisele teemale et äkki jätaks reisi ära, see ei olnud meie jaoks võimalus.

Siis saime aru et meie kõhud on ju päris tühjad ning uue lennuni on ligli 4h aega. Läheks äkki sööks midagi. Vaatasime google mapsist lähedal asuva toidukoha, see oli mingi indiapärane koht. Ausaltöeldes sellel hetkel sobis meile absoluutselt kõik, peaasi et saaks korra sellest lennujaama alast välja ning end inimesena tunda.

Jalutasime vapralt söögikohta ning tellisime endale lauale kohe pudeli veini. Mina tellisin endale võikana (see oli imeline) ja Cristel kogemata mingit väga vürtsika kastmega juustu ja salatit. Vein läks alla nagu vesi ning varsti olime me lõbusas tujus. Tellisime teisegi pudeli ning veel pisut naani lauale.

Kõrval lauas istus üks üksik naisterahvas, kes parasjagu rääkis inglise keeles oma elulugu ettekandjatele veinipokaal näpus. Nimelt ta mees oli ta 3 aastat tagasi maha jätnud mingi teise portugali naise pärast ning nüüd nad on lahutatud ja lapsed on mehega aga naine elab siin samas lennujaama lähedal.

Me tahtsime ise teenindajate tähelepanu aga see naine ei jäänud vakka, ta lihtsalt vatras ja vatras, lõpuks hakkas meil pisut kahju ning kutsusime ta enda lauda istuma. Ta tuli meie lauda hea meelega ning rääkis meilegi selle sama loo uuesti. Me tegelikult ei pannud tähele kuidas aeg lendas ning meil hakkas pisut (loe: väga) kiire oma lennule.

Proovisime viisakalt öelda üksikule naisele, et me nüüd peame jooksma et lõpuks Madeirale saada ning sellepeale ta teatas, et ta võib meid ise ära viia. Ma ütlesin et sa oled ju veini joonud ning sellepeale ta vastas et Portugalis võib väike promill sees olla küll. Jah ma tean et väike promill, äkki õlu või kaks aga see naine oli silmaganähtavalt korralikult veini kulistanud. 

Meie aga seiklustele kunagi ära ei ütle isegi siis kui see pisut ohtlik tundus (me olime ise ka ju veinised sellel hetkel ning kiire oli parasjagu). Nõustusime ta ettepanekuga, ta kulistas oma viimase pokaali alla nagu jooks vett ning siis seadsime sammud auto poole.

Vaatamata kõigele ta sõitis väga korralikult ja peagi olimegi lennujaamas, pidime jälle jooksma, aga seekord täitsa omal süül, olime lihtsalt jokutama jäänud. Mis teha, lasime end lõdvaks korra, me olime ju siiski puhkusel.

Olime viimased inimesed kes lennule jõudsid ning erinevalt kuumaverelistest itallastest oli see lennud täis rahumeelseid hollandlasi. Me tundsime end nii koduselt ja hästi. Istusime maha ning jäime silmapilgselt magama (vein oli kindlasti suureks abiks siinkohal). Tegime silmad lahti Amsterdami jõudes ja olime õnnelikud mõnusa une üle.

Lennul oli kohe teine aura, teised inimesed seal lennul ei teadnud üldse mida me viimastel päevadel olime läbi elanud.

Lõpuks jõudis kätte aeg 6h Amsterdami lennujaamas oodata. Me olime täitsa unised ning lihtsalt otsisime sobivaid pinke kus tududa. Kõik massaazitoolid või mugavamad istekohad olid kinni, pidime väga valusatel pinkidel magama, aga kuna olime väga unised siis see ka õnnestus.

Päev 15

Korraga oli kell 00:00 ning Cristel tuli muheda näoga minu juurde, soovis palju õnne ning tõmbas kotist välja väikse pildiraami, kus oli kollaaž meie mälestustest ja piltidest, see oli nii kaunis ja südantsoojendav.

Siis tõmbas ta välja veel ühe roosa ümbriku ja pisikese karbikese. Roosa värv juba ütles mulle ära, kellelt see kingitus olla võiks. Nimelt mu õde oli susanud Cristelile kaasa mu sünnipäevakingi. Need olid samuti pildid meie hiljutisest reisist koos ning üleüldse armsad mälestused koos väga armsa kirjaga. Taaskord olin nii tänulik ja õnnelik et mul on nii armas pere ja toredad sõbrad. Väikses karbikeses olid kaunid kõrvarõngad.

Tänasin Cristelit kinkide eest ning me proovisime edasi tududa. Aga jube ebamugav oli, külm hakkas. Toppisime küll kõik võimalikud riided selga, ma magasin oma vihmakeebis, aga ikka oli nii pagana külm. Cristel lihtsalt värises. Aga me siiski proovisime veel edasi magada... vaikselt hakkas inimesi meie värava juurde saabuma, ma ei saa aru miks osad inimesed tulevad 4 tundi varem lennujaama kohale öösel. Rahvast tuli aina juurde ning ka üks väike laps kes tagus oma jalaga radikaid. Ma ei kannatanud seda kohe üldse, tõusin püsti ja ütlesin talle inglise keeles et palun ära tee. Peale seda jäid kõik vaikseks ning rohkem ei olnud piuksugi.

Saime natuke söba silmale ning kõik meie ümber oli vaikne, ärkasime üles ja kõik inimesed olid ära läinud. Me olime shokis et kas me magasime oma enda lennu maha, mul oli ju siiski  vist isegi äratus pandud selleks puhuks. Hoopis lennu värav oli muutunud. Saime küll kerge ehmatuse aga liikusime uue värava poole ning peagi saime lennukisse ning reis Madeirale võis alata. Katse number kolm.

Olime kaotanud ka meie teise reserveeritud tuuri, millega tahtsime mu sünnpäeva tähistada. See küll kriipis südant ja hinge, kuna nii palju raha oli raisus ja planeeritud nädala asemel saime saarel vaid 5 päeva olla.

Uuel lennul magamine ei olnud enam nii kerge, aga me proovisime sellegipoolest. Lõpuks jõudsime taaskord Madeira kohale, kus olime varasemalt ju mitu korda käinud ning siis tegi lennuk esimese katse maanduda. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis esimese katsega ei õnnestunud ning anti ka kohe teada et varsti tuleb uus katse.

Me hoidsime lihtsalt hinge kinni ja lootsime, et saame lõpuks kohale. Teise katsega lennuk maandus kenasti ning kui lennukirattad maapinda puudutasid, siis me puhkesime mõlemad koos nutma. ME OLIME LÕPUKS KOHAL!

Teised inimesed lennukist vaatasid meid väga veidralt, aga nad ei tea mida me kõike olime läbi elanud. Meie aga teadsime väga hästi, et kui me ei oleks leidnud ööbimiskohta endale esimeseks ööks, siis ega me teist ööd ei oleks naljalt olnud nõus lennujaamas veetma ning oleksime võibolla koju või kusagile mujale läibud. Me olime kogu hingest nii õnnelikud, et lõpuks jõudsime kohale Madeira saarele. Me nägime välja väga räsitud ning olime super väsinud, aga me olime kohal. Ja see oli kõige tähtsam.

Lennujaamas otsustasime end pisut premeerida ja bussi asemel võtta takso majutusasutusse. Hind oli vaid paar euri kõrgem kui meie mõlema bussipiletid oleksid kokku olnud ning me ei jaksanud oma kotte enam tassida. Võinoh mina peamiselt, kuna ma olin endiselt kaamel üks seljakott seljal ja teine eespool.

Majutus oli imeline, üks suur korter kahepeale, meil olid oma magamistoad ning elutuba oli korralik ja suur. Otse peatänaval. Istusime natuke niisama ning kohanesime sellega, et enam ei ole vaja stressata ning oleme kohal. Kuna reisides tulevad tihti kõhuhädad, siis alati kannan chia seemneid ja võimalusel sidrunit kaasas. Chia-sidruni vesi on väga tervislik ning kiudainete rikas jook. Hea iga asja jaoks. Meil olid chia seemned olemas, aga sidrunit ei olnud. See eest oli meil ju pudel limoncellot mis ma olin Itaaliast toound.

Mõeldud tehtud, segasime chia seemned limoncelloga... See oli jubedalt rõve ning ma ei tea kuidas me selle üldse ära jõime, aga oma eesmärki see täitis väga kiirelt igastahes. Aga ei soovita kunagi kellelgi sellist segu proovida. Peale seda me ei suutnud kordagi ühtegi likööri või kanget veini juua oma reisi ajal.

Peale seda tõmbasime riided selga ning läksime lõunasööki otsima. Tegime end enam-vähem korda. Eks seda magamatust ei andnud näolt kuidagi kustutdada, aga me tahtsime võtta viimasest ja ühtlasi ka esimesest päevast (hilinemise töttu) Funchalis.

Astusime uksest välja ning hakkasime mööda tänavaid kappama. Lõpuks leidsime sobiva söögikoha ning tellisime toidud. Mina tellisin kana koorekastmes ja bataadipüreega. Cristel võttis käsitöö taimse vorsti koos muna ja friikatega. Ta toit oli väga põnev, mitte niiväga maitsev aga väga põneva väljanägemisega. Ma hindan seda, kui palju sellest käsitöövorstikesest Cristel ära sõi kuna me tegime nalja, et see on nagu väljaoksendatud kassitoit. Aga söök on söök.

Peale seda läksime ja avastasime linna edasi. Jõudsime ka mereäärde ning seal nägime krabisid. See oli nii vahva ja tore. Peagi leidsime ka kõisraudtee, mis viis Funchali tippu Montesse. Eks me olime pisut üleväsinud ja sellega seoses tegime ekstreemseid otsuseid, aga otsustasime võtta vaid ühesuunapileti mäest üles ning mäest alla tulla omal ajalal ning seeläbi võimalikult palju kohalike tänavaid avastada.

Mõeldud tehtud, istusime õnnelikena oma vagunisse ning sõit võis alata. Vaated olid imelised, Madeira on imeline saar. See kõik oli väärt seda, et lõpuks kohale jõuda. Montes mäe otsas oli botaanikaaed ning ühtlasi ka alguspunkt ühele Funchali väga populaarsele tegevusele, ma selle täpset nime ei mäleta, aga puidust saaniga sai mäest alla sõita mööda asfalti. Saatjateks 2 kohalikku meesteravhast rahvusriietes. Vanasti transporditi niimodi inimesi ja asju. Nüüd on see turismiatraktsioon. Seda oli jube pull pealt vaadata. Teekond mäest alla selle saaniga oli ligi 2km.

Meie aga läksime botaanikaaeda uudistama. See oli väga suur ning oli väga palju mäest üles-alla käimist. Kuna Madeira kliima on teistsugune, siis seal olid väga teistmoodi taimed ja lilled. See oli nii ilus ja põnev. Me kaifisime elu ja ma ei tea mis energia pealt me seda tegime. Me lihtsalt olime nii õnnelikud, et me kolime kohal lõpuks. Botaanikaaias oli ka ühes majas näitus, see oli ka meeletult põnev. Elu oli lill.

Kuna kell oli õhtu, siis botaanikaaed pandi kinni ja me pidime hakkama tagasi oma korteri poole liikuma. Meie teekond läks täpselt koos saanidega mäest alla. See oli väga ohtlik ja õudne. Neid oli tore kaugusest vaadata, aga ise nendega samal teel ilma kõnniteeta oli väga ohtlik. Õnneks meie tee nendega ei olnud väga pikalt koos. Vaid ligi 10-15 min. 

Ülejäänud tee mäest alla saime rahulikult kõndida. Laulsime ja jutustasime. Umbes poolel teel olid paar nahhaalset taksojuhti, kes väga sihikindlalt teatasid, et me ei jõua jalgsi linna kõndida ning et taksoga on parem, hüpake peale ja teeme sooduka saate 5 eur nägu tagasi linna.

Me ütlesime, et tahamegi jalgsi käia ning otsime seiklusi tee pealt. Sellepeale tehti uus hinnapakkumine 4 eur nägu. Ma ütlesin, et mul on sünnipäev täna, teeks õige 4 eur terve sõit? Tundus et taksojuht oli nõus ning hüüdis meile, et oodake seal ma tulen. Me aga tegelikult ei olnud sellegipoolest huvitatud taksosõidust ning keeldusime taaskord viisakalt.

Teepeal nägime palju koeri. Peagi jõudsime tagasi oma korterisse, käisime pesus, tegime end korda ning läksime mu sünnipäeva õhtusöögiga tähistama. Katuseterrassiga restorani. Toit seal oli väga hea ning tellisime endale põnevad kokteilid. Jõudsime kohale täpselt päikseloojangu ajaks ning poseerisime ebatavalise taevaga. Nägime kaugelt küll mingit leegi moodi asja ja tossu, aga me väsinuna ei saanud aru, et tegelikult tegime pilte suitsupilve taustal ning Madeiral oli parasjagu üks suur metsatulekahju käsil. Sellest saime me teada alles järgmine päev.

Õhtusöögiks tellisime mõlemad burgerid, mina lihaga ja Cristel beyond meat (üks hakklihale väga sarnane taimne liha) burgeri. Nautisime õhtut ja toitu. Aga me olime liiga väsinud, et linnapeale kondama või kluppi minna. Seega läksime koju magama hoopis kuna järgmine päev oli plaanis rendiauto võtta ning sõita saare põhjarannikule maailma avastama.

Päev 16

Ärkasime üles ning pakkisime asjad ja käisime pesus. Kuna võtsime oma aega rahulikult ning korteri omanik ei öelnud punktitäpsusega kellaaega, millal pidime väljas olema, siis võtsime veelgi rahulikumalt. Kuniks minu pesus oleku ajal koristaja sisse marssis ja Cristel temaga tegelema pidi.

Õnneks sõnaosav sõbranna küsis meile ühe tunni lisaaega juurde ning saime rahulikult oma toimetustega lõpetada. Seadsime end korda ning viisime kohvrid retseptsiooni hoiule. Seejärel kappasime veidike aega veel linnapeal ning oligi aeg rendiauto jaoks. Meile tuli autoga järele 18 aastane Leonardo, kes on Brasiiliast pärit ning on juba pea 10 aastat Madeiral elanud. Rendiautofirma on neil pereäri.

Kui auto käes oli, siis seadsime suuna saare põhjarannikule. Seekond sinna oli läbi kuru ning see oli imeilus. Me armusime Madeirasse aina rohkem ning lihtsalt ahhetasime. Teepeal käisime ka veel ühel vaateplatvormil. Sissepääs oli 2 EUR ning vaated olid kaunid.

Kui vaateplatvormil käimine välja arvata, siis oleksime saare ühest ostast teise jõudnud ligi 20 minutiga. Tegelikult on Madeira ju umbes Hiiumaaga sama suur. Lõpuks jõudsime oma järgmisesse majutuskohta ning sealsetel naabritel oli 5 kutsikat. Paitasime ja musitasime neid läbi väravate. Nad olid imearmsad ning tegid tuju väga heaks.

Seekord rentisime toa kahe suure voodiga. Aga Cristeli voodis ei olnud tekki ega linu. Arvati, et me magame koos. Aga õnneks järgmisel päeval toodi ka Cristelile voodilinad. Tuba iseenesest oli väga ilusate vaadetega ning kaunis ja hubane. Olime väga rahul, ühtlasi oli seal ka hiiglaslik ühisköök, kus me hommikusööke endale kokkasime ja ühe korra ka õhtusöögi.

Meie majutus asus linnas/külas Sao Vicente. Sellel ajal kui meie sinna jõudsime, oli parasjagu algamas igaastane suvepidustus, mis kestis ligi nädala. Meie jõudsime pidustuse esimesel päeval ehk siis kui kõik veel väga vaikne oli ning inimesed oma putkasid alles avama hakkasid. Sellegipoolest esinesid paar lauljat ning Tuna University. Meil oli nalja nabani, kuna otsetõlkes on see tuunikala ülikool. Terve reisi aja kihistasime selle üle kuniks ma Camino lõpus ka Hispaanias nägin Tuna University esinemist ning pärisin oma portugallasest sõbrannalt, et miks see Tuna igalpool on. Tuli välja, et see Tuna tähendab bändi ning igal endast lugupidaval ülikoolil on oma muusikaline bänd ning selle nimi ongi Tuna. Nüüd on see misteerium lahendatud ja enam ei olegi Tuna University nii naljakas.

Kui olime end sisse seadnud, siis mõtlesime minna õhtust sööma ning seda kohaliku pidustust vaatama. Õhtusöögiks leidsime ühe koha, kus pakuti vegan hot-dogi ning mina tellisin caesari salati. Teenindaja ei osanud inglise keelt ning otsa vaadates tundus ta üldse latiino. Ta käis google translate näpus ning näitas kalkulaatoriga asjade hindu telefonist.

Seepeale küsisin, et kust ta pärit on ning ta vastas et Venetsueelast. Koheselt vahetasin vestluskeele hispaania keeleks ning saime kenasti oma toidu tellitud. Cristeli toit oli ülihea. Minu toit oli aga kahjuks väga kesine, väga palju lehtsalatit ning see ei olnud korralikult ära pestud, ehk siis muld ja liiv krõmpsus mul hamba all. Ma jätsin enamuse salatist alles, aga ei tahtnud ka suurt kisa teha ning kööki tagasi saata. Ma olin lihtsalt kurb. Seejärel tuli teenindaja ja küsis, et miks ma ei ole oma sööki söönud. Näitasin talle mullaseid lehtsalatitükke ning ta võttis mu salati ja Cristeli tühja taldriku ning sammus kööki.

Peale mõnda aega tuli ta tagasi ning küsis, kas mulle jäätis maitseb. Ma parasjagu tegelikult üldse ei tahtnud jäätist, aga ta ütles et see on maja kulul kuna salatiga läks nihu. Valisin juustukoogi ja maasika maitselise Ben&Jerryse jäätise välja ning sõime seda Cristeliga kahepeale. Lõpuks kui lauda arve toodi, siis ei olnud seal mu salatit ega jäätist. Väga armas žest selle restorani poolt, ma ise ei kaebanud ega teinud kisa, lihtsalt ütlesin ausalt et on liiga mullane söök.

Peale söömist läksime ja jalutasime pisut ning siis oma majutusse ja tuttu. Panime paika plaani järgmiseks päevaks ning jäime tuttu.

Päev 17

Hommikul ärkasime, Cristel tegi basseinis väikse sulpsu et lihaseid lõdvestada ning keha turgutada ning siis sõime hommikust. Peale seda pakkisime asjad, et sõita ühe matkaraja äärde ning seal matkata. Sõit oli ligi 40 minutit pikk ja teepeale jäid veel kuulus Seixal ning Porto Moniz.

Sõit oli väga kaunis ning Madeira liiklus oli väga rahulik. Palju harjumatuid mägesid ja tõuse aga saime kenasti hakkama. Kui hakkasime mataraja lähedale jõudma, siis sõitsime läbi pilvisest/udusest metsast. Fanal Forestiks kutsutakse seda piirkonda. See oli nii ilus ja maagiline, nagu oleks kusagil muinasjutus. Panime käima laulu Eyes On Fire (see sai tuntuks Videviku filmist) ning nautisime autosõitu.

Peagi jõudsime kohale matkaraja algusesse ning hakkasime marssima. Me olime otsustanud, et tervet matkarada me ei pea tegema, teeme nii palju kui tunneme et jaksame ning siis keerame otsa ümber, see ei olnud ringjas matkarada ning oleksime nii või naa tuldud teed mööda tagasi pidanud kõmpima.

Teekond algas kohe mäest alla ning täitsa järsult, vahepeal oli väga ohtlik tunne kuna lahtiseid kive oli palju. Vapralt kõmpisime mäest alla ning tegime ka pause vahepeal. Siis kui matk läbi sai, oli meil endiselt veel vaba aega ja energiat midagi veel avastada.

Meie südamed kutsusid meid tagasi Fanal Forest alale, tahtsime oma muinasjutu metsa. See oli nii maagiline. Googeldasime internetist matkaradasid sellel alal ning leidsime sobiva. Teekond sinna matkarajani oli väga ilus. Suisa nii ilus, et poolel teel nägime ühte teist matkarada, jätsime auto seisma, otsisime parkimiskoha ning läksime kõmpisime paar kilomeetrit tundmatul rajal.

See ei olnud enam mäest üles ega alla, vaid tasane maa ning matkaraja kõrval voolas vesi. See meid sinna tõmbas. Eks me olegi väga spontaansed neiud. Alati kui koos oleme, siis lähme sinna kuhu jumal juhatab ning lõpuks oleme kusagil x kohas oma esialgsetest plaanidest väga kaugel. Meil on seda varemgi juhtunud ja me jumaldame spontaansust.

Kõmpisime seal paar kilomeetrit ning hüppasime tagasi autosse, et õigele matkarajale minna. Aga selleks hetkeks olime me juba tegelikult väsinud ning leidsime teepealt veel mingisuguse nõiutud puu kuju mida läksime uudistama. Ühtlasi kaardi peal sobrades leidsime veel lähedal asuva vaateplatvormi (tasuta ning see asus pilvede sees ehk paradiisis) ning läksime ka seda uudistama. Kuna see oli nii peidetud, siis me olime seal ainsad inimesed. See oli nii kaunis!!!

Kõige selle juures ununes meil lõunat süüa ning õhtu oli juba saabunud. Oli aeg kodu läheduses või teepeale jäävatest küladest sobiv restoran välja valida ning õhtust minna sööma. Meil hakkas juba tasapisi kiire, kuna köögid pandi ligi 1.5h pärast kinni.

Aga oh jumalat, restorani sõites nägime põnevaid koopaid ja veel ühte lahedat mini-rada ilusate vaadetega. Me vist isegi ei arutanud eriti, ilmselgelt läksime seiklusi otsima. Jumal tänatud, et mul kogemata pealamp kaasas oli. Sellega saime pikas tunnelis valgust näidata. Matkarajake viis meid mere äärde ning seal olid uhked ja suured lained meid tervitamas. Tundsime end väsinud aga õnnelikena. Nüüd juba hakkas täitsa kiire toidukohta.

Hüppasime tagasi autosse ning kiirustasime restorani. Seal oli väga hea teenindus, mina tellisin hamburgeri, sest ma armastan hamburgereid. Ma ei mäleta mida Cristel sõi, ka vist hamburgerit või oli midagi muud. Igastahes meie toit oli väga maitsev, teenindus hea ja vein soodne.

Nautisime elukest (mitte liiga pikalt kuna restoran pandi kinni) ja istusime õnnelike ja väsinutena väliterrassil vaatega merele. Tuuleke tuuleke. Vahepeal sadas vihma vist aga meil õnnestus kuivaks jääda.

Peale söömist koju sõites panime järgmise päeva plaani paika. Tahtsime kindlalt ujuma minna, aga kuna Madeiral ei ole valgeid liivarandu, siis otsustasime naturaalsete basseinide kasuks. Üks nendest asus Seixali linnas.

Koju sõites jäi Seixal meil ka teepeale ning mõtlesime, et läheks õige vaataks need looduslikud basseinid üle kuhu homme ujuma tahame minna. Nii saame ka veidike toitu seedida. Me olime juba meeletult palju matkanud sellel päeval, aga miskipärast otsustasime, et lähme seikleme edasi.

Naturaalsed basseinid tähendas seda, et loodus on ise sellise kujuga ujumise ala kokku vorpinud. Sinna ei tulnud nii suured lained kui muidu igale poole mujale. Muidugi olid need looduslikud basseinid kaljude all, seega hakkasime taaskord mäest alla kõmpima.

Oli pime ja kõhe. Tuul oli suur ja lained olid ohtlikud. Ma ei teadnud mis meid all ees ootas, aga päris õudne oli. Hoidsime teineteisel käevangust kinni ning marssisime mu pealambi valguses edasi. Pimedas oli see koht koos lainetega ikka alguses väga õudne minu jaoks.

Natuke uitasime ringi ning vaatasime vett ning ujuma minemise kohti. Hakkasime juba peaaegu et lahkuma, kui korra mõtlesin veel taskulambiga vett uurida. Ja siis nägime, et täitsa kalda lähedal madalas vees ukerdas väga graatsiliselt kaheksajalg. Ma ei ole kunagi ühtegi kaheksajalga looduses vabalt oma silmaga näinud. 

Me olime lummatud. Panime talle nimeks Julia kui on tüdruk ning Julien kui on poiss. Julien kartis lambi valgust, seega ta läks kivi alla peitu. Meie aga saime piisavalt aega, et teda vaadata. See oli imeline lõpetus sellele õhtule. Siis teadsime, et tuleme just kindlalt sinna homme ujuma. 

Kellelegi kohalikule me oma leiust rääkida ei tahtnud, kuna muidu oleks keegi teda sinna otsima läinud ning võimalusel toidulauale tahtnud. Meie aga tahtsime Julieni kaitsta, seega hoidsime teda kui oma suurt saladust.

Lõpuks oli aeg tagasi majutusse minna, jõudsime kohale väga väga väsinud aga õnnelikena. Ma arvan, et väsinud ja õnnelik käib terve meie reisi kohta. Me olime endiselt väga õnnelikud, et saime Madeirale üldse kohale. 

Käisime kiirelt pesus ning tuttu. Valmis järgmiseks päevaks.

Päev 18

Ärkasime hommikul ning seadsime end valmis ujuma minemiseks. Teepeale jäi meile veel üks vaatamisväärsus mille nimeks Põrguväravad. See oli väga ilus koht ning me ei teanud, miks sellel selline nimi on.

Panime bikiinid selga, hõlstid/rannakleidid sinna peale ning plätud jalga. Võtsime suuna põrguväravate poole ning sealt edasi naturaalsetesse basseinidesse.

Põrguväravate puhul me ei teadnud, et sinna on natuke ronida vaja siit ja sealt. Kõndisime sinna mööda vana maanteed kuhu oli kive kokku varisenud. Eks see pisut ohtlik oli, aga meile nii meeldibki. Kõndisime põrguväravateni ning nautisime vaadet. Nägime, et kusagilt läks veel mingisugune põnev tee ning hakkasime sinna suunas jalutama.

Teepeal oli aga palju lahtiseid kive ning mul olid jalas poolkatkised plätud. Mis te arvate mis juhtuda võis? Ma kukkusin ja seda kohe täie mõnuga. Üks kivi läks jalga täitsa sügavale, nii et põlvest voolas verd. Samuti said kannatada ka varbad. Muud kohad pääsesid marrastusega. 

Korra oli väga valus aga siis tuli adrenaliin sisse. Ma teadsin, et kui ma nüüd põnnama löön, siis abi ei ole kohe saadaval. Me peame selle sama maa tagasi kõmpima autoni, sest et alles seal on suur tee ning infrastruktuur.

Seega tõusin püsti, pühkisin pisarad kui neid oli ning sammusime tagasi. Teepeal viskasime nalja, et nüüd teame miks seda kohta just põrguväravateks nimetatakse. Enne autosse jõudmist käisime läbi ühest kohvikust, mina tellisin valu leevendamiseks ühe kohaliku Poncha joogi ning Cristel kainekas jõi cappucinot.

Teenindaja tõi mulle plaastreid, puhastusvedeliku ning vatitupse. Puhastasin haavad ära, aga plaastreid peale ei pannud kuna ma tahtsin et tuleks peale koorik võimalikult kiirelt. Kõik luud ja kondid olid õnneks terved ning kui alguses kartsin, et äkki läheb õmblust vaja, siis õnneks asi nii hull ei olnud ja jooksev veri oli kinni hüübinud.

Kõige suuremat hirmu tegid mulle mu varbad mis viga vaid, vaid paari päeva pärast oli mul algamas pikk Camino de Santiago matk ning ma ei tahtnud, et miski seda ohtu seaks. Aga õnneks läks kõik hästi.

Peale kohvi ja Poncha pausi sõitsime Seixali naturaalsetesse basseinidesse ning tegime ettevaatlikult ühe kiire sulpsu vees. Vesi oli pigem jahe ning õues oli suur tuul. Seega väga soe ei olnudki. Vette minek oli väga libe ning me võtsime teineteisest kinni kui kukkuma hakkasime. Lõpuks saimegi ujuda ning oma sulpsu teha. Kohal olid ka kohalikud kalakesed meie jalge ümber ujumas. Olime vaprad ja saime kaladega ujumisega hakkama (me mõlemad suht kardame kalu).

Seejärel otsustasime lõunat süüa mereäärses toidukohas. Tellisin endale passioni vilja kokteili mis oli imeline. Sõime lõuna ära ning sõitsime tagasi majutusasutuse suunas, et käia kiirelt pesus, vahetada riided ning sõita saare teise otsa Santana linnakesse kurikuulsaid hütte vaatama.

Santana oli kunagi väga keeruliselt ligipääsetav ala Madeira saarel. Seepärast käidi seal väljas harva ning seal kujunes välja väga omapärane kultuur ning omapärane arhidektuur. Meie tahtsimegi oma silmaga neid kuulsaid kolmnurkseid punaseid hütte näha. 

Teekond sinna oli ligi 40 minutit ning taaskord sõit oli väga kaunis. Santana linnake oli väike ning väga vaikne. Kuna jõudsime sinna umbes kella 6 ajal, siis pandi juba ka osad kohad kinni. Aga hütte saime siiski vaadata, kuna need asusid linnakese keskplatsil. Need olid väga omapärased ja põnevad, rookatusega ja pisikesed aga mitte liiga väiksed.

Jalutasime veel veidike linnapeal ning üks täitsa suvaline jalanõude pood oli lahti. Cristel skooris endale sealt soodukaga vahvad tossud. Seejärel sõitsime tagasi majutusasutusse ning olime otsutanud selleks viimaseks õhtuks Sao Vicentes ja eelviimaseks õhtuks Madeiral teha endale ise õhtusöök. Valmistasime salati ja pasta. Leidsime kapist vahuveini ning lasime heal maitsta.

Istusime väljas terrassil ning nautisime elu ja sõime oma enda tehtud sööki. Aga kuna linnakeses oli parasjagu käimas suur pidustus ning iga päevaga võttis festival tuure aina üles, siis kuulsime ka meie muusikat oma tuppa.

Mõtlesime, et kuna oleme mäe peal, siis meil on imeline vaade toimuvale peole ning lähme joome oma pokaalid lõpuni kauni vaatega festivalile ja muusikat nautides. Nüüd oli seal juba kordades rohkem inimesi ning pidu käis täie rauaga.

Me ei plaaninud peost osa võtta, tahtsime rahuliku kauni õhtu mööda saata, aga nägime, et festivali alal on avatud mingi põnev putka erinevate asjakeste ja riietega. Sellel hetkel otsustasime, et peame ikka asja oma silmaga nägema. Me ei olnud korda tehtud ega midagi, mina olin täitsa sandaalides. Aga sellegipooles seadsime sammud mäest alla peoalale. Kaootilised nagu me oleme. Plaan on see, et plaani ei olegi.

Enne putkani jõudmist käisime läbi pealavalt, seal tantsisime ja laulsime kaasa mõnele laulule. Siis leidsime soodsa õllega putka kust tellisime endale 2 õlle (1 EUR õlu vaid). Need näpus ronisime siis kauaoodatud putka juurde ning ma proovisin kusagil nurgataga selga erineviad kleite ja pluuse. 

Need olid riidepuul nii ilusad, aga seljas väga ei istunud. Cristel andis endast parimat, et kõige ilusamad riided välja noppida, aga no lihtsalt ei olnud minu keha jaoks need loodud. Putkas töötav paarike ei näinud kohe üldse kohalik välja, taaskord paistsid latiinod. Küsisin neilt, et kust nad pärit on ning sain vastuseks et Ecuador. 

Sellepeale ma ütlesin neile, et ma kolin sinna varsti ning me jutustasime pisut. Seejärel seadsime sammud tagasi uue joogi järele, aga proovisime seepeal teha väikse lõikeka ning ühe peenra vahelt läbi ronida.

Kuna oli libe, pime ja ma olin juba natuke õlle joonud, siis komistasin taaskord. Valu ma ei tundnud ning tõusin kohe püsti. Cristel hirmuga uuris, et kas ma komistasin oma katkise põlve peale. Ja nii see oligi, aga õnneks ei tulnud haav lahti ning saime oma peoga täiel raual jätkata.

Uued õlled käes jalutasime väikeste elektriautode alale. Ma ei tea kuidas seda seletada, aga selline ala, kus on väiksed autod ning nendega saad teineteisele otsa sõita. Nii palju inimesi oli seal järjekorras ning väga paljud sõitsid.

Me otsustasime mängu jälgida ning vaadata pealt kuidas sõit läheb. See tundus nii põnev ning peagi teatas Cristel mulle, et me peame kaa minema. Ma ütlesin, et olen varem sõitnud nende autodega ning tean natuke. Seega läksin mina rooli. Liiklus oli umbes sama kaootiline nagu Ecuadoris ning ma tundsin end väga koduselt. Kiirelt suutsin rooli keerata, et mulle otsa ei sõidetaks. Samal ajal sõitsin teistele otsa.

Meil oli nii lõbus ja naljakas. Otsustasime teisegi ringi teha, aga nii et Cristel on roolis. See läks ka väga hästi, Cristel ikka korralikult rammis teisi autosid. Selleks hetkeks meie kummagi kutid enam telefonidele ei vastanud, nad väga ei teanudki et me oleme kusagil peol väljas. Aga ei ole hullu, girls time.

Peale autodega sõitmist läksime tantsuplatsile ning tantsisime täie rauaga kaasa DJ lauludele. Kõik laulud ei olnud väga head, aga oli ka palju häid hitte. Laval olid veel ergutuspoisid. Pange tähele, tavaliselt on ergutustüdrukud, aga meil olid poisid kes näitasid tantsuliigutusi ette. Kohalikud olid pigem tagasihoidlikud ning meie olime need, kes tantsisid julgemalt.

Peaks siinkohal mainima, et Madeira kohalikud ei ole üldse nagu Lõuna-Eurooplased. Nad on täiesti teisest mastist, nad ei ole valjud. Pigem vaiksed ja tagasihoidlikud. Meenutasid meile eestlasi. Aga me ei lastnud end sellest häirida ning tantsisime veel päris kaua edasi.

Lõpuks saime aru, et kell on palju ning homme on aeg tagasi Funchali sõita ning rendiauto tagastada. Kõmpisime meeleolukalt mäest üles ning läksime tuttu. Tuju oli laes, sest et vinge päev oli olnud.

Päev 19

Ärkasime hommikul, võtsime rahulikult ja sõime eilseid jäänukeid hommikusöögiks. Ehk sõime pastat hommikuks. Miks mitte. Pakkisime asjad kokku ning jätsime naabrikoertega hüvasti. Nad olid väga armsaks saanud.

Sõitsime autoga tagasi Funchali ehk Madeira pealinna ning tagastasime rendiauto Leonadrole. Ta viis meid selle samuse rendiautoga meie hotellini. 

Seekord võtsime viimaseks ööks kõige odavama ööbimise, kuna oli vaja lihtsalt üks öö mööda saata enne järgmise päeva hommikust lendu. Hotellituba oli väga pisike, aga saime siiski hakkama. Korraks veidike lebotasime hotellitoas ning siis seadsime sammud linnapeale suveniire ostma.

Käisime erinevates poodides ning ma vahetasin oma telefoni kaitseklaasi isegi ära. Väga hea hinna eest. Kõhud läksid tühjaks ning otsustasime kohaliku MacDonaldsi ära proovida. Cristelil oli seal väga suur valik taimseid asju, ta ei olnudki varem nii palju erinevaid taimseid burgereid näinud. Eestis kunagi oli üks, aga see võeti ka vist müügilt ära.

Sõime oma toidu ära ning kooserdasime veidike veel linnapeal ringi. Leinasime oma viimast päeva. Cristelil oli aeg tagasi koju minna ning mind ootas ees sõit Portosse ning sealt algas minu Camino.

Aga kui aus olla, siis selleks hetkeks ma olin reisimisest ja avastamisest pisut väsinud. Mõtlesin väga sügavalt selle üle, kas üldse tahan Caminole minna. Äkki teeks lihtsalt oma lennupiletid Ecuadori ümber. Läheks varem kohale ning saaks oma kallima käte vahel juba veelgi varem olla.

Ma olin väga segaste tunnetega. Mõtlesin kord üht ja kord teist. Ma ei leidnud endas jõudu Camino jaoks. Lihtsalt tühi tunne sees. Ma lasin sellel tundel olla ning mõtlesin, et hommik on õhtust targem ning mul on aega veel paar päeva Portos seda seedida.

Läksime tagasi hotelli, ma õmblesin 2 embleemi oma seljakoti külge. Sitsiilia ja Madeira vapid. Cristel saatis reisidokumente oma reisikindlustusele, et saada raha tagasi meie lendude eest. Pakkisime oma asjad kokku ning läksime tuttu. Hommikul oli vara äratus, et minna oma lendudele.

Päev 20

Ärkasime hommikul, panime end valmis ning tellisime takso lennujaama. Cristeli lend läks varem kui minu oma, seega saatsin ta kenasti väravasse ära. Hüvastijätt oli väga raske, kuna mul ei olnud aimugi, millal ma oma parimat sõbrannat uuesti näen. Meil oli koos väga tore reis olnud ning ma täitsa leinasin seda. Endiselt segased tunded Camino osas.

Cristelit väravasse saates tulid ka pisarad silma. Siis kui Cristel oli lennule läinud seisin ma ja lihtsalt nutsin. Nutsin, sest taaskord oli aeg muutusteks ning ma ei olnud valmis edasi liikuma. Aga elu ikka liigub edasi.

Korjasin end kokku ning läksin kohvikusse kohvi jooma ja saiakest sööma. Kuna mu lennuni oli päris palju aega, siis võtsin läpaka lahti ning kirjutasin suure osa oma Sitsiilia seiklustest blogisse. Päris lõpuni ei jõudnud, aga suhteliselt kaugele ikka.

Peagi oli ka aeg minu lennuks ning sõit Portosse võis alata.

Uued seiklused ootasid.

Aitäh Madeira ja aitäh Cristel, olete südames ja igatsen teid mõlemaid!

Kalli-kalli

Maarja